Südamevalust ja sõpradest

Mõned asjad elus panevad meenutama. Sel kevadel saab 12 aastat ajast, mil ma üksi maale elama asusin. Mul on nii selgelt meeles esimene öö, mille ma kodus veetsin. Tol ajal olin ma tõsine linnavurle: kartsin hiiri ja ämblikke meeletult. Nagu ikka külastas mind isand Murphy ja öö möödus unetult, sest hiired otsustasid mitte aktsepteerida minu sissekolimist. Kohutav. Naabrimees rääkis kunagi, kuidas ärkas keset ööd üles ja rott istus tal rinnal ning põrnitses otsa. Loomulikult minu ülihea fantaasia ei saanud jätta seda mälestust kasutamata ja nii ma hommikul seadsingi sammud varjupaika.

Ma olin oma kolimisplaanis juba ammu kindel. Võib öelda, et olen terve oma teadliku elu teadnud, kus mu kodu saab olema, nüüd oli aeg selleks küps ja nii olin ka loomade varjupaigas juba päris tihe külaline. Ma ei ole tahtnud võtta tõukoera või -kassi, sest varjupaigas oli küllaldaselt hüljatud, kurva saatusega loomi ning kui mul on võimalus muuta kellegi elu natukenegi paremaks, siis ma seda ka teen. Koera otsingute kõrval oli mu pilk jäänud pidama ka kassidele. Tol ajal olid punased ja punasekirjud kassid jube popid. Varjupaika sattus paar Saska ja Vaska. Esimene oli mustavalgekirju ja teine punasevalgekirju. Kui ma kassimajas nende puure puhastamas ja süüa andmas käisin, siis nägin, kuidas peale Vaska lahkumist muutus Saska kurvemaks.

Niisiis läksin selle mälestusväärse hiirteöö järgsel hommikul varjupaika ja ütlesin, et tahan kassi võtta. Tollase perenaise nägu lõi särama ja ta ütles, et kuna mul maamaja, siis äkki olen nõus kaks kassi võtma. Ma polnud kõva häälega Saska võtmisest rääkinud ja mõtlesin, et noh kaks kassi jaksab rohkem hiiri süüa ja neid mul jätkub. Aga perenaine pakkus mulle kahte kassi, kes olid sattunud varjupaika perenaise surma või haigestumise tõttu ja olid juba päris pikalt seal aega veetnud – Jossu ja Bossu. Noh, kolm hiirepüüdjat on ju veel parem kui üks, mõtlesin ja ütlesin seda ka perenaisele. Mul on hästi meeles kui suureks tema silmad läksid. Ja rõõmsaks.

IMGP6466.JPG

Oli laupäev, 6.mai 2006 kui ma oma kassid autopeale paigutasin ja nad varjukast ära said. Kui ma kogu kambaga koju jõudsin põgenes Jossu kohe kapi alla, Bossu eemaldus kuskile kaugemasse nurka, vaid Saska oli nina püsti ja tähtsust täis keset kööki ning tegi valju häält. Nimede osas oli üsna kiirelt selgus majas, et Saska pole selle kassi nimi, vaid Sass, lihtsalt Sass. Lisaks sai peale paari tundi, ehmunud kasse (Jossu ja Bossu said tunda Sassi võimunäitamist) ja omaette ruumi rahunema tõstetud Sassi selgeks, et suures rõõmutuhinas oli varjukas unustatud üks oluline pisiasi teha: meil oli kokkulepe, et võtan kastreeritud loomad, aga ilmselgelt oli Sass veel vägagi isane ja testosterooni üle ääre ajamas. Pühapäeval sai ta ühe väikese linnasõidu ja esmaspäeval koju naastes ei tundnud Jossu ja Bossu teda algul äragi: senise bravuuritseva isase asemel oli sõbralik ja leplik härrasmees. Siis sai selgeks, et Bossu nimi on Boss ja mitte grammigi vähem. Ehk siis esimene ehmatus uues kohas üle elatud hakkas Boss näitama, kes on tegelikult kassidest peremees ja kui vinge iseloomuga võib üks loom olla. Ja seda ikka heas mõttes. Vähemalt minu jaoks, sest mulle meeldivad isepäised ja -teadlikud inimesed ja loomad. Nendega on kohati küll üks rist ja viletsus, aga enamasti on nad ausad ja huvitavad persoonid.

Kassid olid tol ajal umbes vanuses 3-4 aastat ehk Jossu oli 4 Sass 3,5 ja Boss umbes 3. Üsnagi elukogenud kassid juba. Hiiri mul tuppa enam ei trüginud ja need, kes trügisid toodi mulle voodi ette. Aus on märkida, et ka Tõmmu, mu koer, näitas sel moel oma heasoovlikkust üles, aga tema toodud saak oli pigem suurte võhlude kujul. Sellepärast kadus mu rutiin hommikul ärgates jalad voodist välja vastu põrandat panna. Kõigepealt visuaalne kontroll.

Läbi aastate oli kassidega igasugu värki. Meil olid nad pigem õuekassid, aga sellised kavalad sunnikud, kes igaüks eraldas endale suure villapaki ja tegi sinna pesa. T algul vandus väga tulist kurja, aga mis sa ikka teed. Küll läks Sass teisel Jussiga talvel naabrimehe küüni elama. Naabrimees pole just kõige toredam ja lahkem inimene ning järgnes häda ja viletsus. Loomulikult ilmnes ka pisiasi, et nii muuseas hakkas ta kassi ka toitma ja otsi looma, kes sellest ära ütleks. Nii jäigi Sass laiskusest sinna püsikundeks päris mitmeks nädalaks kuni naabrimees hädakisa tõstis ja ma kassi koju tõin. Selles toomisest jäi mälestuseks ribadeks lõhutud transpordipuur. Pärast tõin ta ikkagi autoga!!! koju. Härrade värk.

IMGP6475.JPG

Millagi me avastasime, et kassidel on välja kinni kujunenud oma käitumis- ja suhtlusstiilid. Sass oli selline lahke võõrustaja, kes alati läks külalistele vastu, tervitas lahkelt ja nurus pai. Boss ilmus ka nähtavale, kuid hoidis end distantsil vaadeldes teraselt ümbrust. Pai ei lubanud ta peale pereliikmete naljalt kellelgi teha. Jossu oli selline õrn ja elegantne proua, tagasihoidlik ning teha talle pai oli sama haruldane juhus kui püüda käega kinni liblikas.

31. mai 2011 (2)
Daam jõudehetkel 🙂

Kui Riku oli just sündinud jäi Bossil silm haigeks. Käisime meie nii öelda ihuloomaarstide Lüüdiku ja Kalja juures. Kui ma kassid varjukast endale tõin, siis olid nemadki seal tegevad ja nii ma nendega tuttavaks saingi. Nüüd tuleb öelda ilma igasugu ilustamisteta, et tegu on lahkete, tarkade ja loomadest südamepõhjani ning natuke rohkem hoolivate inimestega. Igatahes ei jätnud nad mulle muljet, et kõik on ilus ja lilleline, vaid rääkisid ausalt, et võimalused on nii ja naa. Kuna mulle on antud loomupoolest jonnakat järjekindlust ja natuke rohkem kui sageli vaja, siis Bossi silm sai terveks. Ma lihtsalt ei suutnud leppida, et ei saa.

Boss 2011-2012.jpg
Vasakul Boss 2011. aasta sügisel ja paremal pool aastat hiljem

Kaks talve tagasi, kohe peale jõule avastasime, et Bossil on silmaga midagi väga nihu. Kui eelmisel korral tundus nagu oleks kae moodi asi silma ette tekkinud, siis sel korral tuli silma keskelt ka mingit kollakat ollust. Kuna me T-ga pole kumbki meditsiinialaselt tugevad, siis tekkis kiirelt paanika, et silm on alustanud lahkumist oma sünnijärgsest paigast. Ma ei tea tänaseni miks me Elvasse ei läinud. Võib-olla oli neil puhkus või oli meil lihtsalt paanika nii suur, aga saime aja Otepääle 29. detsembriks silmaopile. 2016. aasta võtsime vastu ühesilmse kuradi seltsis.

Ühesilmne kurat märts 30, 2016

Sama aasta sügisel oktoobri lõpu poole märkasin, et Sass on hakanud köhima. Kui algul oli see lihtsalt köha, siis kiirelt lisandusid ilaklimbid. Mul tekkis paanika, et äkki on sooleparasiidid kuigi ma olen üsna korralik ussirohutaja kõigi oma loomadega. Konsulteerisin meie küla loomaarstiga ning andsin uuesti ussirohtu. Köha ei taandunud, lisandus hoopis okseralli. Ehk köhis kuni oksendas ja ei tahtnud enam eriti süüa. Kuna kassid olid sel ajal veel õuekad, siis ei näinud ma pidevalt, mis toimub, kuid köha ja kõhnumine ei olnud head ja helistasin Elvasse ning panin aja. Kokkulepitud päevaks oli seis selline, et Sass hommikul teretas ukse taga, aga päeval oli kadunud. Otsisin teda mööda aeda taga, hõikasin, kuulasin, mitte midagi. Lumi oli maas, kuid konkreetseid jälgi ajada ei saanud, sest neid oli aias palju. Helistasin juba kliinikusse, et ma vist ei tule kui kuulsin õues nõrka näugumist. Tormasin õue ja seal seisis lõdisev ning taaruv Sass. Pakkisin ta autosse ja sõitsin Elvasse. Juss jäi senikaua koju Präänikut hoidma. Tõnu võttis meid vastu ja ütles, et olukord on väga halb. Sassi jalad olid saanud külmakahjustusi ning lisaks leidis Tõnu katsudes Sassi kõhust mügariku, mida poleks seal tohtinud olla. Kuna Sass oli nii läbikülmunud oli vaja ta üles soojendada. Sain kaasa vitamiinipasta, tilguti ja sõitsime koju soojenema. Järgmisel päeval läksin uuesti tagasi. Sass polnud enam külmunud, aga ise ei söönud ega joonud ja oli suht niru. Ainus võimalus saada selgust, mis takistab söömist oli ultraheli. Ainuke koht, mis oli veel nõus meid ootama oli Tartus Riia maanteel. Kihutasin Sassiga linna ja kliinikusse. Ülesvõte näitas mügarikku soolestikus, kuid kahjuks oli kõhus niipalju gaase, et pilt polnud kuigi selge. Helistasin Elvasse ja leppisime kokku, et kosutan tilguti ja vitamiinipasta abil Sassi ning kui ta natukenegi kobedam on, siis teisipäeval on op. See oli neljapäev. Nädalavahetus möödus meil kassivalves. Laupäeval helistasin ka Tõnule ja andsin infot, kuidas kassi olukord on. Esmaspäeval helistasin ja olin päris rõõmus, sest Sass oli jalule tulnud ja kooberdas ringi. Pühapäeval oli isegi wc-s kakal käinud. Ära hõiska enne õhtut ja nii kuradima nõme kui see vanasõna ka pole on selles siiski tõetera sees. Mingi hetk õhtul vaatasin, et Sass tuli pliidialusest puudepanipaigast välja ja jäi kivistunud pilgul kaugusse jõllitama. Mu südamest käis valujutt läbi. Siis kukkus Sass külili ja enam ei reageerinud mitte millelegi. Ma võtsin ta sülle, silitasin, paitasin, kutsusin teda nimepidi, kuid Sass ei vastanud. See on üks jubedamaid hetki kui saad aru, et sõber on jalaga juba teise maailma ukse vahel. Seekord helistas T Tõnule. Ma ei suutnud. Ma hoidsin süles surevat sõpra ja mu süda tahtis valust lõhkeda. Meie küla loomaarstil polnud looma piinade lõpetamiseks rohtu ja kell oli juba üsna hiline õhtu, aga õnneks sai Merike kokkuleppele Tartus Päikese loomakliiniku omanikuga ja nii pidigi Sass sinna sõitma. Otsustasin, et kuna tegu on meie pere sõbraga, kes oma viimseid hingetõmbeid teeb, siis peavad lapsed saama temaga kenasti hüvasti jätta. Nii ka oli. Kui T siis Sassiga linna sõitis, sest ilmselgelt mu konditsioon seda ei lubanud, siis jäime me poistega maha ning Riku tahtis just juhtunust rääkida. Juss oli see, kes hea meelega poleks üldse teemat puudutanud, aga ma seletasin, et alati on parem ära rääkida ja mitte peita kurbust enda sisse. Nii me siis Rikuga veel jupp aega nutsime. Kole tunne on kui kaotad sõbra. Kole on hoida sõpra oma käte vahel ja tunda, kuidas elu temast tasapisi lahkub.

Sass mai 29, 2016.jpg
Peesitamas, mai 2016

2017. aasta septembris avastasin, et Bossi allesjäänud silm on imelik. Käisin taas Elvas ja Boss sai silma jaoks rohu. Kuna oli ka haavand, siis silma pandav rohi oli leebem ja lisaks sai Boss ka põletikuvastase süsti, sest katsumisel avastas Tõnu vasakul tugevalt suurenenud neeru. Pissiproov näitas ka põletikulisi protsesse. Meil seisis just ees reis, aga kassi silma oli vaja tohterdada ning lisaks teha nädalavahetusel süst ja käia uue nädala hakul arstil. Mu isa, kes pole kunagi, päriselt mitte kunagi kasse sallinud oli lahkelt nõus. Rääkisin meie küla loomaarstiga, kes nõustus tulema süsti tegema. Vaatamata papsi tublile hoolitsusele oli silma paranemine suht vähene ehk siis puudu oli mu jonnakus. Kui kolmandat korda arstile läksime oli pilt kena ja Merike rahul. Neeru polnud oluliselt rohkem tunda kui teist neeru ja pissiproov oli ilus. Iseloom oli Bossil ka korras, sest kui Merike proovis ta suud vaadata käisid küüned kindasse ja ka hambad välkusid korra. Bossile silma vaadates oli ometi näha umbes 5mm läbimõõduga ringjas ala silma keskel. Pidin seda jälgima ning muutustest teada andma. Samuti pidin vaatama, et silm ei kisuks põletikuliseks. Korra, paar hakkas silma alalaug seestpoolt roosakamaks muutuma, kuid siis panin kiirelt rohtu mitmepäevase kuurina ja sai korda. Kuni novembri algul ehk vaevalt kuu möödudes oli silm ühel õhtul jälle kole. Täiesti arusaamatu, sest hommikul oli ilus ja õhtuks oli kole. Silma keskelt imbus mingit värki. Taas arstile ja rohud peale, kuid seekord ravi oluliselt ei aidanud. Otsus: teha opp ja silm eemaldada, sest kui see nii sageli on halb võib see halb hakata ühel hetkel ka edasi levima. Kuigi Merike ütles juba septembris, et see silmade asi on maru kahtlane, niisama üks loom oma silmadest nii lihtsalt ilma ei jää, neid ei vigasta ja arvas, et ehk on peas ka midagi mitte tavapärast. Lisaks oli imelik see, et kaks aastat tagasi eemaldatud silma koht ei  olnud enam täidetud, vaid oli vajunud lohku – tühi koobas. Loomaarst nentis, et ka sellist pilti näeb ta esimest korda. Enne oppi ütlesin, et silma puhastades tundsin tõeliselt jälki haisu. Peale oppi rääkis Merike, et kui silma ära lõikas vallandus silma tagant jõhker haisupomm ja eraldus suur kogus ollust. Lisaks oli ta enam kui kindel, et peas on midagi nihu.

DSC_0236
Peale pimedaks jäämist tekkis Bossil komme ronida kitsale diivani seljatoele pikutama. Kui tasakaal kaduma kippus pööras nina teisele poole ja pikutas edasi.

 

Boss hakkas tasapisi harjuma. Kuigi me T-ga jõudsime järeldusele, et ju kass oli juba mõnda aega enamvähem pime oli nüüdne uus olukord algul Bossile võõras. Krae ümber, süüa normaalselt ei saa – kogu elu on siis konservi täis, kasside wc tuli teha avatud lae ja seinteta kastiks tagasi, sest kraega ei mahu sisse. Ometi Boss paranes kenasti. Paari nädala möödudes ta suutis küll küünega tõmmata üht niiti ja silmast imbus vedelikku, aga loomaarst ütles, et peale oppi see võibki nii olla. Ja siis enne jõule vaatasin, et kass ei taha väga palju süüa ning vahepealse kosumise asemel on hakanud salenema. Kui andsin valuvaigistit hommikul, siis kass sõi. Jõulude ajal läks asi kehvaks. Viimane jõulupüha möödus söögita ning vähese joogiga. Saime kolmapäeval jutule loomaarst Merikesega ning ma sõitsin Bossi näitama. Eelmisel õhtul olin silmakohta puhastades ühe tekkinud puru ära tõmmanud ja kuskilt sealt hakkas immitsema vedelikku. Mitte eeldatavalt veresegust, vaid valget. Vatil oli see pisut kollaka jumega, kuid täiesti lõhnavaba. Väga kummaline. Merike õrnalt pigistas ja siis tuli taas seda vedelikku. Siinkohal tuleb mainida, et Boss oli kaalus võtnud alla nii palju, et kaalusid vaid kondid ehk siis 2,8 kg oli jäänud alles meie uhkest pimedast kuradist. Kaalukaotus oli kiire. Lisaks avastas Merike Bossi suus haavandid, mis tõenäoliselt oli suur põhjus mittesöömiseks. Jube. Boss sai lisaks põletikurohule ka haavandite vastu hormoonisüsti. Loomaarst ütles mulle ausalt, et sellisest olukorrast väljatulekuks läheb vaja imet. Mingil kummalisel kombel olin ma selleks hetkeks suutnud juba täiesti selgelt mõelda, et võibolla peab Bossi magama panema, aga nähes oma sõpra, kes suutis minuga suhelda ei olnud mul südant öelda, et paneme magama. Tuli korra veel proovida. Järgmisel päeval oleks Boss pidanud ise sööma hakkama. Tegime T-ga talle sundtoitmist, sest vett ta jõi, aga süüa ei tahtnud. Ainuke asi, mille peale ta kohale tuli oli poekonservi avamise heli. Kahjuks sellel lakkus ta vaid kallerdist. Bossil tekkis veider komme lutsutada kassiliiva (kvartsteemandid), aga need jäid tal moka külge kinni ja ma korjasin neid sealt päris mitmeid kordi ära. Kui veel jõulude ajal meeldis talle end positsioneerida meie diivani kleenukesel seljatoel, siis nüüd ta oli peamiselt vannitoas soojal põrandal või pliidi ees pingil. Uue aasta esimese päeva õhtul palusin T-d, et räägime kassist, sest järgmisel päeval oli kokkulepe helistada loomaarstile. Olime mõlemad väga kurvad, sest üsna selge oli lõpu lähenemine. Meil oli Merikesega kokkulepe, et kui läheb midagi halvasti, siis helistab T. Enne Bossi oppi pidin ma jätma T numbri ja andma lubaduse, et kui opp läheb kehvasti, siis T ajab edasi asju, sest minu pisaraid ei suutvat ta näha. Teisipäeval T helistaski ja juba tunni pärast oli ta kodus. Nagu Sassi puhul nii ka nüüd palusin poistel jätta meie kalli Bossiga hüvasti. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas kui Bossi transpordikasti panin ja teda viimast korda vaatasin. Mu kallis Boss…. See tunne kui surud maha enda ego, mis käseb edasi võidelda ja proovida ning sunnid end mõtlema, mis tunne on sõbral olla sundtoidetud, tunda, et keegi sunnib elama, kuigi ise oled juba teise tee valinud… See oli kurb ja murdev, sellist valu tundsin ma siis kui kaotasin enda kõige kallima, kõige lähedasema inimese aastaid tagasi. Jah, eks ma nutan veel jupp aega (nagu praegugi seda kirjutades) ja eks ole valus seda meenutada, kuid süda ütleb ka, et see oli õige otsus.

Pärast istusime kahekesi Rikuga diivanil ning nutsime. Juss oli see diplomaat, kes kõnesid vastu võttis ja viisakalt uue aasta soove edastas ning pareeris küsimust, kus emme on vastusega: hetkel hõivatud. Kui T õhtul koju tagasi tuli jooksis Präänik talle vastu ja küsis: kus Boss on? Vastust saamata nentis: Boss jäi arsti juurde…

Sõbrad tulevad, sõbrad lähevad, mõned jäävad, kuid keegi pole igavene. Üks on kindel: kui mõni mu loomadest peaks haigeks jääma, siis ikkagi ei anna ma ilma võitluseta alla, sest need on mu sõbrad, kuidas ma lasen sõbra magama panna kui ta lihtsalt haigeks jääb? Ei ole nii. Samas ma loodan olla piisavalt kogenud, et saada aru kui loom soovib ise ära minna. Sassi puhul oli see ärakadumine ja Bossi puhul liivakasti sisu söömine. Ahjaa. Hariliku kodukassi puhul pole 14 aastat tegelikult üldse mingi kõrge vanus nagu mõned peale Sassi surma kippusid seletama.  Sõbra kaotus on ikka valus, hoolimata vanusest või kaotuse põhjusest.

Advertisements

Väike vabandus sõpradele

Ei tohi anda pihku nutitelefoni ning eeldada, et sellega suudetakse kohe peale sünnitust adekvaatseid liigutusi teha. Ma suutsin peaaegu viiele sõbrale teatavaks teha, mis uudiseid meil edastada on, aga seda ka tänu nende endi fäänsidele telefonidele. Nimelt suutis nutitelefon minu hoolikalt toksitud sms-i järsku konvertida mms-ks ja saatiski rõõmsalt sellisel kujul teadet edasi.
Ise sain aru, et miskit on nihu kui mulle hakkas tulema vastuseid a’la mis sa mulle saatsid? Veel parem oli kaks päeva tagasi saabunud sõnum kõigist nendest numbritest, kuhu üldse ei õnnestunud midagi kohale toimetada.

Niisiis, kallid sõbrad, ei unustanud me teid ära. Lihtsalt nii ruttu rasedus-osavus ei möödu ja olgem ausad – vanus ju ka juba selline, et iga uus tehnikavidin ei saa mängleva kerguse ja kiirusega selgeks 🙂

Vana aasta viimane päev

Meil pole mitte midagi põnevat. Välja arvatud see, et lapsel on teist korda oma elu jooksul tuulerõuged. Esimesel sünnipäeval oli esimene laksakas ja nüüd teine. Seekord on pilt ikka tiba täpilisem. Palavikku on ka juba viiendat päeva 38 kanti olnud. Peamine on muidugi see, et Juss ise on rõõmus. Otsustasin parema ülevaate saamiseks (ehk millised punnid on võõbatud ja millised veel vaja võõbata) teha Jussi roheliseks. Laps teatas selle peale rõõmsalt : olen konn! Ja kukkus krooksudes ringi kargama 🙂
Tänase päeva kaks lõbusamat hetke suutis muidugi ka Juss korraldada. Tuli jube kavala naeratusega minu juurde ja teatas: olen Aadu Puuksu! ja lõkerdas naerda nii, mis hirmus. Minu nina tundis ka, et nimi meest ei riku.
Teine kord puges oma tugitooli taha ja hõikas: appi, appi, kass läks kappi!! Ma ei tea, kuskohast ta selle küll võttis, sest me pole talle niiviisi öelnud.
Sel aastal olid meil nii üllatav kui see ka pole esimesed jõulud kolmekesi koos omas kodus. Päris vahva oli – 24.-l sadas nii võimsalt lund, et järgmine päev sahk möllas ikka tubli tunni. Tahtsime ka vana-aasta õhtu maal olla, kuid Jussi palaviku pärast oleme siiski linnas. Laseme end Annelinna ilutulestikust pimestada ja kurdistada 🙂
Kõikidele kallitele sõpradele, sugulastele ja muidu tuttavatele üks väike viisijupp tänasesse ja homsesse päeva 🙂


Meie peatselt lõppev aasta oli igati mitte igav: sai vihaselt mõõku ristatud ja sõbralikult klaase kokku löödud, õpitud nii uusi asju kui ka enda tehtud vigadest ühtteist, nähtud igasugu erinevaid frukte ja samas viis see aasta meid kokku ka väga huvitavate uute inimestega ning tõi tagasi mõnegi vana hea tuttava. Ma soovin, et teil kõigil oleks uus aasta väga teguderohke, lõbus ja üldse mitte igav – meie oma kisub taaskord sinnakanti 🙂 Tsiteerides klassikuid (ehk siis Jussi): PIDUUUU!!!!

Töötus – jõle nakkus

Töötu olen ma ju tegelikult alles kuu aega. Enne seda olin lihtsalt lapsega kodus ja ajaviiteks otsisin tööd. Pidin lihtsalt praegu selle kirja panema, sest olen ikka ja jälle hämmastunud, kuidas töö otsimine või selle puudumine inimesi hirmutab. Just selle töötu sõpru, tuttavaid.
Ma olen oma tutvusringkonnas maininud, et tahaks uut tööd leida juba mõnda aega. Ometi pole ma seda tüüpi, kes kukuks halama ja sõpradelt nuiama, et kas teil on keegi, äkki kellelgi on tööd pakkuda. Pigem olen ma rääkinud kohe oma tegevusplaanist (enese koolitamine jne). Äärmiselt kummaline on ometi see, et mõned inimesed tunduvad selliseid teemasid kartvat. Mind on koheldud kui kohutava nakkushaiguse kandjat, pidalitõbist. Üks mu kunagi parimaid sõbrannasid kurtis aastaid, et tal jama töö ja tahaks uut. Ma olen selliste teemade puhul püüdnud alati olla toetav, innustav ja julgustanud inimest kandideerima, proovima, otsima. Nüüd minuga tööteemadel suheldes on seesama sõbranna muutunud väga napisõnaliseks. Isegi kui tuleb juttu tema tööst jääb vestlus väga lühidaks. Kallis K – töötus pole nakkushaigus 🙂
Oma viimasel töökohal nägin palju inimesi, kes armastavad nö ameerikalikku kiipsmailingut ja pealiskaudset, tühja suhtlust. Küsitakse võimalikult vähest vastamist eeldavaid küsimusi, räägitakse piltlikult öeldes ilmast. Minu jaoks on üks selline küsimus, mida kuuldes on mul selge, et inimene ei soovi minuga tegelikult, päriselt suhelda, “kuidas sul hästi läheb?”. Absoluutselt nõme küsimus. Muid vastuseid ju polegi kui “hästi”. Mis häda pärast siis üldse sõnu raisata, õhku välja puhuda? Juhul kui mina olen teinud algust ja tundub, et peaks pilduma sellise küsimuse, on parem vastata lihtsalt “sorry, pole aega praegu edasi rääkida”. Vähe ausam.
Olen mitu aastat juba pidanud oluliseks suhelda nendega, kellega ma tõesti tahan rääkida, kelle käekäik mind tõsiselt huvitab. Sestap on kadunud ka mu msni listist päris mitmeid “sõpru”. Tundub, et minu praegune töötus aitab mul veelgi seda listi puhastada. Mul pole selle üle üldse kurb meel. Elus on ju ikka nii, et ühed lähevad, teised jäävad ja minejate asemele tuleb tavaliselt keegi uus. Kui mõni nüüd sellest töötuse-asjast üle saab ja tahab teada, kuidas mul läheb (ausalt), siis küsigu. Ma ei hammusta ja mul on siiralt hea meel kui suheldakse ilma kohustusliku “ilma-jututa”. Siinkohal oleks õige lennutada mõned tänusõnad ja mee mokale määrimised Birxile ja Hugole, kes vaatamata vahemaadele ja erinevatele graafikutele on endiselt toredad ja kallid.

Laiskus on kuldne…

Jube laiskus. Ei viitsi siia üldse kirjutada.
Aga siiski paar punkti.
1. august oli tähtis päev – Johannese esimesed iseseisvad sammud. Praeguseks võib öelda, et kodus on väikestviisi sprinter.
Hambaid on ikka kaheksa. Sööb enamvähem kõike, mida meiegi. Vahest on jauramist, aga enamasti on mul nii armas laps, et nunnumeeter lööb rekordeid.

Teine tähtis uudis on A&K vanemateks saamine. Nii vahva. Mul on tõsiselt väga hea meel.

Hmm. Rohkem ei meenu. Hetkel.

Ah ja tore on see, et ikka leidub sõpru, kes meile peale suusõnaliste lubaduste ka reaalselt külla jõuavad. Mõni isegi rohkem kui kord 🙂

Folk

Eelmisel aastal me ei tahtnud minna sinna, sest ma olin üsna suure kõhuga siis juba ning jube tüütu oleks olnud kuskil suurüritusel ringi tuuseldada.
Sel aastal pakkisime asjad, Jussi ja Tiheda kaasa ning läksime. Tihe on meil juba nagu püsikohaga tädi ja noh öömaja saime ka tema vanaema juures – täiesti loogiline ju, et ta siis meil kaasa sai 😉
Päris lahe oli. Viljandisse jõudsime planeeritud hommikuse lõuna asemel õhtuks, aga väga hea ajastus, sest seni kuni me sättisime ja asjatasime hakkas sadama koledat padukat. Lõpuks oli aeg niikaugel, et laps tuli magama panna ja mul tuli geniaalne idee – harjutame Tiheda vanaema lapsehoidmisoskusi. Tundub, et ka vanaema ise ei olnud väga vastu, sest lõppude lõpuks oli tegu magava lapse valvamisega 🙂
Põrutasime siis kolmekesi linnapeale. Nägin tuttavaid, T endist õpetajat, kes välimuse järgi on kõike muud kui õpetaja (meenutab Peeter Jõgiojat) ning tänavamuusikuid. Trügisime Tihedaga ka kirikusse, kus käis miskine saundtšekk.
Tagasi vanaema juurde jõudsime nii umbes pool kaksteist ning vanaema sai ka magama minna. Meil oli muidugi vaja veel pläkutada ja hommikul andis peremees meile selle eest ka vitsa – äratus oli pisut peale seitset…
Tihedaga suutsime ikka 11-ks ka titelaulutuppa minna. Asi oleks olnud vahvam kui seal ka õhku oleks olnud. Tunne oli nagu peenemat sorti infrapunasaunas, kus higi voolab ojadena. Jussil oli muidugi lõbus – leidis endale uusi pruute ja kaifis täiega seda kui ma teda igat pidi õhku loopisin ja keerutasin.

Pärast tegime kõik koos visiidi T endise õpetaja juurde Viljandist Pärnu poole umbes 10 km. Päris lahe koht oli. Ütleme nii, et ideaalis võiks meil ka asjad varsti nii olla nagu seal. Erinevus muidugi selles, et tol mehel on raha nii palju, et eriti poleks vist tööl vaja käiagi.
Nautisime ilusat ilma, sõime šašlõkki ja niisama olime. Juss ajas asju muru peal ja uuris ümbrust. Mingi hetk avastasin preili Birxi kõne ja üllatusega ka kellaaja, mis oli minu ajaarvamisest nii umbes tund ees. Põrutasime tagasi Viljandisse, sest isu oli ka mõnd esinejat kuulata.
Leidsime Birxi koos Antoni ja perekond Urriga. Sealtpoolt tehti kõva reklaami miskisele balalaika mängijale, kes kolmel keelel imesid oskab teha. Meil oli kõht hullult tühi ja balalaika pidi ootama. Hea on see, et Juss sööb leiba. Tavaliselt on ju iga prae kõrval leib ja nii saab ka Juss meiega koos päris toitu süüa. Mingit grillvärki ma ei hakka talle küll andma.
Igatahes otsustasin ma, et punnkõhud puhkust ei saa ja nii me tegime jalutuskäigu “tunne lossimägesid”. Kaevumäel seadsime teki maha ja nautisime balalaikamängu kolmel keelel. Tihe arvas, et lõpuks on hea kui kolmest keelest ükski alles jääb – päris hull andmine oli vahepeal ikka. Kui Kaevumäel hakati uut kontserti ette valmistama seadsime sammud Kirsimäele ja nägime virtuoosi ennast ka veel. Ausalt öeldes oli meie peesituskohas kõik sama hästi kuulda kui lava juures ning ma tõesti ei oleks raatsinud maksta hunnikut raha selle eest, et meest terve kontsert ka näha. Elamuse saime nii või teisiti.
Peale kontserti trehvasime taas Birxi ja teistega. Mul on tõsiselt hea meel vaadata, et ka Antonil isageen ilmutab ennast. Jussiga igatahes saab ta ilusti hakkama ja tundub, et sümpaatia on vastastikune. Ehk aasta või paari pärast saab ka Antoni järelkasvu näha.

Eelmise õhtu vitsad olid üsna valusad ja plaan nägi ette laupäeva õhtu varasemat lõpetamist. Vanaema poole jalutades tuli mõte teha üks väike lauamäng. Mitte midagi polnud kaasas, isegi mängukaarte mitte. Ostsime suure valimise ja mõtlemise peale Yatzi- üks on meil kodus olemas, aga ega topelt ei kärise. Tihe arvas, et see võiks meil igaks juhuks siis autosse jääda – kui keegi sõita tahab teeme ühe kiire mängu ja siis vaatame edasi 🙂
Esimese mängu võitis T. Täiesti uskumatu, aga ta sai esimese viskega ühtedest yatzi! Tihedale ei andnud süda rahu ja tegime teise mängu veel. Mina võitsin. Tihe oli täiesti hasardis ja lõpuks kolmanda mängu pani tema kinni. Magama saime nagu eelmine õhtugi. Erinevus seisnes selles, et hommikused vitsad olid veel karmimad – äratus oli enne seitset…
Mina kui vapper pereema tegin siis lapsele süüa ja vahetasin tal riideid ning asjatasin temaga. T tegi “kiire” uinaku ja 9 paiku ajasin ta voodist välja. Samal ajal sai ka Tihe üles aetud ning meie ilus plaane täis pühapäev võis alata. Tehtud plaanidest jäi ära ilus, pikk rannalebo – Viljandis ei jäänud aega selleks ning hiljem jäi Juss lihtsalt magama.
Tagasisõit sai ka pisut pikem kui algselt kavas oli. Tegime Tartus kerge peatuse ja ajasime vanade kolleegidega kaks sõna juttu. Koju jõudsime “juba” poole kaheksa paiku. Ülimalt hea ajastus – jõudsin kiire tolmuimejaringi teha, Jussile ning endile söögi hakkama panna ja oligi aeg sealmaal, kus soovitakse head und.
Tiheda vanaema juures viskasime nalja, et järgmine aasta samal ajal on ka Tihe oma pisikesega folgil ja siis saab alles nalja:)

sünnipäevast

Kallid sõbrad!
Teid pole unustatud ja pole ma ka Teid sõprade hulgast maha tõmmanud. Sel aastal lihtsalt mu sünnipäev õigel ajal ei toimu meie peres aset leidnud kurbade sündmuste tõttu. Te ju mõistate, et mul tõesti pole tuju miskit tähistada?
Ma tahaks siiski Teid kõiki näha ja võibolla klaasikese koos tõsta, aga seda juba maikuus. Siis on õues soojem, mätas kuivem ja õhtud pikemad:)
Muide niisama külla võite mõnikord juba varem ka tulla 😉

Sõbrale

Kaks aastat on päris pikk aeg. Ometi elamiseks liiga lühike.
Kui sa sündisid olid üsna teiste sarnane – pisike, pruunikas ja vääksuv. Silmad tulid pähe ja siis olid sa juba erinev. Sa olid suurem kui teised, aktiivsem ja elavam. Üsna rohkem ka kollakat karva:)
Sina olid alati terve ülejäänud pesa boss – kõige esimene mamma tissi otsas, kõige esimene kui kuskile asjatama minek, kõige esimene ka pahandust tegema.
Meil olid rasked ajad kui sa kolme kuuseks said. Isegi loomaarst ei uskunud, et vastu pead. Ometi oli mul nii palju jonni ja sinul tahtmist, et saime hakkama. Kasvasid ilusaks, suureks ja tubliks.
Sa olid kõige parem majavalvur – mitte üks ei julgenud lähedale tulla, sest sa suutsid neid veenda, et vastasel juhul on neil p-poolel paar auku juures ja enesetunne pole kiita. Olid ka üsna isepäine – T-l ja sinul läks päris kaua aega kuni sõpradeks saite.
Sa olid meile kõigile suureks rõõmuks. Mul on hea meel, et vaatamata meie kahtlustele suutsid sa siiski ilusa ja tubli pisikese põngerja saada. Ma loodan, et Juunior on sinusse – sama ustav, tark, ilus ja hea sõber.
Olgu sul koerteparadiisis palju sõpru, kellega mängida ja palju konte, mida närida!
In memoriam
TIBI
31.12.2006 – 25.01.2009

Hea meel

Mul on kaks tuttavat täpselt sama kaugel oma rasedusega. Ma kanapea avastasin seda alles nüüd kui mõlemad kohe-kohe sünnitama minemas. Hullult vahva on oodata kuna ja mis jne. Nagu ise oleks jälle rase:) Ma hoian teile mõlemale pöialt ja kui uudiseid on eks siis andke teada;)

teise kuu teine volli


See on olnud küll väga, väga suur õppimise aeg. Arusaamine Jussi erinevatest nuttudest ei ole üldse nii lihtne nagu seal Oprah’ saates näitas beebinuttude tõlget. Gaaside nutt on küll suht selge ja nälja nutt ka. Lisandunud on täiesti uus nutt: Jussi nägu läheb nii kurvaks, suu kisub kõveraks ja silmad lähevad vesiseks ja siis tuleb kõige, kõige haledam nutt, mida ma kuulnud olen. Siis tahaks kohe midaiganes teha, et Jussil ometi nii kurb poleks. Millest see nutt tuleb seda ma veel ei tea.
Gaasidega oleme maadelnud nii ja naapidi. Gaasirohud on saatanast ütleks ma. Magus maitse on kõik, mis neis head. Sab simplex, mida me arvasime aitavat tekitas Jussile punaseid punne. Hakkasime kõhuhädade leevenduseks Protexin Restoret võtma. 20 päeva tegime ja peale paari päevast pausi oli kaka jumala tume, samblaroheline ja vedel. Vot sulle säh. Nende kõhumurede ja selle kummalise nutu pärast otsisin Tartust refleksoloogi, kes ehk aitaks. Kaks korda oleme käinud. Kuna tegu ka homöopaatiaga tegeleva inimesega, siis sai ka Juss terasid. Järgmine nädal või nii peaks jõudma ka ühed Jussile päris sobilikud terad. Ja muidugi massaaž – ma olen päris palju targemaks saanud nende kahe korraga ja kodus ka teinud. Eales poleks oma aruga julenud nii kõvasti kõhtu masseerida, pigem ikka silitused jne. Tuleb välja, et sellised kõvemad kõhu masseerimised suudavad Jussi isegi poole nutu pealt maha rahustada. Igatahes ootan põnevuse ja huviga järgmist korda.
D-vitamiini vahetasime ka välja. Anname nüüd Devitoli, mitte Apoviti. Viimane suutis Jussile krokodillipõsed tekitada (oma osa ka koostööl Sab-iga). Nüüd on põsed ilusad siledad.
Silm on veel muret tekitav. See salv, mida eelmine kord arst kirjutas aitas, kuid nädal peale kuuri lõppu hakkas jälle rähma tulema. Perearsti lahendus: uued tilgad ja kommentaar “ära ehmata, et infolehel kirjas: alla 2-aastastele ei tohi kasutada, kõik silmaarstid kasutavad”. Laku panni ausõna! Mingeid tilku ei pane enam. Ega mu laps mingi katselava ole, et proovime kõike, eriti veel asju, mis sisaldavad antibiotse. Puhastan füsioloogilise lahusega tihedalt ja vaatame, mis järgmisel nädalal refleksoloog välja mõtleb. Mulle tunduvad sealtpoolt tulevad mõtted kordi arukamad kui perearsti omad.

Kasvamisest. Juss kasvab meeletult kiiresti. Mitte laiusesse, vaid pikkusesse. Pakkisingi täna esimese satsi riideid kokku, mis Jussile juba kas väikesed või liiga parajad. Kuidagi kahju ausalt öeldes, et nii ruttu juba… Kaalu ikka tuleb ka,aga väikest voldikut temast küll ei saa.
Isu on Jussil hea. Kuigi praegu on pool päeva täielik tissisõltlane ja teine pool tissiga kakleja. Lisa oleme õhtul veel andnud, kuid tasapisi jätan ka selle ära (kui me Gefiluse kuuriga ühele poole saame – massöör ka soovitas).
Käisime esimesel pikemal sõidul eelmine nädal ka: Tallinnas vanavanematel külas. Katsetasime, kuidas Juss kannatab nii kaua sõita ja kas vanavanemad saavad Jussi hoidmisega hakkama. Sõitu kannatas Juss hästi. Pisut rütmi lõi sassi, aga sõi korralikult ja ei nutnud ka tavalisest rohkem. Magamajäämisega oli pisike mure, sest kui emme-issi oma väljaskäigult (see oligi tegelik külastuse põhjus – meil oli esimene oluline tähtpäev:)) tagasi jõudsid kell 11 Juss magas. Oli umbes kümme magama jäänud. Pool üks lõi silmad lahti ja nutt ka kohe platsis. Üks põhjus oli märg mähku ja märg külg, aga tõenäoliselt ka asi ikka selles sõidus ja võibolla ka selles, et kodus jääb Juss tund hiljem magama. Igatahes ei aidanud muu kui kaissu võtmine ja lohutustiss.

Järgmine päev käisime Jussile talvekombekat vaatamas ja sõitsime pisikese ringiga Väike-Maarja kaudu tagasi. T vanaonu naine kinkis Jussile hõbelusika – olevat lausa tsaariaegne ja pärit tollase rahandusministri valdusest. Tegelikult saime kaks lusikat veel kommentaariga: tehke siis teised ka rutem järgi :):) Igatahes Juss oli tema süles väga rahulik ja pärast kakas ka täiesti rahulikult ja suure hunniku:)
Kodus andis see käik muidugi paar päeva veel tunda, sest Jussil oli ikka rütm sassis. Otsustasime ka, et sellist kahepäevast trippi me niipea enam ei tee – vaja ikka päevake anda vahepeal Jussile aega ka.
Ristiema käis ka Eestis ja oli Jussist nii vaimustuses – muudkui nunnutas ja tõi Jussile lahedad kingitused: Kreetalt naljakad villased papud ja siis laulva padja. Lisaks saime ka vannipardid. Need ehtsad kollased:) Ma ütleks, et poisil on väga õige ristiema – hoiab Jussi nagu silmatera.