Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol7.

Kuues päev, kus peamine märksõna on Nessebar, käsi-peseb-kätt majandus ning kõhutunne ja aimdus, et reisibüroo kohalik giid pole vist eriti tasemel.

Esmaspäeval käisime Varnas kui vaja on pisut mälu värskendada.

Kuues päev oli teisipäev. Olime ostnud ekskursiooni Nessebari, kuid see pidi algama alles 13.15. Või umbes nii. Hommik tuli sisustada mingi tegevusega. Kuna nii vanaisa kui T olid tol hommikul omas maailmas ehk mitte eriti lõbusad otsustasime ämmaga võtta lapsed ja sõita hotellibussiga Nirvana Beachile teokarpe korjama. Präänik oli päris kõbus ning bussisõit (mis sest, et kõigest mikrobuss) oli ikka äge. Ma vist kuskil eespool mainisin ka, et bussiga oli alla kümne minuti rannale sõitu.Bulgaaria september 19, 2017-13.jpg

Sel korral oli muul rahvast täis kuigi ilm oli vahelduva pilvisusega. Ka päevitajaid või “ujujaid” jätkus natuke. Kui ma andsin poistele loa, et korjake karpe niipalju kui jaksate olid kutid nagu või sees. Lisaks said nad joosta piki randa ja teha võidujooksu. Präänik istus minust kolme sammu kaugusel ja sorteeris karpe. Vahepeal käis ringi, aga kuna Nirvanal on rand veepiiril natuke imeliku järsakuga, siis Präänik hoidis pigem minu juurde.

Bulgaaria september 19, 2017-17.jpg

Läksime lõunasöögiks tagasi hotelli, et kõht täis parkida enne ekskursioonile minekut. Sai otsustatud, et kuna Präänikult oli tuntavalt parem olla, siis läheme kõik ikkagi Nessebari.

Bussipeatustega on enamasti nadisti. Ehk siis meie hotelli kõrval tähendas bussipeatus ootamist tee ääres päris ära tallatud koha juures. Buss saabus umbes 10 minutit hiljem kui algselt jutt. Läksime kõik bussi kui T teatas, et tal on paha, ikka jubedalt keerab sees ja vaja on wc-sse minna. Samal ajal luges giid inimesi kokku ja avastas, et keegi pidi samast hotellist veel tulema, aga seda kedagit polnud. Järgnes operatsioon “leia kadunuke” ehk nii giid kui bussijuht asusid hotelli läbi kammima, hotelli personal pidi uurima baaridest ja basseini äärest, aga keda polnud oli kadunuke. See võttis aega umbes 20 minutit ning andis T-le võimaluse wc-s elu üle järgi mõelda ning langetada otsus siiski meiega koos ekskursioonile tulemise kasuks.

Meie hotell oli Kuldsetel Liivadel esimene, kust inimesed peale võeti. Saime edasi sõita veel päris mitme hotelli juurest läbi ning lisaks ka Varna poole jäävatest kuurortitest. Giid hõikas, et võtame inimesi peale ka Ajakirjanike Maja juurest. Ma ei jõudnud läbi bussiakna pilti teha, aga see oli maja, mis jättis mul suu lahti.

File:International house Journalist, Varna, Bulgaria.jpg
Allikas: Wikimedia

Kui me õhtul tagasi sõitsime mõtlesin, kas tõesti keegi kasutab veel seda hoonet… Tuli välja, et see peaks lausa töötav hotell olema. Kel soovi saab Tripadvisorist lugeda kommentaare . Minu nostalgiaihalus pole küll nii tugev, et selles hotellis peatuda.

TezTouri giid rääkis, et nende firma korraldab seda ekskursiooni, kuid tegelikult korraldas mingi bulgaarlaste enda ettevõte. Giid oli tore bulgaarlanna, kes kahjuks ilma mikrofonita rääkides polnud eriti kõva ja selge häälega. Sellele vaatamata oli päris huvitav kuulata tema juttu praktiliselt kõikide asustatud ja asustamata paikada kohta, millest läbi/mööda sõitsime. Meie tee läks Varnast edasi läbi väikese mäestiku ja kohati tundus bussijuhi sõidumaneer ikka väga uljas ja väga kohalik ehk siis põhja-eurooplane tagumistes pinkides tundis kerget võpatust iga kord kui kurvi võtsime (eriti mäest laskudes) ja mõni auto veel vastu tulema juhtus.

Kuskil natuke rohke kui poolel teel tuli “sanitaarpeatus” ehk siis tee äärde oli püsti löödud väike pood, kus olid ka tualetid. Noh otse loomulikult sai neid külastada väikese tasu eest ehk 50 stotinkat üks inimene. Präänikul oli suuremat sorti pissihäda ja ma küsisin raha korjavalt papilt, kas me võime inva wc-sse minna. Papi noogutas ja ütles, et Präänik on bezplatno. WC uks oli lukus, kuid õige pea väljus sealt meie bulgaarlannast giid, kes papi sõnade peale mulle võtme andis. Kui te kunagi olete mõelnud, mida tehakse kasutute, mittetöötavate karastusjookide külmikutega, siis mina nüüd tean, et neid saab kasutada väga edukalt wc-paberite ja käterättide hoidjatena. Lisaks saab wc-hoiustada üleliigset tehnikat. Näiteks telekaid. Ma vist ei pea ütlema, et Prääniku jaoks oli see päris põnev pissilkäik.

Edasi sõitsime läbi Obzori, et võtta veel mõned inimesed peale Sunny Beachi suunas. Kui me kevadel või õigemini talvel selle reisi ostsime kaalusime Sunny Beachi ja Golden Sandsi vahel. Meile soovitati sellist hotelli, sest see pidada olema hästi lapsesõbralik. See tähendas, et hotellil on endal paar toru, millest alla lasta. Reisibüroo esindaja olla seal ise olnud ja talle meeldis. Meil oli siis juba sõelal ka Edelweiss ja kõhutunne valis viimase. Nagu selgus läks hästi. Sunny Beach olevat bulgaarlannast giidi sõnul muutunud väga suureks peopaigaks. Kuldsed Liivad polevat midagi selle melu kõrval, mis on Sunny Beachil. Meile tõenäoliselt poleks nii väga meeldinud. Teine asi: see soovitatud hotell asus täpselt suure ristmiku ääres ning nägi päriselus välja üldse mitte nii tore nagu piltidel. Järelikult läks meil topelt hästi ja kõhutunnet tasub natuke usaldada.

Aga Nessebar ongi praktiliselt Sunny Beachi külje all. Esmamulje oli ikka päris niru – hullem kui Varna, aga Nessebar ja Nessebari vanalinn on kaks ise asja. Nessebari vanalinn asub saarekesel, mida ühendab maismaaga tee. Umbes nagu Muhumaa ja Saaremaa kui võrrelda. Vanalinna sisse saab sõita lubade või kalli rahaga ja buss peatus sellepärast korra alumises parklas. Sättisime end treppidest üles ronima ja Prääniku kiituseks peab ütlema, et ta ronis terve pika trepi ise. Mõned lapsed olid Präänikust ka pisemad ja nende tarbeks olid kärud kaasas. Kärude ülestirimist vaadates me T-ga muigasime ja mõtlesime, et kui hea on ikka kõhukott.

Kui tuuri alustasime sai selgeks, et vaatamata pleieri taolisele kergele häälevõimendajale ei ole meie giidist suuremat asja lähedal ringi traavivate kõvahäälsete meesgiididega võrreldes kui just tal nina all ei seisa ning nii me vaatasime tagumistes ridades omal käel ringi. T oli kaval ja mingil hetkel sättis ennast ühele kõvahäälse grupile sappa ning me kõik saime natuke haritud.

Nessebari kirikud
Kolm erinevat kirikut

Nimelt endistel aegadel oli Nessebaris elanikke umbes 100 ringis. Selleks, et näidata oma usku (ja ka jõukust) oli tingimata tarvis ehitada kirik ja nii kerkis saarele umbes 50 kirikut – igale oma 🙂 . Ma küll natuke ei taibanud, miks me pidime pea pooled nendest kirikutest üle vaatama, sest sisse nendesse ei saanud, väliselt olid üsna sarnased ja mingit huvitavamat legendi ka ei kuulnud. Üks suurem kirik (või oli see nüüd klooster) oli siiski ka. Kuna sellest olid järel ainult varemed, siis sai seda ka seestpoolt näha.

Bulgaaria september 19, 2017-23.jpg
Pildil olevad inimesed on suvalised turistid.

Mind hakkas huvitama, mis on pinna all ehk siis kui hoolikalt vaadata on pildi keskel müüride vahel ja lillepottide all näha must avaus. Selle ülemine osa on justkui majade alune pind, aga kui see kirik oli nii madalal, siis mis seal on? Sellele ma vastust ei saanud, kuid kui keegi teab, siis ma oleks väga tänulik vastuse eest.Need vanad majad olid ka iseenesest ägedad, aga kuna nad olid varjutatud suuremas osas nännikaupmeestega, siis ei saanud nende ilu niisama nautida. Päris vahva oli näha majade päriselanikke ehk ühest majast jooksis välja kolm tüdrukut nii umbes vanuses 6-10 käes mullitajad ja näha oli, et turistid pole nende jaoks küll mingi eriline atraktsioon. Mul tekkis jälle küsimus: mis nad talvel teevad? Sellele ma vastust ei saanud.

Kõndides erinevate kirikute vahet nägime ka üht tõelist ägedat asja: kohalikku prügiautot. See oli selline tavalise auto mõõtu pisem kastikas, võõbatud erkkollaseks, et ka päikesest pimestatud turist teaks märgata.

Bulgaaria september 19, 2017-21.jpg

Äkki teatas T: “vaata kui voolujooneline tagumik!”. Ämm suunas kohe pilgu osutatud suunas ja vaatas poega šokeeritud näoga. Ma ainult muigasin. On vist ilmselge, kumb tagumik T-le silma jäi 🙂

Bulgaaria september 19, 2017-22.jpg
Voolujoonelised tagumikud

Jalutasime mööda linna ja jõudsime lubatud veinidegusteerimiseni. Viidi meid kohalikku Messembria veinikeldrisse, kus rahvas jaotati igale poole istuma. Nagu näha oli tegu taaskord populaarse kohaga ekskursantide seas, sest nagu sanitaarpeatuses oli ka siin veel teine grupp rahvast. Meile anti proovida kolme veini, millest iga oli “ainulaadne, ainult selles veinikeldris saadav ja kõige parem”. Valge ja punane ei olnud üldse minu maitse, aga portvein amaretto mekiga oli päris hea. Koid eestlased nagu me oleme jätsime veini ostmata. Tegelikult me ju ei  joo muidu ka eriti alkoholi.

Kui veinid proovitud teatas veinikeldri perenaine, et pudelite tassimise pärast muretsema ei pea: maksad kohe ära ja pärast on auto koos kaubaga bussi juures. Siis jõudsime lisaks veinile teise olulise kohaliku ettevõtluse artikli juurde – roosinänn. Kes teab minu suhet lõhnadega võib vist ette kujutada kui piinarikas oli olla suhteliselt väikeses ruumis, kus kõigepealt topiti kreemi käele proovimiseks (mina keeldusin, aga Juss proovis), siis lasti veel lõhna ka soovijatele. Õudus.. Kreemi kohapealt tuleb öelda, et see oli taas “ainult siin tehtud”, aga ometi nägin ma samasuguseid potte müügil ka Golden Sandsi turistiputkades. Hind oli küll mitte veinikeldri oma. Ikka vähem eksklusiivsem.

Veinikeldris nagu selgus polnud võimalust käia wc-s. Rikul tuli hirmus häda peale ja giid teatas, et kuskil seal, kiriku juures on wc. Tasuline ikka. Ma saan mõnes mõttes aru, et kaasmaalaste ettevõtlust tuleb toetada, aga hapu asi oli see, et teekond ähvardas olla väikese põie jaoks liiast ning veel hullem: wc maksis 1 leev, aga mul oli 84 stotinkat. Ma olen varasemalt juba maininud, et bulgaarlased ei kauple. Nui neljaks. Seegi kord polnud erand. Seisin siis wc ukse ees keksiv Riku käekõrval ja näitasin ukse ees suitsu kiskuvale prouale oma münte ning seletasin, et mul tõesti pole kuskil pläta sees lisaraha (mul polnud kottigi kaasas). Kui ma ütlesin Rikule, et ta ei saa pissile tulid kutil pisarad silma ja ma ei tea, kas sellepärast või sellepärast, et parem pool muna kui tühi koor, aga proua hõikas, et las laps käib ära. Ma ei suutnud seda algul uskuda ja Riku ka mitte, aga käidud tal sai. Vahest juhtub imesid.

Bulgaaria september 19, 2017-39.jpg
Peale degusteerimist

Veinikeldri juures tuli pisut veel oodata, sest mõnedel oli ost pooleli, aga üsna pea saime liikuma. Järgmise kiriku juurde muidugi. Korraks põikasime mööda ka mingist mänguväljakust ja giid näitas, et seal on ka õhtusöögikoht, kus väidetavalt pidi olema ülihästi tehtud kala. Marssisime edasi peaväljaku suunas. Ja taas üks kirik. Lõpuks teatas giid, et nüüd on ring peale tehtud ja saame pisut vaba aega, et siis tunnikese pärast õhtust sööma minna. Kõige parem ajaveetmise mõte tundus olevat mänguväljak söögikoha lähedal, sest kutid olid niigi saanud piisavalt vatti pika bussisõidu ja pika ekskursiooniga. Meil oli päris tore ajaveetmine. Ämm käis söögikoha wc-s ja vaatas valmis meile suure laua ehk siis edasi polnud muud kui giidi tulekul minna ja lauda istuda.

Eelroog oli šopska salat (kurk, tomat, hapukoore-kodujuustu taoline asi, maitseained) ja selle kohta oli meil kõigil ainult kiidusõnu. Seejärel toodi paljukiidetud kala. Siin peab ütlema, et meie mõistes oli tegu tavalise, isegi mitte hästi tehtud praekalaga. Kõrval oli natuke keedetud kartulit, millele oli unustatud soola panna. Poisid sõid suhteliselt pikkade hammastega. Magustoiduks toodud jäätis suutis meid pisut leebuma panna, sest erinevalt hotellis pakutust oli see tõesti mõnus ja eheda maitsega.

Peale õhtusööki tuli läbida kadalipp “wc järjekord”. Kuna ma käisin keset õhtusööki, siis leidsin naiste ja meeste wc kõrvalt nurga tagant veel ühe tualeti. Ma arvan, et see oli töötajatele, aga kuna uks oli lahti, siis järelikult võis kasutada. Saatsin pärast ka ülejäänud pere sinna, sest T kommentaaride kohaselt oli tava wc kole. Mingil põhjusel kasutas enamus naissoost ekskursante ka meeste wc-d ja T sõnade kohaselt pole ta näinud nii täislastud prill-lauda.

Igatahes peale kõiki toiminguid suundusime tagasi bussi juurde. Ka veinikeldri auto oli seal ja saime aru, miks giid meid just sellesse keldrisse viis: talle ulatati päris kopsakas kott veiniga.

Kui Nessebari sõitu alustades oli meie hotellist üks inimene kadunud, siis tagasi sõites selgus, et ühest teisest hotellist on keegi kadunud. Kuna kell oli pool kaheksa õhtul ja plaani kohaselt pidi buss olema tagasi 21.00 oli giidil ka pisut kiire. Ootasime siiski 15 minutit ja giid sai kelleltki kõne. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas oodatav inimene oli juba lahkunud taksoga või oli “tulgu ise pärast taksoga”, aga meie sõit läks tagasi Kuldsete Liivade poole. Teepeal oli nagu ikka “sanitaarpeatus”. Oma hotelli jõudsime peale poolt ühtteist õhtul.

Nüüd ma pean väljendama oma pahameelt kohaliku TezTouri giidi Talvi üle, kes meile peale mitut korda pärimist sõidu pikkuse kohta teatas, et sõit Nessebari kestab pisut üle tunni, mitte rohkem. Kui nii võtta, siis on selle loogika kohaselt ka 2,5 tundi pisut üle tunni. Kindel on see, et kui me oleks teadnud kui pikk sõit päriselt ees ootab ei oleks me sellele ekskursioonile läinud. Kui peatuda Päikeserannikul (Sunny Beach), siis tasub Nessebari külastada, aga meie puhul oli sõit liiga pikk ja Nessebar polnud seda sõitu väärt. Järgmine kord tuleb ikka rendiauto võtta ja ise käia.

 

Advertisements

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol3

Teine päev, kus tutvutakse väidetavalt lõunapoolse Euroopa suurima ja parima veepargiga.

Meenutuseks eelmine peatükk

Huvitaval  kombel oli reisiväsimus tabanud ka muidu väga varajast Präänikut. Me jõudsime sööma alles natuke enne üheksat. Selleks ajaks olid teised juba peaaegu söönud.

Hommikusöögiga oli veider lugu. Nimelt ei ole hommikul mitte ühtegi salatit. On kogu roheline ja köögiviljaline kraam igaüks eraldi kausis ja siis sega ise. Leidus neid valgeid kohupiimjaid asju ja õli, palju valget saia, klassikalised hommikusöögihelbed ja nende kõrval suht tüdinud näoga pannkooke küpsetav kokk. Pannkookidega oli selline lugu, et esimesed kaks hommikut läksid need nagu soojad said ja edaspidi oli hommikuti terve laadung kooke valmis tehtud, kuid erilist minekut neil polnud. Koogi juurde pakuti virsikudžemmi ja marjalist džemmi (džemm on lihtsalt äge sõna 🙂 ), šokolaadjat kastet ja keedukreemjat kastet. Veel oli valikus kreemikooke, mis olid lihtsalt erinevat värvi, aga sisu kõigil sama, küpsiseid, puuvilju. Nagu raudpolt olid igal hommikul keedetud munad (muide keedetud mune hoiti soola peal), munahüüve, mingi muna-juustu segust tehtud omleti moodi asi, väikesteks juppideks lõigatud viinerid, praetud keeduvorst, piimas ligunenud kaerahelbed (see polnud puder, aga samas supp ka polnud, Narvas Nooruse Spas pakuti kunagi analoogset asja) ja muud vist väga polnudki. Alguses tundus ok, aga peale kolmandat päeva täpselt sama menüüga hommikut hakkas juba igavaks muutuma. Huvitav oli ka see, et hommikuti pandi tööle söögisaalis asuvad mahla- ja kohviaparaat, lõunal töötas ainult mahlaaparaat ja õhtul tuli tuua juua lobby-baari juures asuvatest automaatidest.

Sel hommikul oli meil kell 9 kokkusaamine TezTouri kohaliku giidi Talviga. Meile jagati lennukist maha astudes kätte TezTouri reklaamvoldikud (NB! sellised voldikud tuleks alati korralikult läbi lugeda nagu hiljem selgus) ja ekskursioonide nimekiri, et äkki me leiame endale mingi huvitava tuuri. Sellega on nüüd nii, et maru palju soovitati netis võtta ekskursioon tänavalt, aga need soovitused jäid kõik paari aasta tagusesse aega. Värskem info ütles, et bulgaarlased on avastanud hea rahateenimisvõimaluse ja nii pakutaksegi odavamaid reise, kasseeritakse raha ja kokkulepitud ajal võib reisihuviline turist rahvuslike vaatamisväärsuste asemel hotellikõrval asuvat võsa imetleda. Kuna eelmisel õhtul esimese tänaval reise pakkunud tädi käest saadud reklaamleht olulist hinnaerinevust ei näidanud otsustasime giidilt täpsemalt asja uurida.

ekskursioon
Tädi reklaamleht, aga mida rohkem keskuse poole kõndida seda erinevamaid pakkujaid tekib. Hinnad ka langevad pisut.
tezt
TezTouri ekskursioonide nimekiri.

Meid huvitas Kivimets ja igaks juhuks uurisin ka Nessebari kohta kuna Maria käis suvel seal ja kiitis ilusat vanalinna. Lisaks rääkis giid veel pisut kohalikust elust, nentis, et hinnad on ka Bulgaarias tõusma hakanud. Eriti turistide jaoks. Kui sõita taksoga tuleb enne sisseistumist leppida kokku täpne hind ja sihtpunkt, mitte vahetada raha igas putkas, sest kursiga kiputakse tõmbama. Selle kohta ma ütleks, et kui lugeda korralikult silti (kas on “buy” või “sell”), ei tasu ka neid putkasid karta. Nagu hiljem selgus, ei tasu päris puhta kullana võtta ka seda giidi juttu, et osad ekskursioonid on TezTouri enda korraldatud. Samuti ei tasu võtta väga tõsiselt neid ajanumbreid, aga sellest juba edaspidi.

Teine päev oli reede, kuupäevaks 15. september ja ühtlasi oli see hooaja viimane päev. Olin netist lugenud, et Kuldsetel Liivadel asuv veepark “Aquapolis” sulgeb uksed 18. septembril ja nii otsustasimegi esimese hooga seal ära käia. Hiljem uuesti lehte vaadates selgus, et sel hooajal oligi meie külastuspäev viimane tööpäev. Ehk siis kui lõpeb hooaeg suleb ka veepark oma uksed. Kontrollida saab siit.

Leidsin netis ka mitmeid soovitusi, et äge park ja ootused lakke kruvitud asusime teele. Meie plaan oli minna jalgsi nii öelda kesklinna ja seal hotellide vahelt suunduda üles mäkke veepargi poole. “International” hotelli kõrvalt ronisime treppidest üles ja sattusime järjekordsele kaubatänavale. Tegelikult algas see tänav üsna “Admiral” hotelli kõrvalt ja suundus edasi Kuldsete Liivade nii öelda lõunapoolsesse osasse. Oma olemuselt oli see tunduvalt räpakam kui peatänav, tunduvalt rohkema hulga “täikakaubaga”. Me ei jätkanud teed mööda seda tänavat ja paralleelselt merega, vaid suundusime ikka üles mäkke. Jõudsime hotell “Varchava” juurde, mille kõrvalt näitas kaart teed minevat, aga me ei näinud seda. Lihtsalt polnud. Oli ainult võsa. Astusime hotelli sisse ja küsisime vastuvõtus olevalt kutilt, kuidas saab veepargi juurde. Kutt oli ninapidi telefonis (Juss kommenteeris hiljem, et “Clash Royale”, neljas level, kaugemal kui tema 🙂 ) ja pilku tõstmata tuli välja ja juhatas meid läbi selle sama hotelli kõrval oleva võsa suure tee äärde. Tuli välja, et taolisi radu on seal kõikjal võsades ja neid kasutatakse palju. Ma siiski soovitaks hämaras ja pimedas pigem kasutada suuremaid teid.

Suure tee ääres olles nägime juba vasemal “Aquapolise” silti ja peagi parki ennast. Kui algul arvasime naiivselt, et olimegi mäkke jõudnud, siis parki jõudmiseks tuleb läbida ikka väga palju treppe ja jõuda väga kõrgele. Piletikassa asus umbes poolel teel. Piletite eest tuli maksta üle 120 cm pikkusel inimesel 33 leevi ja 90-120 cm pikal 16 leevi. Alla 90 cm sai tasuta. Lisaks on alates kella kolmest päeval hinnad pisut soodsamad. Kui nüüd nii võtta, siis tasukski jätta külastus pigem soodsamale ajale, sest võrreldes meie ja lähinaabrite parkidega on erinevus märgatav.

Sisenedes saime igaüks käepaela, mis polnud mitte kapi jaoks, vaid lihtsalt sisenemiseks. Kappe igaküks niisama ei saagi. Riietumiseks on mõeldud sissepääsust pisut eemal hoones asuvad ruumid. Võtsin ämma ja Willemi näppu ning astusime naiste riietusruumi, mis nägi välja nagu tühi väiksemat sorti võimla. Seinte ääres olid pingid ja pinkide kohal seintel nagid ning oligi kõik. Suur, lage ruum. Sealt edasi sai minna duširuumi, mis olemuselt meenutas natuke loomalauta, sest iga dušš asus justkui latris. Osad vaheseinad olid kas ajale või mõnele külastajale jalgu jäänud. Meeste osas oli asi olnud nii, et T ei lubanud poisse üldse pesuruumi, vaid ütles, et hotellis pesevad. Võrreldes riietus- ja pesuruumiga oli wc suhteliselt kabe, ainuke miinus, et sinnasaamiseks polnud otseteed riietusruumist, vaid tuli minna üldisesse eesruumi. Riided ja muud vidinad sai jätta selles eesruumis asuvasse kappi, mis oli umbes nii suur, et kui hästi toppida mahtusid meie riided sinna ära. Mõned asjad jätsin ma kotti ja võtsin endaga kaasa. Kapp ei olnud niisama, vaid sinna tuli panna alla leevi kohalikku raha.

WP_20170915_13_34_17_Pro
Taamal paistavad veepargi väravad.
WP_20170915_13_45_36_Pro
Paremalt teine toru (pisut peidus) oli üsna kiire hooga ja sealt Präänik potsataski. Teine toru ja lahtine liutoru olid väga aeglased. Ikka sellised, kus pidi kätega hoogu andma 🙂

Kui kõik olid valmis läksime parki avastama. Väravate ees on kohe lastebassein, aga selline, et esimeses otsas saavad olla ka pisikesed, aga tagumises ääres liutorude avade juures peaks neid kinni püüdma, sest vesi on nende jaoks sügavam. Präänikul õnnestus eriarvamuste tõttu korra potsatada otse vette, sest Juss sai parasjagu millegagi hakkama ja T oli mõned sammud avast eemal. Mina olin pisut veel kaugemal krokodillide juures ja pidin saama peaaegu südari, uputama telefoni, millega pildistasin ja tegin üldse väga koledat häält. Õnneks oli Präänik nii äge tegelane, et vett sisse ei tõmmanud ja sulistas, T sai ta sülle ning mina bännisin need liutorud selleks korraks.

WP_20170915_13_46_57_Pro.jpg

Teine lastebassein asub söögikoha kõrval ja seal oli mingi lohe moodi liulaskmiskoht ja paar tavalist liumäge. Selle lohe trepp oli minu meelest pisut ettevaatust nõudev pisematel – libe. Samuti oli basseinipõhi kohati üllatavalt libe. Võib-olla oli see tingitud basseini kukkunud lehtedest, mida ilmselgelt keegi koristada ei viitsinud. Vesi ise polnud õnneks sügav ja Präänik sai mõnuga asjatada.

WP_20170915_13_10_10_Pro.jpg

Suuremad proovisid järgi kõik suured liutorud, mida ma isegi vaadata ei tahtnud. Nii hullud tundusid. Kommentaaride kohaselt olid need kinnised torud väga lahedad, see lahtine, nelja kõrvuti rajaga liumägi oli hull olnud isegi nende arust, sest jõnksude kohal viskas ka suured mehed korraks õhku.

WP_20170915_14_02_17_Pro.jpg

Veel oli pargis erinevaid täispuhutud rõngastega sõitmise kohti. Näiteks ümber suurema, 1.40 (või oli see 1.60) sügava basseini kulgev kanal, mis jooksis ka kose eest mööda. Ma pean ütlema, et kuna minu hooleks jäi Präänik ja lastebassein, siis suurt muud ei näinudki. Söögikoht oli kohe lastebasseini kõrval, selle nägin ka ära.

Bulgaarlased oskavad küsida raha. Selleks, et veepargis peale söögikoha kuskil tagumikku toetada olid lamamistoolid. Nende kasutamise eest küsiti aga raha. Meie tooli ei võtnud, aga nägin, kuidas üks noorpaar oli lamamistoolidele ennast sisse seadnud ja äkki oli justkui selgest taevast platsis teenindaja aparaadiga, kes kohe juhtis tähelepanu tasule tooli eest. Pärast märkasin, et tüüp käis pidevalt mööda parki ringi jahtides neid, kes proovisid ilma maksmata tagumikku toetada.

Lisaks oskavad bulgaarlased olla sahkerdajad. Või noh ma ei oskagi tegelikult seda nimetada: osavad äritegijad? Nimelt käis veepargis ringi kohalik piltnik, kes klõpsutas igal võimalikul juhul pilte. Ämm muutus kergelt juba ärevaks, et misasja see mees koguaeg meie Präänikut pildistab. Mul jäi tunne, et tüübil oli tekkinud aja jooksul hea nina, kellest ja kus tasub pilti teha ja kellest mitte. Need pildid pandi riietusruumi seina äärde kiletatuna üles ja siis said soovijad otsida ennast ning soetada pilte. Liutorus sõidupealt tehtud pilt maksis 7 leevi, portree oli nõks kallim. Me leidsime ka paar portreed Präänikust ja Rikust, aga portree hind oli 12 leevi. Ma mõtlesin küll, et ei hakka portreesid ostma, sest neid on mul tehtud küll ja küll, aga kui üks väike kratt vaatab suurte silmadega otsa ja küsib, kas me ikka venna pildi ka võtame on raske öelda ei. Andsin müüjale 32 leevi ja siis vaatas chick mulle otsa ning teatas süütult, et tal küll tagasi pole anda. Ma ütlesin, et no lase siis leevi võrra hinda alla, aga ei. Seda küll ei saa teha. T siis ütles, et jätku see leev endale kommirahaks. Ehk siis bulgaarlased on nahaalid. Vot seda sõna otsisingi.

Nägin veel, kuidas pargi töölised hakkasid täiesti õitsvat lillepeenart üles kakkuma ja prügikottidesse toppima. Hooaeg sai ju läbi. Ämmal oli kurb vaadata ja Riku pakkus, et võta siis lilled koju kaasa. Nii kaugele asjad õnneks ei läinud.

Pargist lahkuma sättides tuli mulle meelde, et “Aquapolise” juurde viib kuurordist tasuta buss. Ehk siis kui toob sinna, siis viib ka tagasi. Üles parki ronides vaatasin ma nii muuseas bussi kellaaegu ja tundus, et kui me käbe teeme jõuame ehk bussile ja saame natuke väiksema vaevaga tagasi hotelli. Kellaaeg oli täpselt Prääniku magamisaja lõpu suunas nihkunud ja see tähendas ühte väga väsinud väikest poissi.

WP_20170915_14_30_33_Pro
Vaade “Aquapolise” ülemistelt treppidelt. All paistab ka veepargi buss.

Trepist alla minnes avastasime kohale jõudnud hobutakso, kes üritas meid veenda tema teenuseid kasutama. Kuna meid oli piisavalt palju, hobutakso maksis üpris krõbedat hinda ja buss oli tasuta, siis küsisime bussijuhilt, et äkki ta on nii lahke ja viib meid otse meie hotelli juurde. Nii oligi. Bussijuht ja tema abi (või sõber või lihtsalt tuttav) sõitsid otse hotelli peaukse ette ja väsinud Präänik sai kiirelt tuttu.

Sel päeval jalutasime õhtupoolikul lihtsalt natuke rannas ja peale õhtusööki oli reisi kestel kohustuslikuks muutunud pinksi turniir.

Ja läheb järgmise päevaga edasi.