Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 10.

Viimane ja kokkuvõttev, üsna lühike postitus.

Tagasilennust ja viimasest päevast sai kirjutatud siin.

Tahaksin öelda, et igal juhul tasub ära käia. Kui meeldib lihtsalt rannas lebotada on Bulgaaria hea ja soodne valik. Kui tahaks ka rohkem käia ja näha, siis Bulgaarias on ka see võimalik. Me siin mõtlesime, et kui kunagi tagasi läheme, siis vaatamata hoiatustele rendime auto ja käime ise ringi. Ma olen üsna veendunud, et tasub ära.

Ma soovitan kindlasti lugeda läbi reisibüroo poolt antud reklaamvoldikud, sest nagu me avastasime oleks saanud ka tsipa soodsama neti ja seda mujalgi kui ainult hotellis. Vihje järgmistele minejatele.

dsc_03501.jpg

Ja siis veel veinikoostöö vihje ka kui te juhtumisi olete kasutamas TezTouri teenuseid:

DSC_0349

Muide see pildil paistev lumehelbekestega vein on minu meelest suht saast: maitseb nagu kerge mulliga hapu morss. Aga maitsed on erinevad ja äkki mõnele meeldib. Tasub igal juhul ükskõik millises veinipoes küsida proovida. Me pole oma amaretto-maitselist veini veel proovinud, aga poes degusteerides oli küll hea. Lootused on kõrgel.

Nüüd see mõttekoht, et ei tasu osta tänavalt reisi ette, aga kui pakutakse diili, et maksate siis kui ekskursioonile reaalselt sõit, siis tasub mõelda. Nagu meie kogemus Nessebaris käiguga oli, siis TezTour ostis ka selle kohalikelt, mitte ei korraldanud ise nagu giid seletas. Ja pealegi kui olla Golden Sandsis, siis ma pole veendunud kui väga tasub sõita Nessebari. Aega kulub palju ja lastega on see pisut tüütu. Kui olla oma autoga sõidus, siis tasub küll lõunapoole minna ja uurida ka tee peale (ja äärde) jäävaid kohti.

Bulgaarlastega ei anna eriti kaubelda. Lihtsalt pole nad kauplejad. Samas on nad väga mihklid tõmbama nii kuidas annab. Silm ka ei pilgu. Raha tahab ju tegemist ja loll turist lüpsmist.

Taksot tasub julgelt kasutada. Võib saada väga huvitavaid teadmisi kohalike elust. Bussiga tasub ka sõita – odav, aga ei tasu loota eriti lahket juhti ega lahket konduktorit.

Praktiseerige julgelt vene keelt, sest isegi kui see pole perfektne, siis bulgaarlastel pole see ka perfektne ja kahepeale kokku saabki vestelda: pooled sõnad bulgaarlaselt ja pooled teilt.

Kui valida puhkamiseks lastega Kuldsed Liivad, siis mina eelistan põhjapoolset otsa, sest lõunapoolne on pigem peoala ja stripiklubide pärusmaa.  Kui tahta pidutseda, siis sobib lõunapoolne osa kui rusikas silmaauku.

Septembris on Bulgaarias veel soe. Meie käisime peaaegu septembri lõpus ja siis oli kohati isegi 28 kraadi sooja. Merevesi on ka veel ok. Lainete suhtes ettevaatust: võivad jalad alt viia.

Ja muud polegi. Head puhkust!

Advertisements

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaarist.Vol 9.

Viimane päev, mis osutub igas mõttes meeldejäävaks ja näitab, et ka kõige parema asjade sujumise juures võib isand Murphy näppe keerutada ning salakavalalt muiata.

Eelviimane päev sai mööda saadetud nii.

Öö vastu neljapäeva möödus mul väga vähese unega. Präänikul tõusis juba õhtul kõrge palavik ning seekord ei mõjunud palaviku alandaja nii hästi ehk temperatuur langes maksimaalselt kraad, aga kui algus on 39 ja peale, siis pole see just väga lohutav. Nii ma siis kontrollisin last iga jupi aja tagant.

Eelmisel õhtul kontrollisime fuajee teadetetahvlilt transfeeri väljumise infot. Kirjas oli, et neljapäeva hommikul kell 10 läheb buss lennujaama. See tähendas, et kümneks pidi olema söödud, kogu kola kokkupakitud ja rahvas rõõmsalt fuajees ootama. Meil oli kaheksa äratus, mis ilmselgelt oli pigem T kui minu ja Prääniku jaoks. Õnneks oli Präänik saanud magada ja hommikul tahtis ikka süüa. Käisime söömas ära ja pakkisime asjad kokku. Mul on aastatega tekkinud perega reisides komme kõik voodialused, kapid, nurgad viimasena üle käia. Seekordne leid meie toas oli null. Seevastu ämma-äia ja poiste toas leidsin kaks mänguautot, mis olid paar päeva tagasi kadunud.

Kui toad tühjad, Prääniku temperatuur üle kontrollitud läksime fuajeesse ootama. Äi naeris, et ei jõudnud isegi kõike kohalikku raha laiaks lüüa, jääb järgmiseks korraks. T  registreeris meid välja ja siis tuli hotelli kokk, kes muidu oli poistele ikka vahepeal patsu löönud kui söömas käisime. Tal oli kas vahetuse lõpp või päris hooaja lõpp, igatahes oli ta sellise olekuga, et saaks puhkama, aga tuli ja soovis meile head reisi. Tänu poistele olid isegi alguses tusased ettekandjad-baaridaamid umbes poole reisi ajal hakanud meile naeratama ja muutunud igati sõbralikuks ning kui poisid käisid viisakalt ja püüdlikult inglise-vene keeles head aega ütlemas, siis oli näha kerget heldimust.

Image result for tony curtis young
Foto: Daily Mail

Kell kümme polnud ühtegi bussi ega ka mingit infot, mis toimub. Uurisime administraatorilt, kas tema teab midagi, kuid ei. Möödus umbes kolmveerand tundi ja sisse astus TezTouri kohalik asjapulk (mitte Mustafa). Ma seisin algul ja vaatasin suu lahti seda meest, sest ta oli justkui noorepõlve Tony Curtis: musta pea ja tumedate silmadega, hästi energiline, aga lisada paarkümmend kilo ja mõned aastad. Ja natuke oli nagu mingit vene näitlejat ka kuskilt 70-80. aastate filmidest: viigipüksid, aga maru tihkelt ümber (ilmselt ostuaeg jääb sinna kilosid vähem aega) ja pisut kukekad. Mul kahjuks pole enam meeles tema nimi, aga jutt oli viisakas, konkreetne ja saime teada, et kell 12 tuleb uus info. Hetkel asi viibib, sest Tallinnast ei tulnud lennuk. Lennuk on kadunud, keegi ei tea, kus see on. Selge siis. Saime toad tagasi enda käsutusse, sest tegelikult oli väljaregistreerimise aeg kell 12 ja siis pidigi uus info tulema. Olgu siis nii mõtlesin ja läksime Präänikuga tagasi tuppa. Suured kohvrid jätsime vastuvõtu juurde hoiuruumi.

Kell 12 olime kõik juba üsna tüdinud ootamisest. Mul oli mure Prääniku pärast, poistel lihtsalt igav, ämm oli enda vererõhu kõrgeks kruttinud, äi käis õues “jalutamas” (suitsuga) ja T oli ainus, kes vähemalt väliselt oli väga rahulik. Olime end sättinud lobby-baari kõrvale diivanitele ja ootasime. Präänikul hakkas uni peale tulema, vahepeal oli haige lapse jorin ja nii ma käisin vahepeal laps süles ringi, vahepeal istusin ja rahustasin teda. Üks baaridaam küsis, miks laps nutab ja miks me juba lennukile ei läinud. Rääkisin siis Prääniku kõrgest palavikust, lennuki kadumisest ning siis lõi kaastundlik slaavi veri välja: hakkas Präänikut lohutama ja nunnutama ning viie minuti pärast oli info levinud, sest kõik meie teele jäänud personal tegi sarnaseid nunnunägusid Präänikule.

Kell kolmveerand üks oli mul ka vererõhk tõusnud. Kuna esimesel päeval oli TezTouri eestlasest giid Talvi öelnud, et igas küsimuses tuleb tema poole pöörduda helistaski T talle. Vastus oli jahmatav. Talvi ei tea midagi, mida edasi teha ta ka ei tea, me peaks ise katsuma kuidagi kokku leppida mingis tasus administratsiooniga ja hankima endale tuba ning söögiasi tuleb ka endal korda ajada. See vastus ajas ka T-l lõpuks harja punaseks ning ta palus, et Talvi saadaks selle vastuse talle ka meilile kella üheks. Loomulikult seda ei tulnud. Kell üks helistas T TezTouri Eesti kontorisse, kust lubati tagasi helistada. Mul juba kees ja ma tõmbasin toru otsa Mustafa, kohaliku giidide ülemuse, kes ütles mulle, et kohe-kohe on nende esindaja hotellis ja jagab edasisi instruktsioone. Lennuk ei olevat saabunud, sest Tallinnas oli lind mootorisse või kuskile selle lähedale lennanud ja käib tehniline kontroll. Mustafa ütles, et lend toimub õhtul 21.40 ning transfeer hotellist lennujaama läheb pool seitse. Minu kõnega samal ajal sai T Tallinnast kõne, kus anti sama infot. Talvilt ei ole senini mingit vastust tulnud (naerukoht).

Kümne minutiga oli Tony Curtis tagasi ja teatas, et lennuk on leitud, lind mootoris ja käib tehniline kontroll. Õhtul on planeeritud lend ja transfeer on pool seitse. Väga konkreetselt ajas ta adminiga asjad sirgeks, et kuni transfeerini on meil nii tuba kui söök ja muud juttugi pole. Siinkohal tuleb öelda (TezTouri giid Talvile eriti): kui on tegemist tšarterlennuga, siis ajab asjad korda reisipaketi korraldaja, mitte klient ei pea ise mingeid kokkuleppeid sõlmima. See on kirjas mingis euroseaduses ka ja kohalik giid, kes on pikemalt taoliste reisitüüpidega tegelenud peab sellist asja teadma.

Niisiis käisime kiirelt söömas ja siis tagasi tuppa ning Präänik ja Riku tuttu. Ämm oli nii lahke, et nõustus jääma poisse uneajaks valvama ja me ülejäänud saime minna järelejäänud kohalikku raha tuulutama.

Kuna meil oli T-ga hingepeal kohalik džinn (siinkohal märkus: meie peres tarbitakse alkoholi üliharva), siis tuli minna seda otsima. Lisaks hankisime veel kohalikke komme. Nendega on küll seal Bulgaarias lugu lahja. Ehk siis otsisime juba varasemalt Varnas kohalikke komme, aga leidsime ainult paar lutsukate sorti ja ülejäänud tuttav Ukraina kaup. Kuurortis oli Bulgaaria kommide nime all saadaval lukum erinevates karpides ja vormides ning oligi kõik. Kui tahta osta lukumit, siis kõige parem on 30 cm pikk ja 4 cm lai riba, mis on ka mitmete erinevate maitsetega saadaval. Pähkli-, mandli- ja viigimarjamaitsega ribad olid meie meelest kõige paremad.

Alkohli osas on nagu ikka hinnapoliitika odavam kui Eestis, aga kuurorti siseselt oli meie poolsest otsas veel pisut soodsam kui keskosas. Lisaks on seal kohalikud “Aldo” nii öelda supermarketid, kus saab võtta kassast (mõnikord ka pakutakse) reklaamlehe, mille tagaküljel on 5% soodustuse kupong. Me sattusime hoogu, õigemini T sattus hoogu ja nii hankisime me ühe džinni asemel kaks, lisaks Mesta ja pidime ikka selle õudse Menta pisikese pudeli ka võtma. Juhuks kui keegi külla tuleb ja tahaks külalislahke olla 😀 . Selle kõige mahutamiseks oli tarvis kotti. Meil oli niikuinii ka Prääniku liivakomplekt vaja kuskile mahutada ja nii ma saingi endale 24 leeviga toreda öökullipiltidega koti. “Nagu venelaste turukott!” naeris ämm pärast, aga mulle ja poistele meeldis. Meil läks poistega hiljem isegi väikestviisi vaidluseks, kelle kott see siis lõpuks on.

Aga siinkohal räägin veel ühe pisiasja. Enne koti ostu olime vahetanud mõned leevid juurde sealsamas peatänaval asuvas putkas ja kui kott oli ostetud, alles vaid 8 leevi tahtsime sellest ka lahti saada ja küsisin ühelt saunalinade müüjalt, et kas saab 8 leevi eest 10 leevise lina. Müüja vastas sellepeale: “ise vahetasite just 100 eurot, vahetage juurde!”. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kui ma oleks 100 eurot vahetanud ei kaupleks ma seal. Taas veendumus, et bulgaarlased ei kauple ning teine asi: jutt levib kiiresti ja väga rohkete lisanditega.

Tagasi hotelli jõudes polnud midagi tarka teha. Pinksituba oli kinni pandud, sest me ju pidime juba läinud olema 🙂 , laste mängutuba oli päris ära koristatud ja muudetud talviseks panipaigaks. Söögi osas oli tunda, et kokk läks ära, sest kui seni oli ikka midagi head leidunud, siis see viimane lõunasöök oli jube jama ja valik praktiliselt puudus.

Meiega koos olid samas hotellis veel teised eestlased: proua Karks-Nuiast ja härra Peipsi äärest, äge keskealine paar, kes juba teist korda olid Kuldsetel Liivadel. Rikule hakkasid nad väga meeldima ja hea meelega oleks ta vist kogu aeg nendega juttu ajanud. Me pisut pidurdasime hoogu ja andsime teistele ka puhkeaega. See proua rääkis, et veel kaks aastat tagasi olid hinnad olnud umbes poole odavamad kui praegu ja märgata on, et Bulgaaria tahab hindadelt muule Euroopale ikka tasakesi järele jõuda. Eelmisel korral nad olid peatunud hotellis “Madara”, mis oli sakslaste oma ning kus toidud olid fantastilised olnud. Kas nad veel Liivadele tagasi tulevad seda nad ei teadnud. Pigem vist lähitulevikus mitte. Nad olla mõelnud Odessa peale. Täpselt nagu T mõte kui viimane ükspäev Musta mere rannikut uuris ja arvas, et Odessa oleks järgmisena huvitav, aga vaatab, kuidas seisud Venemaa ja Ukraina konfliktis arenevad.

Kella kuue paiku hakkasime sättima end taas fuajeesse ja punkt pool seitse oli Tony Curtis platsis. Tuli sisse nägu täiesti tõsine ning küsis: kas te arvate, et nüüd saab lennukile? Pagan, käis mu peast läbi. Ma ei taha enam kauem siia jääda. Ma arvan, et see on enamusel inimestest nii, et isegi kui on tore hotell, aga vaim on juba kojusõiduks valmis ei taha enam ka selles toredas hotellis olla pidevas lahinguvalmiduses. Siis valgus üle Tony Curtise näo kaval naeratus: “Minge siis bussi ja sõidame lennujaama!”. Kurat, täiesti kaotsiläinud näitleja 🙂 .

Meie hotell oli esimeste seas, kust inimesi peale korjati. Jõudsime näha, millistes hotellides teised meie lennuga tulijad olid peatunud ja tuleb nentida, et enamus lastega pered ja keskealised paarid olid pigem nelja ja enama tärniga hotellides, nooremad (ning ka mõni keskealine) seltskonnad väiksemate tärnidega hotellides, mis asusid just seal kuurorti peopoolel. Nii mõnelgi oli hääl ära, mõni oli pisut ära kõrbenud ja mõni oli ikka veel peotujus.

Lennujaama jõudes oli mul väsimusest ja pingelangusest paha olla. Nii et ühtegi pilti lennujaamast siia ei tule. Küll aga oli meil meeldiv tõdeda, et sama lennuga saabunud NovaToursi rahvas oli kupatatud hommikul lennujaama, neile polnud mingit muud infot edastatud kui “ootame ja vaatame”. Ehk et vaatamata mõningasele segadusele oli meil vähemalt info, ei pidanud me ootama päev otsa lennujaamas ning süüa sai ka.

Lend pidi väljuma kell 21.40 ning umbes kell 21 ilmus tabloole tund hilisem kellaaeg. Siis levis info, et jagatakse süüa ja T võttis koos ämma-äia ning suuremate poistega sappa. Mina olin oma haleduses koos Präänikuga kahekesi kottide juures ja üritasime teineteist nunnutades tuju tõsta. Järjekord oli pikk, aga kui T sealt lõpuks saabus, siis oli mul suu lahti. Alustuseks oli komplekt võikumaterjaliga, siis mingi soojaks lastud vorm fooliumpakendis, kinnises pakis baguette ja edasi soolapähklipakid ning soolakreekerid, joogiks vett ja coca-colat. Meie poiste jaoks pole see üldse mitte tavaline juua limonaadi või ammugi cocat. Sellepärast vaatasid nad huviga ja ma usun, et ka kerge kadedusega, kuidas umbes Prääniku vanune poiss ja Riku vanune tüdruk jõid isuga cocat samal ajal kui nemad said vett juua. Õnneks on nad väga arukad lapsed meil ja me oleme üsna hästi ära seletanud YouTube’i kaasabil coca-cola “toredad” omadused. Olime võileivandusega poole peal kui kõlaritest kostis, et meie lennul hakati inimesi pardale lubama. Siis läks rahva seas tormamiseks. Kõigil olid ju kohad olemas, aga arusaadavalt oli tegu tüdimusega lennu venimisest. Kuna lend pidi väljuma pool üksteist läbi kümme minutit, aga Tallinna lennujaam peale kella ühte enam ühtegi lendu vastu ei võtnud (lennuraja remont), siis olid õhus jutud Riiga sõidust ja sealt bussidega edasi saamisest. Mõtlesin õudusega haige lapsega Riiast bussiga loksumise peale. Niigi oli Prääniku unekava sassis ja kutt juba üsna tujust ära. Aga Riia on ikka kodule lähemal kui Varna. Optimist minu sees jäi võidule.

Lennukis hakati taas jagama süüa, sest lend ju hilines ja kindlasti on inimesed näljased. Mis siis, et me just saime lennujaamas hiigelsuured toidupakid. Seekord ei vedanud meil pardateenindusega. Tegelikult pole ju reisijad süüdi, et kuskil on mingi rike ja tuleb plaaniväline lend. Aga see konkreetne meeskond ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida ja nii kuulis T, kes istus vahekäigu ääres igasugu halvustavaid märkusi reisijate kohta. Prouad stjuuardessid unustasid vist ära, et terve lennukitäis rahvast on nende emakeelt kõnelevad inimesed.

Meil oli jälle omamoodi kerge probleem: Jussi sünnipäev algas südaööl. Plaanide kohaselt pidime sel ajal ammu kodus olema, sünnipäevatort hommikuks valmis ja poisid magamas. Tegelikkuses olime lennukis, nutune Präänik üritamas magada ja suuremad kaks väsimusest pisut tujukad. Kojujõudmine terendas silme ees hommikupoole ööd ja Jussi plaan minna õigel päeval kooli kommi jagama oli luhtunud. Kui olukord on s…, suudab minu pea genereerida mingi lahenduse. Olin pisut varem juba T-le rääkinud plaanist, et kui südaöö saabub ja sünnipäev on käes võiks ju lennukimeeskond lapsele õnne soovida. Bulgaariasse lennul olid poisid märganud lennukipoe kataloogis StarWarsi kellade ja viledega hambaharja, mis nende meelest oli üliäge. T tahtis nüüd saada jutule mõne stjuuardessiga, et teha lapsele üllatus. Mitte mingiks üllatuseks sai ta väga põlgliku pilgu kõigilt naissoost stjuuardessidelt ja suhtumise “MEIE peaks midagi sellist tegema???”. Õnneks oli olemas kukk kanakarjas ehk stjuuard, kes koheselt nõustus. Punkt kell kaksteist oli Juss jäämas magama, aga (tuleb öelda, et seekord meie õnneks) hakkas Riku tegema vastutööd ja Juss ei saanud magama jääda ning äkki kõlaski õnnesoov lennuki kõlaritest: “Palju õnne Johannesele üheksandast reast, kes just nüüd sai üheksa!” Kutt oli ülimalt jahmunud ja veel rohkem jahmus ta siis kui stjuuard tema juurde astus, tal kätt surus ja StarWarsi hambaharja kinkis. Juss siiamaani mõtleb, kuidas nad küll teadsid, et tema sünnipäev on 🙂 . Sellised pisikesed, toredad asjad muudavad ka kõige nõmedama päeva lõpuks heaks.

Lennuki pilootidele tuleb au anda. Maandumine oli nii pehme ja sujuv, et me ei saanud arugi maapinnal sõitmisest kui lennuk juba peatus. Me jõudsime Tallinna lennujaama kümme minutit enne ühte. Präänik oli ülimalt torisev ja tujust ära, Riku ja Juss üleväsinud, aga õnneks ei olnud me Riias. Läbi külma uduvihmase öö ruttasime parklasse ning pakkisime end autosse. Poisid magasid pea terve tee, T võitles unega ja tegime vahepeal ka peatuse, et natuke värskust juurde saada. Koju jõudsime veerand viis. Juss rõõmustas jälle: mitte kordagi ei ole ta teadlikult saanud üleval olla oma sündimise ajale nii lähedal ehk siis sünniaeg oli punkt kell 4 22. septembri hommikul. Võib öelda, et meie esimene kaugem reis terves koosseisus kujunes meeldejäävaks.

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol3

Teine päev, kus tutvutakse väidetavalt lõunapoolse Euroopa suurima ja parima veepargiga.

Meenutuseks eelmine peatükk

Huvitaval  kombel oli reisiväsimus tabanud ka muidu väga varajast Präänikut. Me jõudsime sööma alles natuke enne üheksat. Selleks ajaks olid teised juba peaaegu söönud.

Hommikusöögiga oli veider lugu. Nimelt ei ole hommikul mitte ühtegi salatit. On kogu roheline ja köögiviljaline kraam igaüks eraldi kausis ja siis sega ise. Leidus neid valgeid kohupiimjaid asju ja õli, palju valget saia, klassikalised hommikusöögihelbed ja nende kõrval suht tüdinud näoga pannkooke küpsetav kokk. Pannkookidega oli selline lugu, et esimesed kaks hommikut läksid need nagu soojad said ja edaspidi oli hommikuti terve laadung kooke valmis tehtud, kuid erilist minekut neil polnud. Koogi juurde pakuti virsikudžemmi ja marjalist džemmi (džemm on lihtsalt äge sõna 🙂 ), šokolaadjat kastet ja keedukreemjat kastet. Veel oli valikus kreemikooke, mis olid lihtsalt erinevat värvi, aga sisu kõigil sama, küpsiseid, puuvilju. Nagu raudpolt olid igal hommikul keedetud munad (muide keedetud mune hoiti soola peal), munahüüve, mingi muna-juustu segust tehtud omleti moodi asi, väikesteks juppideks lõigatud viinerid, praetud keeduvorst, piimas ligunenud kaerahelbed (see polnud puder, aga samas supp ka polnud, Narvas Nooruse Spas pakuti kunagi analoogset asja) ja muud vist väga polnudki. Alguses tundus ok, aga peale kolmandat päeva täpselt sama menüüga hommikut hakkas juba igavaks muutuma. Huvitav oli ka see, et hommikuti pandi tööle söögisaalis asuvad mahla- ja kohviaparaat, lõunal töötas ainult mahlaaparaat ja õhtul tuli tuua juua lobby-baari juures asuvatest automaatidest.

Sel hommikul oli meil kell 9 kokkusaamine TezTouri kohaliku giidi Talviga. Meile jagati lennukist maha astudes kätte TezTouri reklaamvoldikud (NB! sellised voldikud tuleks alati korralikult läbi lugeda nagu hiljem selgus) ja ekskursioonide nimekiri, et äkki me leiame endale mingi huvitava tuuri. Sellega on nüüd nii, et maru palju soovitati netis võtta ekskursioon tänavalt, aga need soovitused jäid kõik paari aasta tagusesse aega. Värskem info ütles, et bulgaarlased on avastanud hea rahateenimisvõimaluse ja nii pakutaksegi odavamaid reise, kasseeritakse raha ja kokkulepitud ajal võib reisihuviline turist rahvuslike vaatamisväärsuste asemel hotellikõrval asuvat võsa imetleda. Kuna eelmisel õhtul esimese tänaval reise pakkunud tädi käest saadud reklaamleht olulist hinnaerinevust ei näidanud otsustasime giidilt täpsemalt asja uurida.

ekskursioon
Tädi reklaamleht, aga mida rohkem keskuse poole kõndida seda erinevamaid pakkujaid tekib. Hinnad ka langevad pisut.
tezt
TezTouri ekskursioonide nimekiri.

Meid huvitas Kivimets ja igaks juhuks uurisin ka Nessebari kohta kuna Maria käis suvel seal ja kiitis ilusat vanalinna. Lisaks rääkis giid veel pisut kohalikust elust, nentis, et hinnad on ka Bulgaarias tõusma hakanud. Eriti turistide jaoks. Kui sõita taksoga tuleb enne sisseistumist leppida kokku täpne hind ja sihtpunkt, mitte vahetada raha igas putkas, sest kursiga kiputakse tõmbama. Selle kohta ma ütleks, et kui lugeda korralikult silti (kas on “buy” või “sell”), ei tasu ka neid putkasid karta. Nagu hiljem selgus, ei tasu päris puhta kullana võtta ka seda giidi juttu, et osad ekskursioonid on TezTouri enda korraldatud. Samuti ei tasu võtta väga tõsiselt neid ajanumbreid, aga sellest juba edaspidi.

Teine päev oli reede, kuupäevaks 15. september ja ühtlasi oli see hooaja viimane päev. Olin netist lugenud, et Kuldsetel Liivadel asuv veepark “Aquapolis” sulgeb uksed 18. septembril ja nii otsustasimegi esimese hooga seal ära käia. Hiljem uuesti lehte vaadates selgus, et sel hooajal oligi meie külastuspäev viimane tööpäev. Ehk siis kui lõpeb hooaeg suleb ka veepark oma uksed. Kontrollida saab siit.

Leidsin netis ka mitmeid soovitusi, et äge park ja ootused lakke kruvitud asusime teele. Meie plaan oli minna jalgsi nii öelda kesklinna ja seal hotellide vahelt suunduda üles mäkke veepargi poole. “International” hotelli kõrvalt ronisime treppidest üles ja sattusime järjekordsele kaubatänavale. Tegelikult algas see tänav üsna “Admiral” hotelli kõrvalt ja suundus edasi Kuldsete Liivade nii öelda lõunapoolsesse osasse. Oma olemuselt oli see tunduvalt räpakam kui peatänav, tunduvalt rohkema hulga “täikakaubaga”. Me ei jätkanud teed mööda seda tänavat ja paralleelselt merega, vaid suundusime ikka üles mäkke. Jõudsime hotell “Varchava” juurde, mille kõrvalt näitas kaart teed minevat, aga me ei näinud seda. Lihtsalt polnud. Oli ainult võsa. Astusime hotelli sisse ja küsisime vastuvõtus olevalt kutilt, kuidas saab veepargi juurde. Kutt oli ninapidi telefonis (Juss kommenteeris hiljem, et “Clash Royale”, neljas level, kaugemal kui tema 🙂 ) ja pilku tõstmata tuli välja ja juhatas meid läbi selle sama hotelli kõrval oleva võsa suure tee äärde. Tuli välja, et taolisi radu on seal kõikjal võsades ja neid kasutatakse palju. Ma siiski soovitaks hämaras ja pimedas pigem kasutada suuremaid teid.

Suure tee ääres olles nägime juba vasemal “Aquapolise” silti ja peagi parki ennast. Kui algul arvasime naiivselt, et olimegi mäkke jõudnud, siis parki jõudmiseks tuleb läbida ikka väga palju treppe ja jõuda väga kõrgele. Piletikassa asus umbes poolel teel. Piletite eest tuli maksta üle 120 cm pikkusel inimesel 33 leevi ja 90-120 cm pikal 16 leevi. Alla 90 cm sai tasuta. Lisaks on alates kella kolmest päeval hinnad pisut soodsamad. Kui nüüd nii võtta, siis tasukski jätta külastus pigem soodsamale ajale, sest võrreldes meie ja lähinaabrite parkidega on erinevus märgatav.

Sisenedes saime igaüks käepaela, mis polnud mitte kapi jaoks, vaid lihtsalt sisenemiseks. Kappe igaküks niisama ei saagi. Riietumiseks on mõeldud sissepääsust pisut eemal hoones asuvad ruumid. Võtsin ämma ja Willemi näppu ning astusime naiste riietusruumi, mis nägi välja nagu tühi väiksemat sorti võimla. Seinte ääres olid pingid ja pinkide kohal seintel nagid ning oligi kõik. Suur, lage ruum. Sealt edasi sai minna duširuumi, mis olemuselt meenutas natuke loomalauta, sest iga dušš asus justkui latris. Osad vaheseinad olid kas ajale või mõnele külastajale jalgu jäänud. Meeste osas oli asi olnud nii, et T ei lubanud poisse üldse pesuruumi, vaid ütles, et hotellis pesevad. Võrreldes riietus- ja pesuruumiga oli wc suhteliselt kabe, ainuke miinus, et sinnasaamiseks polnud otseteed riietusruumist, vaid tuli minna üldisesse eesruumi. Riided ja muud vidinad sai jätta selles eesruumis asuvasse kappi, mis oli umbes nii suur, et kui hästi toppida mahtusid meie riided sinna ära. Mõned asjad jätsin ma kotti ja võtsin endaga kaasa. Kapp ei olnud niisama, vaid sinna tuli panna alla leevi kohalikku raha.

WP_20170915_13_34_17_Pro
Taamal paistavad veepargi väravad.
WP_20170915_13_45_36_Pro
Paremalt teine toru (pisut peidus) oli üsna kiire hooga ja sealt Präänik potsataski. Teine toru ja lahtine liutoru olid väga aeglased. Ikka sellised, kus pidi kätega hoogu andma 🙂

Kui kõik olid valmis läksime parki avastama. Väravate ees on kohe lastebassein, aga selline, et esimeses otsas saavad olla ka pisikesed, aga tagumises ääres liutorude avade juures peaks neid kinni püüdma, sest vesi on nende jaoks sügavam. Präänikul õnnestus eriarvamuste tõttu korra potsatada otse vette, sest Juss sai parasjagu millegagi hakkama ja T oli mõned sammud avast eemal. Mina olin pisut veel kaugemal krokodillide juures ja pidin saama peaaegu südari, uputama telefoni, millega pildistasin ja tegin üldse väga koledat häält. Õnneks oli Präänik nii äge tegelane, et vett sisse ei tõmmanud ja sulistas, T sai ta sülle ning mina bännisin need liutorud selleks korraks.

WP_20170915_13_46_57_Pro.jpg

Teine lastebassein asub söögikoha kõrval ja seal oli mingi lohe moodi liulaskmiskoht ja paar tavalist liumäge. Selle lohe trepp oli minu meelest pisut ettevaatust nõudev pisematel – libe. Samuti oli basseinipõhi kohati üllatavalt libe. Võib-olla oli see tingitud basseini kukkunud lehtedest, mida ilmselgelt keegi koristada ei viitsinud. Vesi ise polnud õnneks sügav ja Präänik sai mõnuga asjatada.

WP_20170915_13_10_10_Pro.jpg

Suuremad proovisid järgi kõik suured liutorud, mida ma isegi vaadata ei tahtnud. Nii hullud tundusid. Kommentaaride kohaselt olid need kinnised torud väga lahedad, see lahtine, nelja kõrvuti rajaga liumägi oli hull olnud isegi nende arust, sest jõnksude kohal viskas ka suured mehed korraks õhku.

WP_20170915_14_02_17_Pro.jpg

Veel oli pargis erinevaid täispuhutud rõngastega sõitmise kohti. Näiteks ümber suurema, 1.40 (või oli see 1.60) sügava basseini kulgev kanal, mis jooksis ka kose eest mööda. Ma pean ütlema, et kuna minu hooleks jäi Präänik ja lastebassein, siis suurt muud ei näinudki. Söögikoht oli kohe lastebasseini kõrval, selle nägin ka ära.

Bulgaarlased oskavad küsida raha. Selleks, et veepargis peale söögikoha kuskil tagumikku toetada olid lamamistoolid. Nende kasutamise eest küsiti aga raha. Meie tooli ei võtnud, aga nägin, kuidas üks noorpaar oli lamamistoolidele ennast sisse seadnud ja äkki oli justkui selgest taevast platsis teenindaja aparaadiga, kes kohe juhtis tähelepanu tasule tooli eest. Pärast märkasin, et tüüp käis pidevalt mööda parki ringi jahtides neid, kes proovisid ilma maksmata tagumikku toetada.

Lisaks oskavad bulgaarlased olla sahkerdajad. Või noh ma ei oskagi tegelikult seda nimetada: osavad äritegijad? Nimelt käis veepargis ringi kohalik piltnik, kes klõpsutas igal võimalikul juhul pilte. Ämm muutus kergelt juba ärevaks, et misasja see mees koguaeg meie Präänikut pildistab. Mul jäi tunne, et tüübil oli tekkinud aja jooksul hea nina, kellest ja kus tasub pilti teha ja kellest mitte. Need pildid pandi riietusruumi seina äärde kiletatuna üles ja siis said soovijad otsida ennast ning soetada pilte. Liutorus sõidupealt tehtud pilt maksis 7 leevi, portree oli nõks kallim. Me leidsime ka paar portreed Präänikust ja Rikust, aga portree hind oli 12 leevi. Ma mõtlesin küll, et ei hakka portreesid ostma, sest neid on mul tehtud küll ja küll, aga kui üks väike kratt vaatab suurte silmadega otsa ja küsib, kas me ikka venna pildi ka võtame on raske öelda ei. Andsin müüjale 32 leevi ja siis vaatas chick mulle otsa ning teatas süütult, et tal küll tagasi pole anda. Ma ütlesin, et no lase siis leevi võrra hinda alla, aga ei. Seda küll ei saa teha. T siis ütles, et jätku see leev endale kommirahaks. Ehk siis bulgaarlased on nahaalid. Vot seda sõna otsisingi.

Nägin veel, kuidas pargi töölised hakkasid täiesti õitsvat lillepeenart üles kakkuma ja prügikottidesse toppima. Hooaeg sai ju läbi. Ämmal oli kurb vaadata ja Riku pakkus, et võta siis lilled koju kaasa. Nii kaugele asjad õnneks ei läinud.

Pargist lahkuma sättides tuli mulle meelde, et “Aquapolise” juurde viib kuurordist tasuta buss. Ehk siis kui toob sinna, siis viib ka tagasi. Üles parki ronides vaatasin ma nii muuseas bussi kellaaegu ja tundus, et kui me käbe teeme jõuame ehk bussile ja saame natuke väiksema vaevaga tagasi hotelli. Kellaaeg oli täpselt Prääniku magamisaja lõpu suunas nihkunud ja see tähendas ühte väga väsinud väikest poissi.

WP_20170915_14_30_33_Pro
Vaade “Aquapolise” ülemistelt treppidelt. All paistab ka veepargi buss.

Trepist alla minnes avastasime kohale jõudnud hobutakso, kes üritas meid veenda tema teenuseid kasutama. Kuna meid oli piisavalt palju, hobutakso maksis üpris krõbedat hinda ja buss oli tasuta, siis küsisime bussijuhilt, et äkki ta on nii lahke ja viib meid otse meie hotelli juurde. Nii oligi. Bussijuht ja tema abi (või sõber või lihtsalt tuttav) sõitsid otse hotelli peaukse ette ja väsinud Präänik sai kiirelt tuttu.

Sel päeval jalutasime õhtupoolikul lihtsalt natuke rannas ja peale õhtusööki oli reisi kestel kohustuslikuks muutunud pinksi turniir.

Ja läheb järgmise päevaga edasi.

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol2.

Esimene päris reisipeatükk, milles me lendame perekondlikult esimest korda lennukiga, jõuame sihtpunkti ja sööme kohalikku kraami.

Algus enne seda peatükki

Meie lend pidi väljuma hommikul punkt kell kuus. Mõtlesime jupp aega nii- ja naapidi variante ja otsustasime siis, et kõige mugavam on hakata öösel sõitma, jätta auto lennujaama parklasse ja tagasi tulles kohe koju tagasi põrutada. Öösel sõitma hakkamine tähendas starti kell pool kaks, et jõuda neljaks lennujaama. Mõni ärkas kohe ruttu, mõni porises, aga üldiselt murdsime me traditsioone ehk sõitsimegi välja täpselt õigel ajal.

Algul arvasime, et Juss ja Riku saavad oma kohvri, terve pere ülejäänud kraam läheb suurde kohvrisse ja Willemil on pisike kohver, mis läheb käsipagasisse ning kus on vajalikud “esmaabi” riided, mängud, raamatud ja muu selline ülioluline kraam. Siis selgus, et meil mahub kogu kraam ikka suurde kohvrisse ära ja suured poisid ei saanudki oma kohvrit. Ega sest hullu ikkagi polnud, sest lõpuks lisandus üks seljakott T töövahenditega (iroonia: ta ju puhkab) ning minu vidinakott. Kraami kui palju. Ja ühte kohvrit pagasilindilt oodata on tunduvalt lõbusam kui kahte.

Lend oli see, mis juba pikalt poistes ärevust tekitas. Juss suutis terve stsenaariumi välja mõelda, mis saab kui ta oksele hakkab ja tema rahustuseks ostsin ma kaasa mustika-ingveri tablette (mille purk on ikka veel suletud 🙂 ). Koos Rikuga olid nad nii elevil,  et lennujaamas magamisest polnud juttugi ja lennukile pidid nad esimesena saama. Meie kohad olid esimeses kahes reas ja nii kommenteeris Riku pidevalt lennusaatjate tegevust: näe, see mees joob Aura vett, nüüd nad istuvad ja ajavad juttu, miks ta selle kardina ette tõmbas jne. Kirsiks tordil oli mu ämma kommentaar kui stjuuard parasjagu toidukäruga kolmanda rea juures seisis: vaata kui peenikese pihaga poiss, no see on ikka väga peenike! Ma arvan, et eks see tüüp  tea seda ise ka. Huvitav asi oli see, et kui ka meeskond pidi istuma ja vööd kinni panema tõmbas kutt nahkkindad kätte ja istus. Mingi eriline rituaal?

Präänik oli üsnagi kogenud lennureisija olekuga. Ainuke jama oli see äge rihm, mis peab vahepeal kinni olema. Präänik oli nimelt meie seltskonnast üldse esimene, kes rihma kinni pani ja see klõbin ei jäta külmaks vist ühtegi kaheaastast. Igatahes ma pidin ikka päris hoolega nobedatel näppudel silma peal hoidma, et rihm vajalikel hetkedel kinni püsiks.

Õhkutõus ja maandumine olid väga sujuvad, lend kiire ja Varna lennujaam nagu vanast vene filmist nähtud: lennurada betoonplaatidest, mille vahed on kohati murdunud ja kust isegi rohututte paistis, jaamahoone mitmeosaline, suure venekeelse kirjaga (bulgaaria keel on vene keelele väga sarnane) ja väga “teretulemastnõukaaega”. Lennukile tuli vastu buss, et inimesed 80 meetrit eemal asuva hooneni viia. Buss ise oli selline väheste kinnihoidmispostide ja veel vähemate istmetega. Üks ülipüüdlik pisemat kasvu naine rippus vapralt horisontaalse posti küljes ja ma kartsin, et kui kurv tuleb liiga hoogne tõuseb naine päris õhku. Õnneks oli rahvast nii palju, et isegi kui tädi jalad maad ei puudutanud polnud tal reaalselt liikumis või õigemini lehvimisruumi.

Lennujaamas pidime ootama vanemate kohvrit, mis ei tulnud ega tulnud ning lõpuks oli Leipzigi lennu pagasiga koos. Ei pea vist mainima, et selleks ajaks oli vähemaganud Präänikul juhe koos ja tervet ruumi saatis helisev aaria ooperist “Oh mina vaene väikemees”. Jaamahoonest väljudes tabas meid mõnus suvine leitsak. On ikka vahe küll kas 13 kraadi ja vihm või 27 kraadi ja päike. Kui me olime bussis kenasti istet võtnud vaatas Präänik mulle ja T-le otsa ning teatas: “pissihäda!”. T palus reisisaatjal oodata ja tormas Präänikuga tagasi lennujaama. Kui me sõitma hakkasime ning olime vähm kui kümme minutit sõitnud soovis üks eestlasest naisterahvas pissipeatust. Me polnud isegi Varnast välja jõudnud. Nojah.

Meie hotell oli selles turistide laiali jagamise operatsioonis esimene – jehuu! Või siis ka mitte, sest ametlik check-in on ikka 14.00. Kui ma hotelli sisse astusin oli mulje justkui oleksin tagasi kuskil üheksakümnendates: pruunid toonid, tumepruunid, pisut kulunud moega nahkdiivanid, läikivad detailid käsipuudel ja suhteliselt hämar olemine. Kuna selle hotelli adminni kohta oli väga paljudes kommentaarides kirjutatud mitte just kõige roosilisemat juttu , siis olin valmis kõigeks. Õnneks oli tegu teise naissoost adminniga või lihtsalt hooaja lõpp mõjub pinged mahavõtvalt, igatahes sai asjad kiirelt joonde. Meil oli kamba peale kaks tuba: mina ja T koos Präänikuga ühes ning suured poisid vanavanematega teises. See viimane tuba oli juba hommikul valmis ja nii me siis sinna kõik koos läksimegi.

Tuba oli stuudio variant ehk 2 täiskasvanut ja 2 last. 1 laps magas lahtikäival diivanil, teisele oli voodi. Kui toa välimusest rääkida, siis normaalne, mitte kõige moodsam, aga mitte ka kulunud ja kole. Sellel toal oli suuruse tõttu vist ka ekstra suur vannituba koos vanniga. Vannitoa kohta suht ok, kuigi siit-sealt oleks tahtnud silikooni juurde saada ja võibolla pisut hoolikamat koristust.

Toal oli ka rõdu. Siinsetes hotellides vist polegi ilma rõduta tuba. Igatahes rõdu oli parajalt suur  ja vaatega hotelli basseinile. Algul tundus see mõnus, aga hakates loogiliselt mõtlema paistis päike terve päeva just sinna suunda ning see tähendas, et toas pidi koguaeg töötama konditsioneer. Lisaks selgus õhtupoole, et basseiniäärne melu ja kõva tümakas on väga hästi ka tuppa kosta.

Bassein
Õhtune vaade toast. Vasakule jääb melu osa 🙂

Kui me toas pisut suvisemad riided selga tõmbasime ilmus platsi nälg. Kuigi kõik oli hinnas algas see alles esimesest õhtust. Tuli asutada end ranna poole teele. Naiivselt mõtlesin, et äkki jäi Präänikul lennujaamast hotelli sõitimisel tehtud unest väheks ja jäin kutiga hotelli, et ehk tuleb uni. Kui pool tundi oli möödas sain isegi mina aru, et mingit und küll ei tule ja hakkasime kahekesi astuma ranna suunas, kus teised pidid asuma.

Meie hotellist viib alla peaaegu hotellist otse minna kivitrepp, aga see on üsna lagunenud ja ääristatud suure hulga prügiga. Me valisime Präänikuga jalutuskäigu tee äärt mööda. Siinmail on pisike probleem kõnniteedega. Need nagu on, aga samas nagu ei ole ka. Ehk siis kui auto tuli tõmbasime suht põõsasse. Üldjoontes tundusid autojuhid viisakad, aga enamus kohalikke sõidab nagu nõukaajal ehk siis jalg gaasipedaalil ja rusikas püsti ilma liigset pidurit tunnistamata. Meil läks jalutuskäik kenasti. Siinkohal inimestele, kel puudub kaart ja orienteerumisoskus on nagu T-l (suudab sõita võõras linnas kolme tänavavahe kaugusel asuva objektini 45 minutit mõningase linnaekskursiooniga), siis võttes suunaks mäest alla jõuab igal juhul rannani ja enne seda asuva rannapromenaadini ning seal tuleb valida lihtsalt parem või vasak. Vasak viib põhjasuunas ja suht varsti lõpeb Kuldsete Liivade kuurort ära (olgu mainitud, et lõpp on nudistide rannal). Paremale läheb rannapromenaad veel hea tükk maad. Ikka nii, et jalad hakkavad lõpuks väsima. T informeeris mind, et nad istusid kuskile hotell Liilia vastas asuvasse söögikohta maha ja mul ei tulnudki muud teha kui jalutada Präänikuga kümme minutit ning olime kohal.

Söök oli segu Euroopa köökidest, aga päris aus. Mitte kõige kallim, aga kindlasti mitte ka kõige odavam. Selline normaalne. Peremees oli tore keskea teises otsas asuv mees, kes toimetas meile toidud kiiresti kätte. Seletas, et pühapäeval on viimast päeva lahti, sest hooaeg saab läbi. Hooaeg muide lõppeski sel korral 15. septembril.

Söömast tagasi jõudes läksin ma retseptsiooni uurima ehk on meie tuba ka juba valmis. Oh seda rõõmu, saimegi tunnike enne ettenähtud check-in’i tuppa ja asjad laiali harutada.

Meie tuba oli väiksem, sest olime kolmekesi toas. Muus osas suht ok, aga koristamisega nad ikka eriti usinad pole. Vannitoa seinal olid võõrad juuksekarvad ja vaipa nad vist eriti tihti tolmuimejaga ei tõmba. Väikese tähelepanekuna tuleb märkida, et pisike auk lina servas ei tähenda lina kasutuskõlbmatuks muutumist: ära pesta, triikida ja taas kasutusse.

Meie toa vaade avanes pigem suunaga kirdesse merele ja natuke metsale. Ehk siis kuuleme ära peamiselt sakslastele orienteeritud luksuslikuma rannahotelli tümaka ja saame nautida enamus ajast ilusat vaadet ilma lõõskava päikeseta.

Kell oli suunaga viie poole nihkumas ja jälle nälg platsis. T oli kannatamatu ning otsustas, et alates õhtusöögist tähendab ka pakutavat nii öelda oodet. Siinkohal tuleb öelda, et see oode koosnes nektariinidest, ploomidest, õuntest, viinamarjadest, mitmest eri keeksist ning kahest pitsamoodi asjast. See pitsamoodi asi oli imeõhukesele taignakihile laotud väga harv tomatite rodu kaetuna juustuga või teisel variandil oli tomatite asemel hakkliha. Iseenesest kiire soolane amps ja päris hea.

Kuna hinnas olid ka kohalikku päritolu alkohoolsed joogid ja baaris oli lisaks ka neli spetsiaalset kokteili, siis ilmus T lauda koks näpus. Nimeks Black Mamba ja lõhnas nagu vänge köharohi segatud kokakoolaga ja maitses nagu …. Igatahes terve ülejäänud reisi jooksul ei näinud ma T-d seda rohkem joomas. Bulgaarlastel on oma Menta, mida nad topivad igale poole, kuhu saab ja kuhu ei saa. Nii julged me polnud, et seda puhtalt proovida.

Igatahes läksime enne õhtusööki veel jalutama ja kõndisime seekord (näoga mere poole seistes arvestus) vasakule. Mulle tundub, et need hotellid olid suuremas osas sakslaste päralt, sest kuulda oli üpris palju saksa keelt. Ka väliselt olid nad kuidagi sobilikud ehk suured, valged, nagu aaria rass 😀 .  Ma kujutan ette, et hooajal on seal möll korralik, aga nüüd oli päris mõnus kõndida. Melu jätkus, kuid see ei häirinud.

Tagasi õhtusöögile jõudsime hämaras. Septembri keskel on peale seitset hämar ja päris kiiresti ka kottpime. Võib-olla kottpime pole siiski kõige õigem termin hotellirajooni kohta, kuid tee, mis meie hotellini viis oli vahepeal suht võsa vaheline ja kui poleks üksikut tänavalaternat, siis oleks pisut kõhe hakanud küll.

Õhtusöök oli põnev. Ma arvasin optimistlikult, et proovin kõikvõimalikke roogi, mis võiks olla bulgaaria köögile omased. Kui muu veel kannatas, siis ma hoiatan: kui liual on punane pipar või paprika (vist pigem ikka paprika) keeratud kunstipäraselt rulli ja pistetud midagi rohekat ka vahele, siis ei tasu seda proovida. Ma pole küll maitsnud, kuid mu elav fantaasia lubab oletada, et antud moodustise maitse on võrdelises seoses sapiseebiga kokku tehtud sokkide leotusvee maitsega. Elus esimest korda hakkasin ma laua ääres peaaegu öökima ja olin sunnitud poetama suutäie salvrätikusse. See oli tõesti õudne. Mingil põhjusel pole ma peale esimest õhtut (praegu on käes viies õhtu) seda kompositsiooni enam näinud.

Muud erinevad toidud olid talutavad.  Kuigi väike hoiatus ka mitte erilistele kohupiimasõpradele: enamus valgeid rulle, palle, plörtse on üpris soolane ja teraline kohupiim. Selline, mille kohta Eestis öeldakse ise tehtud ja üle soolatud. Aga taaskord: mina pole eriline soolafönn, kuid mõni on ja igal juhul julgustan ma proovima.Õhtusöök.jpg

Lihad olid nagu lihad ikka. Hakklihast tehtud asjade juures kasutavad nad rohkelt mõnusaid maitseid (vist oli rosmariini, tüümiani jms) ja need on väga head. Kala oli kahtlane. Üks eestlane märkis, et kala tundus selline kergelt keedetud ja mitte eriti kindel süüa. Nagu ma hiljem teada sain oli tegu Peipsi äärest pärit mehega ja küll tema juba teab, mil moel valmistatud kala tasub süüa ja millisega võib saada kaasa uued kõhuelanikud.

Magustoit oli suht fantaasiavaene. Mitu erivärvilise kihiga kaetud, kuid sisult sama kreemikoogivarianti, tuuletaskute sarnased keedukreemja asjaga täidetud koogikesed, puuviljad, pisut hapukas välimuselt kisselliga segatud kohupiima meenutav toit, paar erinevat kompotti ning siis rahvuslikum variant baklava. See viimane oli üpris magus, soovitan tassi musta kohvi kõrvale proovida, siis on päris ok. Samas oli see piisavalt eriline võrreldes ülejäänud magustoitudega.

Kõht täis käis T korra baaris ja seekord oli proovimiseks hele rohekassinise jumega jook, mis maitses ja lõhnas taas nagu köharohi. Seekord pisut kõvema annuse mündiga. Võib vist aru saada, et ka see jäi esimeseks ja viimaseks proovimiseks.

Siis oli vanaisa kord, kes naases hotelli koksiga ehk Edelweissiga. Oh üllatust, ka see lõhnas ja maitses nagu köharohi. Nägi välja pisut rohelisem, sisus oli midagi leebemat kui eelmisel, aga üsna jube siiski.

Ja nii saigi esimene päev Bulgaarias punkti.

Teine peatükk

 

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol1

Eellugu, milles me hakkame endalegi ootamatult perereisi planeerima.

Kindlasti ei viitsi nii mõnigi lugeda mu heietusi lastest. Teine ei viitsi mulle silma jäänud karjuva ebaõiglusega seotud asjade kohta lugeda. Et hundid söönud ja lambad terved oleks alustan pikkade, teemale vihjavate pealkirjadega ehk puust ja punaseks ühe pilguga.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, kuidas me sattusime kevadel TourEst-le. Tegelikult oli meil plaan oma ilusaks tähtpäevaks novembris üks reis hankida, aga jalutades messil ringi tuli mul mõte, et lastega koos oleks ju ka tore reisil käia. T vaatas mulle küll pisut pika pilguga otsa, aga ma sujuvalt ignoreerisin ja uurisin pakkumisi edasi.

Tore oleks minna Taisse või veel parem Jaapanisse, aga tõele näkku vaadates (õigemini pere eelarvele mõeldes) ei mängi nii kauge reis välja. Mitu aastat olen siit ja sealt kuulnud-lugenud Bulgaarias käivatest inimestest. Ei saa öelda, et ma olen sellest maast mõelnud odavusest lähtudes. Pigem on minus tekkinud uudishimu mismoodi seal kõik on, sest räägitakse ajas mahajäämusest võrreldes Eestiga ja ma mäletan veel päris hästi, milline oli Eesti nii nõukaajal kui ka üheksakümnendatel. Igatahes suutsin ma selle idee T-le maha müüa. Lisaks tuli mul mõte kutsuda kaasa T vanemad, sest nad pole ka aastaid kuskil käinud ja T ema on lihtsalt üks väga tore inimene. Nii mõnigi on öelnud, et oh teil siis lapsehoidjad kaasas, aga vot see oli asi, mille me T-ga kohe algul reisi planeerides välistasime. Kui me kutsume vanemad kaasa puhkama, siis nii ka on.

Kuna ma olen paras foobik, siis alla 4 tärni ei tulnud hotellivalikul arutlusele. Mõtlesime, et kui lapsed ja vanavanemad kaasas, siis on igati lihtsam kui kõik on hinnas. Mammal on kindlustunne, et kõik on olemas, mis vaja ja pole vaja pabistada. Küsisime paari erinevat hotelli ja lõpuks valisime lihtsalt nime järgi – “Edelweiss”. Asukoht tundus ok ehk siis mitte kohe peatänava ääres, kus palju möllu. Hind tuli ka väga hea (320.- inimene kõik hinnas) ja aeg lausa ideaalne nagu nüüd selgus: kuna Eestisse suvi sel aastal eriti ei jõudnud, siis septembri keskpaik soojas veeta oli mõte, mis aitas seda imelikku aega juunist augustini paremal meelel mööda saata.

Üks asi, millele me ei osanud kohe mõelda oli enne hotelli broneerimist selle guugeldamine. Vähemalt TripAdvisorist hinnangute vaatamine. Kui reis oli broneeritud ja ettemaks tehtud välgatas mul äkki guugeldada pisut infot ja see, mis ma leidsin ei olnud just nelja tärni vääriline. Midagi väga hullu ka polnud, aga natuke nukraks muutis siiski. T lohutas, et vähemalt on soe ja saame natuke ikka puhata. Tegelikult pole ju mõtet tõesti ette musti mõtteid süvendada.

Kui kuu oli reisini jäänud hakkasime mõtlema reisikindlustusele. Nagu selgus oli meil oluline osa tänu Swedbanki krediitkaardiga kaasnevale kindlustusele kaetud. Tegime mulle lihtsalt lisa pagasikindlustuse, mis kataks kaamera ja muud vidinad. Võiks nagu minema hakata? 🙂

Esimene päris reisipeatükk