Suve otsimas. Reisikiri Bulgaarist.Vol 9.

Viimane päev, mis osutub igas mõttes meeldejäävaks ja näitab, et ka kõige parema asjade sujumise juures võib isand Murphy näppe keerutada ning salakavalalt muiata.

Eelviimane päev sai mööda saadetud nii.

Öö vastu neljapäeva möödus mul väga vähese unega. Präänikul tõusis juba õhtul kõrge palavik ning seekord ei mõjunud palaviku alandaja nii hästi ehk temperatuur langes maksimaalselt kraad, aga kui algus on 39 ja peale, siis pole see just väga lohutav. Nii ma siis kontrollisin last iga jupi aja tagant.

Eelmisel õhtul kontrollisime fuajee teadetetahvlilt transfeeri väljumise infot. Kirjas oli, et neljapäeva hommikul kell 10 läheb buss lennujaama. See tähendas, et kümneks pidi olema söödud, kogu kola kokkupakitud ja rahvas rõõmsalt fuajees ootama. Meil oli kaheksa äratus, mis ilmselgelt oli pigem T kui minu ja Prääniku jaoks. Õnneks oli Präänik saanud magada ja hommikul tahtis ikka süüa. Käisime söömas ära ja pakkisime asjad kokku. Mul on aastatega tekkinud perega reisides komme kõik voodialused, kapid, nurgad viimasena üle käia. Seekordne leid meie toas oli null. Seevastu ämma-äia ja poiste toas leidsin kaks mänguautot, mis olid paar päeva tagasi kadunud.

Kui toad tühjad, Prääniku temperatuur üle kontrollitud läksime fuajeesse ootama. Äi naeris, et ei jõudnud isegi kõike kohalikku raha laiaks lüüa, jääb järgmiseks korraks. T  registreeris meid välja ja siis tuli hotelli kokk, kes muidu oli poistele ikka vahepeal patsu löönud kui söömas käisime. Tal oli kas vahetuse lõpp või päris hooaja lõpp, igatahes oli ta sellise olekuga, et saaks puhkama, aga tuli ja soovis meile head reisi. Tänu poistele olid isegi alguses tusased ettekandjad-baaridaamid umbes poole reisi ajal hakanud meile naeratama ja muutunud igati sõbralikuks ning kui poisid käisid viisakalt ja püüdlikult inglise-vene keeles head aega ütlemas, siis oli näha kerget heldimust.

Image result for tony curtis young
Foto: Daily Mail

Kell kümme polnud ühtegi bussi ega ka mingit infot, mis toimub. Uurisime administraatorilt, kas tema teab midagi, kuid ei. Möödus umbes kolmveerand tundi ja sisse astus TezTouri kohalik asjapulk (mitte Mustafa). Ma seisin algul ja vaatasin suu lahti seda meest, sest ta oli justkui noorepõlve Tony Curtis: musta pea ja tumedate silmadega, hästi energiline, aga lisada paarkümmend kilo ja mõned aastad. Ja natuke oli nagu mingit vene näitlejat ka kuskilt 70-80. aastate filmidest: viigipüksid, aga maru tihkelt ümber (ilmselt ostuaeg jääb sinna kilosid vähem aega) ja pisut kukekad. Mul kahjuks pole enam meeles tema nimi, aga jutt oli viisakas, konkreetne ja saime teada, et kell 12 tuleb uus info. Hetkel asi viibib, sest Tallinnast ei tulnud lennuk. Lennuk on kadunud, keegi ei tea, kus see on. Selge siis. Saime toad tagasi enda käsutusse, sest tegelikult oli väljaregistreerimise aeg kell 12 ja siis pidigi uus info tulema. Olgu siis nii mõtlesin ja läksime Präänikuga tagasi tuppa. Suured kohvrid jätsime vastuvõtu juurde hoiuruumi.

Kell 12 olime kõik juba üsna tüdinud ootamisest. Mul oli mure Prääniku pärast, poistel lihtsalt igav, ämm oli enda vererõhu kõrgeks kruttinud, äi käis õues “jalutamas” (suitsuga) ja T oli ainus, kes vähemalt väliselt oli väga rahulik. Olime end sättinud lobby-baari kõrvale diivanitele ja ootasime. Präänikul hakkas uni peale tulema, vahepeal oli haige lapse jorin ja nii ma käisin vahepeal laps süles ringi, vahepeal istusin ja rahustasin teda. Üks baaridaam küsis, miks laps nutab ja miks me juba lennukile ei läinud. Rääkisin siis Prääniku kõrgest palavikust, lennuki kadumisest ning siis lõi kaastundlik slaavi veri välja: hakkas Präänikut lohutama ja nunnutama ning viie minuti pärast oli info levinud, sest kõik meie teele jäänud personal tegi sarnaseid nunnunägusid Präänikule.

Kell kolmveerand üks oli mul ka vererõhk tõusnud. Kuna esimesel päeval oli TezTouri eestlasest giid Talvi öelnud, et igas küsimuses tuleb tema poole pöörduda helistaski T talle. Vastus oli jahmatav. Talvi ei tea midagi, mida edasi teha ta ka ei tea, me peaks ise katsuma kuidagi kokku leppida mingis tasus administratsiooniga ja hankima endale tuba ning söögiasi tuleb ka endal korda ajada. See vastus ajas ka T-l lõpuks harja punaseks ning ta palus, et Talvi saadaks selle vastuse talle ka meilile kella üheks. Loomulikult seda ei tulnud. Kell üks helistas T TezTouri Eesti kontorisse, kust lubati tagasi helistada. Mul juba kees ja ma tõmbasin toru otsa Mustafa, kohaliku giidide ülemuse, kes ütles mulle, et kohe-kohe on nende esindaja hotellis ja jagab edasisi instruktsioone. Lennuk ei olevat saabunud, sest Tallinnas oli lind mootorisse või kuskile selle lähedale lennanud ja käib tehniline kontroll. Mustafa ütles, et lend toimub õhtul 21.40 ning transfeer hotellist lennujaama läheb pool seitse. Minu kõnega samal ajal sai T Tallinnast kõne, kus anti sama infot. Talvilt ei ole senini mingit vastust tulnud (naerukoht).

Kümne minutiga oli Tony Curtis tagasi ja teatas, et lennuk on leitud, lind mootoris ja käib tehniline kontroll. Õhtul on planeeritud lend ja transfeer on pool seitse. Väga konkreetselt ajas ta adminiga asjad sirgeks, et kuni transfeerini on meil nii tuba kui söök ja muud juttugi pole. Siinkohal tuleb öelda (TezTouri giid Talvile eriti): kui on tegemist tšarterlennuga, siis ajab asjad korda reisipaketi korraldaja, mitte klient ei pea ise mingeid kokkuleppeid sõlmima. See on kirjas mingis euroseaduses ka ja kohalik giid, kes on pikemalt taoliste reisitüüpidega tegelenud peab sellist asja teadma.

Niisiis käisime kiirelt söömas ja siis tagasi tuppa ning Präänik ja Riku tuttu. Ämm oli nii lahke, et nõustus jääma poisse uneajaks valvama ja me ülejäänud saime minna järelejäänud kohalikku raha tuulutama.

Kuna meil oli T-ga hingepeal kohalik džinn (siinkohal märkus: meie peres tarbitakse alkoholi üliharva), siis tuli minna seda otsima. Lisaks hankisime veel kohalikke komme. Nendega on küll seal Bulgaarias lugu lahja. Ehk siis otsisime juba varasemalt Varnas kohalikke komme, aga leidsime ainult paar lutsukate sorti ja ülejäänud tuttav Ukraina kaup. Kuurortis oli Bulgaaria kommide nime all saadaval lukum erinevates karpides ja vormides ning oligi kõik. Kui tahta osta lukumit, siis kõige parem on 30 cm pikk ja 4 cm lai riba, mis on ka mitmete erinevate maitsetega saadaval. Pähkli-, mandli- ja viigimarjamaitsega ribad olid meie meelest kõige paremad.

Alkohli osas on nagu ikka hinnapoliitika odavam kui Eestis, aga kuurorti siseselt oli meie poolsest otsas veel pisut soodsam kui keskosas. Lisaks on seal kohalikud “Aldo” nii öelda supermarketid, kus saab võtta kassast (mõnikord ka pakutakse) reklaamlehe, mille tagaküljel on 5% soodustuse kupong. Me sattusime hoogu, õigemini T sattus hoogu ja nii hankisime me ühe džinni asemel kaks, lisaks Mesta ja pidime ikka selle õudse Menta pisikese pudeli ka võtma. Juhuks kui keegi külla tuleb ja tahaks külalislahke olla 😀 . Selle kõige mahutamiseks oli tarvis kotti. Meil oli niikuinii ka Prääniku liivakomplekt vaja kuskile mahutada ja nii ma saingi endale 24 leeviga toreda öökullipiltidega koti. “Nagu venelaste turukott!” naeris ämm pärast, aga mulle ja poistele meeldis. Meil läks poistega hiljem isegi väikestviisi vaidluseks, kelle kott see siis lõpuks on.

Aga siinkohal räägin veel ühe pisiasja. Enne koti ostu olime vahetanud mõned leevid juurde sealsamas peatänaval asuvas putkas ja kui kott oli ostetud, alles vaid 8 leevi tahtsime sellest ka lahti saada ja küsisin ühelt saunalinade müüjalt, et kas saab 8 leevi eest 10 leevise lina. Müüja vastas sellepeale: “ise vahetasite just 100 eurot, vahetage juurde!”. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kui ma oleks 100 eurot vahetanud ei kaupleks ma seal. Taas veendumus, et bulgaarlased ei kauple ning teine asi: jutt levib kiiresti ja väga rohkete lisanditega.

Tagasi hotelli jõudes polnud midagi tarka teha. Pinksituba oli kinni pandud, sest me ju pidime juba läinud olema 🙂 , laste mängutuba oli päris ära koristatud ja muudetud talviseks panipaigaks. Söögi osas oli tunda, et kokk läks ära, sest kui seni oli ikka midagi head leidunud, siis see viimane lõunasöök oli jube jama ja valik praktiliselt puudus.

Meiega koos olid samas hotellis veel teised eestlased: proua Karks-Nuiast ja härra Peipsi äärest, äge keskealine paar, kes juba teist korda olid Kuldsetel Liivadel. Rikule hakkasid nad väga meeldima ja hea meelega oleks ta vist kogu aeg nendega juttu ajanud. Me pisut pidurdasime hoogu ja andsime teistele ka puhkeaega. See proua rääkis, et veel kaks aastat tagasi olid hinnad olnud umbes poole odavamad kui praegu ja märgata on, et Bulgaaria tahab hindadelt muule Euroopale ikka tasakesi järele jõuda. Eelmisel korral nad olid peatunud hotellis “Madara”, mis oli sakslaste oma ning kus toidud olid fantastilised olnud. Kas nad veel Liivadele tagasi tulevad seda nad ei teadnud. Pigem vist lähitulevikus mitte. Nad olla mõelnud Odessa peale. Täpselt nagu T mõte kui viimane ükspäev Musta mere rannikut uuris ja arvas, et Odessa oleks järgmisena huvitav, aga vaatab, kuidas seisud Venemaa ja Ukraina konfliktis arenevad.

Kella kuue paiku hakkasime sättima end taas fuajeesse ja punkt pool seitse oli Tony Curtis platsis. Tuli sisse nägu täiesti tõsine ning küsis: kas te arvate, et nüüd saab lennukile? Pagan, käis mu peast läbi. Ma ei taha enam kauem siia jääda. Ma arvan, et see on enamusel inimestest nii, et isegi kui on tore hotell, aga vaim on juba kojusõiduks valmis ei taha enam ka selles toredas hotellis olla pidevas lahinguvalmiduses. Siis valgus üle Tony Curtise näo kaval naeratus: “Minge siis bussi ja sõidame lennujaama!”. Kurat, täiesti kaotsiläinud näitleja 🙂 .

Meie hotell oli esimeste seas, kust inimesi peale korjati. Jõudsime näha, millistes hotellides teised meie lennuga tulijad olid peatunud ja tuleb nentida, et enamus lastega pered ja keskealised paarid olid pigem nelja ja enama tärniga hotellides, nooremad (ning ka mõni keskealine) seltskonnad väiksemate tärnidega hotellides, mis asusid just seal kuurorti peopoolel. Nii mõnelgi oli hääl ära, mõni oli pisut ära kõrbenud ja mõni oli ikka veel peotujus.

Lennujaama jõudes oli mul väsimusest ja pingelangusest paha olla. Nii et ühtegi pilti lennujaamast siia ei tule. Küll aga oli meil meeldiv tõdeda, et sama lennuga saabunud NovaToursi rahvas oli kupatatud hommikul lennujaama, neile polnud mingit muud infot edastatud kui “ootame ja vaatame”. Ehk et vaatamata mõningasele segadusele oli meil vähemalt info, ei pidanud me ootama päev otsa lennujaamas ning süüa sai ka.

Lend pidi väljuma kell 21.40 ning umbes kell 21 ilmus tabloole tund hilisem kellaaeg. Siis levis info, et jagatakse süüa ja T võttis koos ämma-äia ning suuremate poistega sappa. Mina olin oma haleduses koos Präänikuga kahekesi kottide juures ja üritasime teineteist nunnutades tuju tõsta. Järjekord oli pikk, aga kui T sealt lõpuks saabus, siis oli mul suu lahti. Alustuseks oli komplekt võikumaterjaliga, siis mingi soojaks lastud vorm fooliumpakendis, kinnises pakis baguette ja edasi soolapähklipakid ning soolakreekerid, joogiks vett ja coca-colat. Meie poiste jaoks pole see üldse mitte tavaline juua limonaadi või ammugi cocat. Sellepärast vaatasid nad huviga ja ma usun, et ka kerge kadedusega, kuidas umbes Prääniku vanune poiss ja Riku vanune tüdruk jõid isuga cocat samal ajal kui nemad said vett juua. Õnneks on nad väga arukad lapsed meil ja me oleme üsna hästi ära seletanud YouTube’i kaasabil coca-cola “toredad” omadused. Olime võileivandusega poole peal kui kõlaritest kostis, et meie lennul hakati inimesi pardale lubama. Siis läks rahva seas tormamiseks. Kõigil olid ju kohad olemas, aga arusaadavalt oli tegu tüdimusega lennu venimisest. Kuna lend pidi väljuma pool üksteist läbi kümme minutit, aga Tallinna lennujaam peale kella ühte enam ühtegi lendu vastu ei võtnud (lennuraja remont), siis olid õhus jutud Riiga sõidust ja sealt bussidega edasi saamisest. Mõtlesin õudusega haige lapsega Riiast bussiga loksumise peale. Niigi oli Prääniku unekava sassis ja kutt juba üsna tujust ära. Aga Riia on ikka kodule lähemal kui Varna. Optimist minu sees jäi võidule.

Lennukis hakati taas jagama süüa, sest lend ju hilines ja kindlasti on inimesed näljased. Mis siis, et me just saime lennujaamas hiigelsuured toidupakid. Seekord ei vedanud meil pardateenindusega. Tegelikult pole ju reisijad süüdi, et kuskil on mingi rike ja tuleb plaaniväline lend. Aga see konkreetne meeskond ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida ja nii kuulis T, kes istus vahekäigu ääres igasugu halvustavaid märkusi reisijate kohta. Prouad stjuuardessid unustasid vist ära, et terve lennukitäis rahvast on nende emakeelt kõnelevad inimesed.

Meil oli jälle omamoodi kerge probleem: Jussi sünnipäev algas südaööl. Plaanide kohaselt pidime sel ajal ammu kodus olema, sünnipäevatort hommikuks valmis ja poisid magamas. Tegelikkuses olime lennukis, nutune Präänik üritamas magada ja suuremad kaks väsimusest pisut tujukad. Kojujõudmine terendas silme ees hommikupoole ööd ja Jussi plaan minna õigel päeval kooli kommi jagama oli luhtunud. Kui olukord on s…, suudab minu pea genereerida mingi lahenduse. Olin pisut varem juba T-le rääkinud plaanist, et kui südaöö saabub ja sünnipäev on käes võiks ju lennukimeeskond lapsele õnne soovida. Bulgaariasse lennul olid poisid märganud lennukipoe kataloogis StarWarsi kellade ja viledega hambaharja, mis nende meelest oli üliäge. T tahtis nüüd saada jutule mõne stjuuardessiga, et teha lapsele üllatus. Mitte mingiks üllatuseks sai ta väga põlgliku pilgu kõigilt naissoost stjuuardessidelt ja suhtumise “MEIE peaks midagi sellist tegema???”. Õnneks oli olemas kukk kanakarjas ehk stjuuard, kes koheselt nõustus. Punkt kell kaksteist oli Juss jäämas magama, aga (tuleb öelda, et seekord meie õnneks) hakkas Riku tegema vastutööd ja Juss ei saanud magama jääda ning äkki kõlaski õnnesoov lennuki kõlaritest: “Palju õnne Johannesele üheksandast reast, kes just nüüd sai üheksa!” Kutt oli ülimalt jahmunud ja veel rohkem jahmus ta siis kui stjuuard tema juurde astus, tal kätt surus ja StarWarsi hambaharja kinkis. Juss siiamaani mõtleb, kuidas nad küll teadsid, et tema sünnipäev on 🙂 . Sellised pisikesed, toredad asjad muudavad ka kõige nõmedama päeva lõpuks heaks.

Lennuki pilootidele tuleb au anda. Maandumine oli nii pehme ja sujuv, et me ei saanud arugi maapinnal sõitmisest kui lennuk juba peatus. Me jõudsime Tallinna lennujaama kümme minutit enne ühte. Präänik oli ülimalt torisev ja tujust ära, Riku ja Juss üleväsinud, aga õnneks ei olnud me Riias. Läbi külma uduvihmase öö ruttasime parklasse ning pakkisime end autosse. Poisid magasid pea terve tee, T võitles unega ja tegime vahepeal ka peatuse, et natuke värskust juurde saada. Koju jõudsime veerand viis. Juss rõõmustas jälle: mitte kordagi ei ole ta teadlikult saanud üleval olla oma sündimise ajale nii lähedal ehk siis sünniaeg oli punkt kell 4 22. septembri hommikul. Võib öelda, et meie esimene kaugem reis terves koosseisus kujunes meeldejäävaks.

 

Advertisements