Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 10.

Viimane ja kokkuvõttev, üsna lühike postitus.

Tagasilennust ja viimasest päevast sai kirjutatud siin.

Tahaksin öelda, et igal juhul tasub ära käia. Kui meeldib lihtsalt rannas lebotada on Bulgaaria hea ja soodne valik. Kui tahaks ka rohkem käia ja näha, siis Bulgaarias on ka see võimalik. Me siin mõtlesime, et kui kunagi tagasi läheme, siis vaatamata hoiatustele rendime auto ja käime ise ringi. Ma olen üsna veendunud, et tasub ära.

Ma soovitan kindlasti lugeda läbi reisibüroo poolt antud reklaamvoldikud, sest nagu me avastasime oleks saanud ka tsipa soodsama neti ja seda mujalgi kui ainult hotellis. Vihje järgmistele minejatele.

dsc_03501.jpg

Ja siis veel veinikoostöö vihje ka kui te juhtumisi olete kasutamas TezTouri teenuseid:

DSC_0349

Muide see pildil paistev lumehelbekestega vein on minu meelest suht saast: maitseb nagu kerge mulliga hapu morss. Aga maitsed on erinevad ja äkki mõnele meeldib. Tasub igal juhul ükskõik millises veinipoes küsida proovida. Me pole oma amaretto-maitselist veini veel proovinud, aga poes degusteerides oli küll hea. Lootused on kõrgel.

Nüüd see mõttekoht, et ei tasu osta tänavalt reisi ette, aga kui pakutakse diili, et maksate siis kui ekskursioonile reaalselt sõit, siis tasub mõelda. Nagu meie kogemus Nessebaris käiguga oli, siis TezTour ostis ka selle kohalikelt, mitte ei korraldanud ise nagu giid seletas. Ja pealegi kui olla Golden Sandsis, siis ma pole veendunud kui väga tasub sõita Nessebari. Aega kulub palju ja lastega on see pisut tüütu. Kui olla oma autoga sõidus, siis tasub küll lõunapoole minna ja uurida ka tee peale (ja äärde) jäävaid kohti.

Bulgaarlastega ei anna eriti kaubelda. Lihtsalt pole nad kauplejad. Samas on nad väga mihklid tõmbama nii kuidas annab. Silm ka ei pilgu. Raha tahab ju tegemist ja loll turist lüpsmist.

Taksot tasub julgelt kasutada. Võib saada väga huvitavaid teadmisi kohalike elust. Bussiga tasub ka sõita – odav, aga ei tasu loota eriti lahket juhti ega lahket konduktorit.

Praktiseerige julgelt vene keelt, sest isegi kui see pole perfektne, siis bulgaarlastel pole see ka perfektne ja kahepeale kokku saabki vestelda: pooled sõnad bulgaarlaselt ja pooled teilt.

Kui valida puhkamiseks lastega Kuldsed Liivad, siis mina eelistan põhjapoolset otsa, sest lõunapoolne on pigem peoala ja stripiklubide pärusmaa.  Kui tahta pidutseda, siis sobib lõunapoolne osa kui rusikas silmaauku.

Septembris on Bulgaarias veel soe. Meie käisime peaaegu septembri lõpus ja siis oli kohati isegi 28 kraadi sooja. Merevesi on ka veel ok. Lainete suhtes ettevaatust: võivad jalad alt viia.

Ja muud polegi. Head puhkust!

Advertisements

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol3

Teine päev, kus tutvutakse väidetavalt lõunapoolse Euroopa suurima ja parima veepargiga.

Meenutuseks eelmine peatükk

Huvitaval  kombel oli reisiväsimus tabanud ka muidu väga varajast Präänikut. Me jõudsime sööma alles natuke enne üheksat. Selleks ajaks olid teised juba peaaegu söönud.

Hommikusöögiga oli veider lugu. Nimelt ei ole hommikul mitte ühtegi salatit. On kogu roheline ja köögiviljaline kraam igaüks eraldi kausis ja siis sega ise. Leidus neid valgeid kohupiimjaid asju ja õli, palju valget saia, klassikalised hommikusöögihelbed ja nende kõrval suht tüdinud näoga pannkooke küpsetav kokk. Pannkookidega oli selline lugu, et esimesed kaks hommikut läksid need nagu soojad said ja edaspidi oli hommikuti terve laadung kooke valmis tehtud, kuid erilist minekut neil polnud. Koogi juurde pakuti virsikudžemmi ja marjalist džemmi (džemm on lihtsalt äge sõna 🙂 ), šokolaadjat kastet ja keedukreemjat kastet. Veel oli valikus kreemikooke, mis olid lihtsalt erinevat värvi, aga sisu kõigil sama, küpsiseid, puuvilju. Nagu raudpolt olid igal hommikul keedetud munad (muide keedetud mune hoiti soola peal), munahüüve, mingi muna-juustu segust tehtud omleti moodi asi, väikesteks juppideks lõigatud viinerid, praetud keeduvorst, piimas ligunenud kaerahelbed (see polnud puder, aga samas supp ka polnud, Narvas Nooruse Spas pakuti kunagi analoogset asja) ja muud vist väga polnudki. Alguses tundus ok, aga peale kolmandat päeva täpselt sama menüüga hommikut hakkas juba igavaks muutuma. Huvitav oli ka see, et hommikuti pandi tööle söögisaalis asuvad mahla- ja kohviaparaat, lõunal töötas ainult mahlaaparaat ja õhtul tuli tuua juua lobby-baari juures asuvatest automaatidest.

Sel hommikul oli meil kell 9 kokkusaamine TezTouri kohaliku giidi Talviga. Meile jagati lennukist maha astudes kätte TezTouri reklaamvoldikud (NB! sellised voldikud tuleks alati korralikult läbi lugeda nagu hiljem selgus) ja ekskursioonide nimekiri, et äkki me leiame endale mingi huvitava tuuri. Sellega on nüüd nii, et maru palju soovitati netis võtta ekskursioon tänavalt, aga need soovitused jäid kõik paari aasta tagusesse aega. Värskem info ütles, et bulgaarlased on avastanud hea rahateenimisvõimaluse ja nii pakutaksegi odavamaid reise, kasseeritakse raha ja kokkulepitud ajal võib reisihuviline turist rahvuslike vaatamisväärsuste asemel hotellikõrval asuvat võsa imetleda. Kuna eelmisel õhtul esimese tänaval reise pakkunud tädi käest saadud reklaamleht olulist hinnaerinevust ei näidanud otsustasime giidilt täpsemalt asja uurida.

ekskursioon
Tädi reklaamleht, aga mida rohkem keskuse poole kõndida seda erinevamaid pakkujaid tekib. Hinnad ka langevad pisut.
tezt
TezTouri ekskursioonide nimekiri.

Meid huvitas Kivimets ja igaks juhuks uurisin ka Nessebari kohta kuna Maria käis suvel seal ja kiitis ilusat vanalinna. Lisaks rääkis giid veel pisut kohalikust elust, nentis, et hinnad on ka Bulgaarias tõusma hakanud. Eriti turistide jaoks. Kui sõita taksoga tuleb enne sisseistumist leppida kokku täpne hind ja sihtpunkt, mitte vahetada raha igas putkas, sest kursiga kiputakse tõmbama. Selle kohta ma ütleks, et kui lugeda korralikult silti (kas on “buy” või “sell”), ei tasu ka neid putkasid karta. Nagu hiljem selgus, ei tasu päris puhta kullana võtta ka seda giidi juttu, et osad ekskursioonid on TezTouri enda korraldatud. Samuti ei tasu võtta väga tõsiselt neid ajanumbreid, aga sellest juba edaspidi.

Teine päev oli reede, kuupäevaks 15. september ja ühtlasi oli see hooaja viimane päev. Olin netist lugenud, et Kuldsetel Liivadel asuv veepark “Aquapolis” sulgeb uksed 18. septembril ja nii otsustasimegi esimese hooga seal ära käia. Hiljem uuesti lehte vaadates selgus, et sel hooajal oligi meie külastuspäev viimane tööpäev. Ehk siis kui lõpeb hooaeg suleb ka veepark oma uksed. Kontrollida saab siit.

Leidsin netis ka mitmeid soovitusi, et äge park ja ootused lakke kruvitud asusime teele. Meie plaan oli minna jalgsi nii öelda kesklinna ja seal hotellide vahelt suunduda üles mäkke veepargi poole. “International” hotelli kõrvalt ronisime treppidest üles ja sattusime järjekordsele kaubatänavale. Tegelikult algas see tänav üsna “Admiral” hotelli kõrvalt ja suundus edasi Kuldsete Liivade nii öelda lõunapoolsesse osasse. Oma olemuselt oli see tunduvalt räpakam kui peatänav, tunduvalt rohkema hulga “täikakaubaga”. Me ei jätkanud teed mööda seda tänavat ja paralleelselt merega, vaid suundusime ikka üles mäkke. Jõudsime hotell “Varchava” juurde, mille kõrvalt näitas kaart teed minevat, aga me ei näinud seda. Lihtsalt polnud. Oli ainult võsa. Astusime hotelli sisse ja küsisime vastuvõtus olevalt kutilt, kuidas saab veepargi juurde. Kutt oli ninapidi telefonis (Juss kommenteeris hiljem, et “Clash Royale”, neljas level, kaugemal kui tema 🙂 ) ja pilku tõstmata tuli välja ja juhatas meid läbi selle sama hotelli kõrval oleva võsa suure tee äärde. Tuli välja, et taolisi radu on seal kõikjal võsades ja neid kasutatakse palju. Ma siiski soovitaks hämaras ja pimedas pigem kasutada suuremaid teid.

Suure tee ääres olles nägime juba vasemal “Aquapolise” silti ja peagi parki ennast. Kui algul arvasime naiivselt, et olimegi mäkke jõudnud, siis parki jõudmiseks tuleb läbida ikka väga palju treppe ja jõuda väga kõrgele. Piletikassa asus umbes poolel teel. Piletite eest tuli maksta üle 120 cm pikkusel inimesel 33 leevi ja 90-120 cm pikal 16 leevi. Alla 90 cm sai tasuta. Lisaks on alates kella kolmest päeval hinnad pisut soodsamad. Kui nüüd nii võtta, siis tasukski jätta külastus pigem soodsamale ajale, sest võrreldes meie ja lähinaabrite parkidega on erinevus märgatav.

Sisenedes saime igaüks käepaela, mis polnud mitte kapi jaoks, vaid lihtsalt sisenemiseks. Kappe igaküks niisama ei saagi. Riietumiseks on mõeldud sissepääsust pisut eemal hoones asuvad ruumid. Võtsin ämma ja Willemi näppu ning astusime naiste riietusruumi, mis nägi välja nagu tühi väiksemat sorti võimla. Seinte ääres olid pingid ja pinkide kohal seintel nagid ning oligi kõik. Suur, lage ruum. Sealt edasi sai minna duširuumi, mis olemuselt meenutas natuke loomalauta, sest iga dušš asus justkui latris. Osad vaheseinad olid kas ajale või mõnele külastajale jalgu jäänud. Meeste osas oli asi olnud nii, et T ei lubanud poisse üldse pesuruumi, vaid ütles, et hotellis pesevad. Võrreldes riietus- ja pesuruumiga oli wc suhteliselt kabe, ainuke miinus, et sinnasaamiseks polnud otseteed riietusruumist, vaid tuli minna üldisesse eesruumi. Riided ja muud vidinad sai jätta selles eesruumis asuvasse kappi, mis oli umbes nii suur, et kui hästi toppida mahtusid meie riided sinna ära. Mõned asjad jätsin ma kotti ja võtsin endaga kaasa. Kapp ei olnud niisama, vaid sinna tuli panna alla leevi kohalikku raha.

WP_20170915_13_34_17_Pro
Taamal paistavad veepargi väravad.
WP_20170915_13_45_36_Pro
Paremalt teine toru (pisut peidus) oli üsna kiire hooga ja sealt Präänik potsataski. Teine toru ja lahtine liutoru olid väga aeglased. Ikka sellised, kus pidi kätega hoogu andma 🙂

Kui kõik olid valmis läksime parki avastama. Väravate ees on kohe lastebassein, aga selline, et esimeses otsas saavad olla ka pisikesed, aga tagumises ääres liutorude avade juures peaks neid kinni püüdma, sest vesi on nende jaoks sügavam. Präänikul õnnestus eriarvamuste tõttu korra potsatada otse vette, sest Juss sai parasjagu millegagi hakkama ja T oli mõned sammud avast eemal. Mina olin pisut veel kaugemal krokodillide juures ja pidin saama peaaegu südari, uputama telefoni, millega pildistasin ja tegin üldse väga koledat häält. Õnneks oli Präänik nii äge tegelane, et vett sisse ei tõmmanud ja sulistas, T sai ta sülle ning mina bännisin need liutorud selleks korraks.

WP_20170915_13_46_57_Pro.jpg

Teine lastebassein asub söögikoha kõrval ja seal oli mingi lohe moodi liulaskmiskoht ja paar tavalist liumäge. Selle lohe trepp oli minu meelest pisut ettevaatust nõudev pisematel – libe. Samuti oli basseinipõhi kohati üllatavalt libe. Võib-olla oli see tingitud basseini kukkunud lehtedest, mida ilmselgelt keegi koristada ei viitsinud. Vesi ise polnud õnneks sügav ja Präänik sai mõnuga asjatada.

WP_20170915_13_10_10_Pro.jpg

Suuremad proovisid järgi kõik suured liutorud, mida ma isegi vaadata ei tahtnud. Nii hullud tundusid. Kommentaaride kohaselt olid need kinnised torud väga lahedad, see lahtine, nelja kõrvuti rajaga liumägi oli hull olnud isegi nende arust, sest jõnksude kohal viskas ka suured mehed korraks õhku.

WP_20170915_14_02_17_Pro.jpg

Veel oli pargis erinevaid täispuhutud rõngastega sõitmise kohti. Näiteks ümber suurema, 1.40 (või oli see 1.60) sügava basseini kulgev kanal, mis jooksis ka kose eest mööda. Ma pean ütlema, et kuna minu hooleks jäi Präänik ja lastebassein, siis suurt muud ei näinudki. Söögikoht oli kohe lastebasseini kõrval, selle nägin ka ära.

Bulgaarlased oskavad küsida raha. Selleks, et veepargis peale söögikoha kuskil tagumikku toetada olid lamamistoolid. Nende kasutamise eest küsiti aga raha. Meie tooli ei võtnud, aga nägin, kuidas üks noorpaar oli lamamistoolidele ennast sisse seadnud ja äkki oli justkui selgest taevast platsis teenindaja aparaadiga, kes kohe juhtis tähelepanu tasule tooli eest. Pärast märkasin, et tüüp käis pidevalt mööda parki ringi jahtides neid, kes proovisid ilma maksmata tagumikku toetada.

Lisaks oskavad bulgaarlased olla sahkerdajad. Või noh ma ei oskagi tegelikult seda nimetada: osavad äritegijad? Nimelt käis veepargis ringi kohalik piltnik, kes klõpsutas igal võimalikul juhul pilte. Ämm muutus kergelt juba ärevaks, et misasja see mees koguaeg meie Präänikut pildistab. Mul jäi tunne, et tüübil oli tekkinud aja jooksul hea nina, kellest ja kus tasub pilti teha ja kellest mitte. Need pildid pandi riietusruumi seina äärde kiletatuna üles ja siis said soovijad otsida ennast ning soetada pilte. Liutorus sõidupealt tehtud pilt maksis 7 leevi, portree oli nõks kallim. Me leidsime ka paar portreed Präänikust ja Rikust, aga portree hind oli 12 leevi. Ma mõtlesin küll, et ei hakka portreesid ostma, sest neid on mul tehtud küll ja küll, aga kui üks väike kratt vaatab suurte silmadega otsa ja küsib, kas me ikka venna pildi ka võtame on raske öelda ei. Andsin müüjale 32 leevi ja siis vaatas chick mulle otsa ning teatas süütult, et tal küll tagasi pole anda. Ma ütlesin, et no lase siis leevi võrra hinda alla, aga ei. Seda küll ei saa teha. T siis ütles, et jätku see leev endale kommirahaks. Ehk siis bulgaarlased on nahaalid. Vot seda sõna otsisingi.

Nägin veel, kuidas pargi töölised hakkasid täiesti õitsvat lillepeenart üles kakkuma ja prügikottidesse toppima. Hooaeg sai ju läbi. Ämmal oli kurb vaadata ja Riku pakkus, et võta siis lilled koju kaasa. Nii kaugele asjad õnneks ei läinud.

Pargist lahkuma sättides tuli mulle meelde, et “Aquapolise” juurde viib kuurordist tasuta buss. Ehk siis kui toob sinna, siis viib ka tagasi. Üles parki ronides vaatasin ma nii muuseas bussi kellaaegu ja tundus, et kui me käbe teeme jõuame ehk bussile ja saame natuke väiksema vaevaga tagasi hotelli. Kellaaeg oli täpselt Prääniku magamisaja lõpu suunas nihkunud ja see tähendas ühte väga väsinud väikest poissi.

WP_20170915_14_30_33_Pro
Vaade “Aquapolise” ülemistelt treppidelt. All paistab ka veepargi buss.

Trepist alla minnes avastasime kohale jõudnud hobutakso, kes üritas meid veenda tema teenuseid kasutama. Kuna meid oli piisavalt palju, hobutakso maksis üpris krõbedat hinda ja buss oli tasuta, siis küsisime bussijuhilt, et äkki ta on nii lahke ja viib meid otse meie hotelli juurde. Nii oligi. Bussijuht ja tema abi (või sõber või lihtsalt tuttav) sõitsid otse hotelli peaukse ette ja väsinud Präänik sai kiirelt tuttu.

Sel päeval jalutasime õhtupoolikul lihtsalt natuke rannas ja peale õhtusööki oli reisi kestel kohustuslikuks muutunud pinksi turniir.

Ja läheb järgmise päevaga edasi.