Eestlane peseb pesu

Lugesin just Postimehest artiklit, kuidas eestlane pesu peseb. Peamiselt räägitakse, et alla poole oskab valida sobivat programmi. Ma ei imesta, sest mõnel masinal on programme rohkem kui lugeda jaksab ja ma ausalt ei mõista kõigi nende vajadust. Ma jäin mõttesse hoopis pesupesemise sageduse kohal.

Meid on viis peres: mina ja neli meessoost inimest. Kolm poega, õuehooaeg – peaks olema ideaalne kombo rohke mustapesu tekkeks? Artiklit lugedes tekkis mul tunne, et me suht tagasihoidlikud trööpajad. Veel paar kuud tagasi pesime suht vajaduspõhiselt ehk kui mustapesukorv oli punnis, siis läks masin tööle. Siis hakkasime kulusid jälgima ning pesumasin hakkas töötama vaid nädalavahetuseti, sest argipäevaõhtul ei jaksa mina ega T nii kaua üleval olla, et soodusajal pesta ja omapäi ma masinat tööle ei jäta. Lihtsalt ei jäta ja kõik. Mõnikord on mul nüüd nädalavahetusel ainult üks masinatäis, mõnikord pole üldse. Enamasti pesen nädalavahetusel kaks masinatäit: hele ja tume. Ma ei saa aru tervelt 4% inimestest, kel iga päev masin töötab. Loogika ütleb, et mida tihedamini kangast pesta, seda rutem see kulub ju ka? Augud ja muu selline tekib käbedamalt, tuleb jälle uus osta. Kui ma nüüd mõtlen, siis isegi titenduse ajal ei käinud masin igapäevaselt. Titeriided pisikesed, kui väga häda käes pesin käsitsi ära. Mõttetu on ju panna veerandiku osas (kui sedagi) täidetud masinat tööle.

Ma ei saa sellest 4% aru. Mida rohkem pesed, seda rohkem tekib ju steriilset keskkonda, mis lõppkokkuvõttes tapab immuunsüsteemi rohkem? Rohkem vee- ja elektrikulu?

Ma südamest loodan, et need saripesijad ükskord ärkavad ja loodetavasti pigem varem kui hiljem. Keskkond ei oota igavesti.

 

Advertisements

Südamevalust ja sõpradest

Mõned asjad elus panevad meenutama. Sel kevadel saab 12 aastat ajast, mil ma üksi maale elama asusin. Mul on nii selgelt meeles esimene öö, mille ma kodus veetsin. Tol ajal olin ma tõsine linnavurle: kartsin hiiri ja ämblikke meeletult. Nagu ikka külastas mind isand Murphy ja öö möödus unetult, sest hiired otsustasid mitte aktsepteerida minu sissekolimist. Kohutav. Naabrimees rääkis kunagi, kuidas ärkas keset ööd üles ja rott istus tal rinnal ning põrnitses otsa. Loomulikult minu ülihea fantaasia ei saanud jätta seda mälestust kasutamata ja nii ma hommikul seadsingi sammud varjupaika.

Ma olin oma kolimisplaanis juba ammu kindel. Võib öelda, et olen terve oma teadliku elu teadnud, kus mu kodu saab olema, nüüd oli aeg selleks küps ja nii olin ka loomade varjupaigas juba päris tihe külaline. Ma ei ole tahtnud võtta tõukoera või -kassi, sest varjupaigas oli küllaldaselt hüljatud, kurva saatusega loomi ning kui mul on võimalus muuta kellegi elu natukenegi paremaks, siis ma seda ka teen. Koera otsingute kõrval oli mu pilk jäänud pidama ka kassidele. Tol ajal olid punased ja punasekirjud kassid jube popid. Varjupaika sattus paar Saska ja Vaska. Esimene oli mustavalgekirju ja teine punasevalgekirju. Kui ma kassimajas nende puure puhastamas ja süüa andmas käisin, siis nägin, kuidas peale Vaska lahkumist muutus Saska kurvemaks.

Niisiis läksin selle mälestusväärse hiirteöö järgsel hommikul varjupaika ja ütlesin, et tahan kassi võtta. Tollase perenaise nägu lõi särama ja ta ütles, et kuna mul maamaja, siis äkki olen nõus kaks kassi võtma. Ma polnud kõva häälega Saska võtmisest rääkinud ja mõtlesin, et noh kaks kassi jaksab rohkem hiiri süüa ja neid mul jätkub. Aga perenaine pakkus mulle kahte kassi, kes olid sattunud varjupaika perenaise surma või haigestumise tõttu ja olid juba päris pikalt seal aega veetnud – Jossu ja Bossu. Noh, kolm hiirepüüdjat on ju veel parem kui üks, mõtlesin ja ütlesin seda ka perenaisele. Mul on hästi meeles kui suureks tema silmad läksid. Ja rõõmsaks.

IMGP6466.JPG

Oli laupäev, 6.mai 2006 kui ma oma kassid autopeale paigutasin ja nad varjukast ära said. Kui ma kogu kambaga koju jõudsin põgenes Jossu kohe kapi alla, Bossu eemaldus kuskile kaugemasse nurka, vaid Saska oli nina püsti ja tähtsust täis keset kööki ning tegi valju häält. Nimede osas oli üsna kiirelt selgus majas, et Saska pole selle kassi nimi, vaid Sass, lihtsalt Sass. Lisaks sai peale paari tundi, ehmunud kasse (Jossu ja Bossu said tunda Sassi võimunäitamist) ja omaette ruumi rahunema tõstetud Sassi selgeks, et suures rõõmutuhinas oli varjukas unustatud üks oluline pisiasi teha: meil oli kokkulepe, et võtan kastreeritud loomad, aga ilmselgelt oli Sass veel vägagi isane ja testosterooni üle ääre ajamas. Pühapäeval sai ta ühe väikese linnasõidu ja esmaspäeval koju naastes ei tundnud Jossu ja Bossu teda algul äragi: senise bravuuritseva isase asemel oli sõbralik ja leplik härrasmees. Siis sai selgeks, et Bossu nimi on Boss ja mitte grammigi vähem. Ehk siis esimene ehmatus uues kohas üle elatud hakkas Boss näitama, kes on tegelikult kassidest peremees ja kui vinge iseloomuga võib üks loom olla. Ja seda ikka heas mõttes. Vähemalt minu jaoks, sest mulle meeldivad isepäised ja -teadlikud inimesed ja loomad. Nendega on kohati küll üks rist ja viletsus, aga enamasti on nad ausad ja huvitavad persoonid.

Kassid olid tol ajal umbes vanuses 3-4 aastat ehk Jossu oli 4 Sass 3,5 ja Boss umbes 3. Üsnagi elukogenud kassid juba. Hiiri mul tuppa enam ei trüginud ja need, kes trügisid toodi mulle voodi ette. Aus on märkida, et ka Tõmmu, mu koer, näitas sel moel oma heasoovlikkust üles, aga tema toodud saak oli pigem suurte võhlude kujul. Sellepärast kadus mu rutiin hommikul ärgates jalad voodist välja vastu põrandat panna. Kõigepealt visuaalne kontroll.

Läbi aastate oli kassidega igasugu värki. Meil olid nad pigem õuekassid, aga sellised kavalad sunnikud, kes igaüks eraldas endale suure villapaki ja tegi sinna pesa. T algul vandus väga tulist kurja, aga mis sa ikka teed. Küll läks Sass teisel Jussiga talvel naabrimehe küüni elama. Naabrimees pole just kõige toredam ja lahkem inimene ning järgnes häda ja viletsus. Loomulikult ilmnes ka pisiasi, et nii muuseas hakkas ta kassi ka toitma ja otsi looma, kes sellest ära ütleks. Nii jäigi Sass laiskusest sinna püsikundeks päris mitmeks nädalaks kuni naabrimees hädakisa tõstis ja ma kassi koju tõin. Selles toomisest jäi mälestuseks ribadeks lõhutud transpordipuur. Pärast tõin ta ikkagi autoga!!! koju. Härrade värk.

IMGP6475.JPG

Millagi me avastasime, et kassidel on välja kinni kujunenud oma käitumis- ja suhtlusstiilid. Sass oli selline lahke võõrustaja, kes alati läks külalistele vastu, tervitas lahkelt ja nurus pai. Boss ilmus ka nähtavale, kuid hoidis end distantsil vaadeldes teraselt ümbrust. Pai ei lubanud ta peale pereliikmete naljalt kellelgi teha. Jossu oli selline õrn ja elegantne proua, tagasihoidlik ning teha talle pai oli sama haruldane juhus kui püüda käega kinni liblikas.

31. mai 2011 (2)
Daam jõudehetkel 🙂

Kui Riku oli just sündinud jäi Bossil silm haigeks. Käisime meie nii öelda ihuloomaarstide Lüüdiku ja Kalja juures. Kui ma kassid varjukast endale tõin, siis olid nemadki seal tegevad ja nii ma nendega tuttavaks saingi. Nüüd tuleb öelda ilma igasugu ilustamisteta, et tegu on lahkete, tarkade ja loomadest südamepõhjani ning natuke rohkem hoolivate inimestega. Igatahes ei jätnud nad mulle muljet, et kõik on ilus ja lilleline, vaid rääkisid ausalt, et võimalused on nii ja naa. Kuna mulle on antud loomupoolest jonnakat järjekindlust ja natuke rohkem kui sageli vaja, siis Bossi silm sai terveks. Ma lihtsalt ei suutnud leppida, et ei saa.

Boss 2011-2012.jpg
Vasakul Boss 2011. aasta sügisel ja paremal pool aastat hiljem

Kaks talve tagasi, kohe peale jõule avastasime, et Bossil on silmaga midagi väga nihu. Kui eelmisel korral tundus nagu oleks kae moodi asi silma ette tekkinud, siis sel korral tuli silma keskelt ka mingit kollakat ollust. Kuna me T-ga pole kumbki meditsiinialaselt tugevad, siis tekkis kiirelt paanika, et silm on alustanud lahkumist oma sünnijärgsest paigast. Ma ei tea tänaseni miks me Elvasse ei läinud. Võib-olla oli neil puhkus või oli meil lihtsalt paanika nii suur, aga saime aja Otepääle 29. detsembriks silmaopile. 2016. aasta võtsime vastu ühesilmse kuradi seltsis.

Ühesilmne kurat märts 30, 2016

Sama aasta sügisel oktoobri lõpu poole märkasin, et Sass on hakanud köhima. Kui algul oli see lihtsalt köha, siis kiirelt lisandusid ilaklimbid. Mul tekkis paanika, et äkki on sooleparasiidid kuigi ma olen üsna korralik ussirohutaja kõigi oma loomadega. Konsulteerisin meie küla loomaarstiga ning andsin uuesti ussirohtu. Köha ei taandunud, lisandus hoopis okseralli. Ehk köhis kuni oksendas ja ei tahtnud enam eriti süüa. Kuna kassid olid sel ajal veel õuekad, siis ei näinud ma pidevalt, mis toimub, kuid köha ja kõhnumine ei olnud head ja helistasin Elvasse ning panin aja. Kokkulepitud päevaks oli seis selline, et Sass hommikul teretas ukse taga, aga päeval oli kadunud. Otsisin teda mööda aeda taga, hõikasin, kuulasin, mitte midagi. Lumi oli maas, kuid konkreetseid jälgi ajada ei saanud, sest neid oli aias palju. Helistasin juba kliinikusse, et ma vist ei tule kui kuulsin õues nõrka näugumist. Tormasin õue ja seal seisis lõdisev ning taaruv Sass. Pakkisin ta autosse ja sõitsin Elvasse. Juss jäi senikaua koju Präänikut hoidma. Tõnu võttis meid vastu ja ütles, et olukord on väga halb. Sassi jalad olid saanud külmakahjustusi ning lisaks leidis Tõnu katsudes Sassi kõhust mügariku, mida poleks seal tohtinud olla. Kuna Sass oli nii läbikülmunud oli vaja ta üles soojendada. Sain kaasa vitamiinipasta, tilguti ja sõitsime koju soojenema. Järgmisel päeval läksin uuesti tagasi. Sass polnud enam külmunud, aga ise ei söönud ega joonud ja oli suht niru. Ainus võimalus saada selgust, mis takistab söömist oli ultraheli. Ainuke koht, mis oli veel nõus meid ootama oli Tartus Riia maanteel. Kihutasin Sassiga linna ja kliinikusse. Ülesvõte näitas mügarikku soolestikus, kuid kahjuks oli kõhus niipalju gaase, et pilt polnud kuigi selge. Helistasin Elvasse ja leppisime kokku, et kosutan tilguti ja vitamiinipasta abil Sassi ning kui ta natukenegi kobedam on, siis teisipäeval on op. See oli neljapäev. Nädalavahetus möödus meil kassivalves. Laupäeval helistasin ka Tõnule ja andsin infot, kuidas kassi olukord on. Esmaspäeval helistasin ja olin päris rõõmus, sest Sass oli jalule tulnud ja kooberdas ringi. Pühapäeval oli isegi wc-s kakal käinud. Ära hõiska enne õhtut ja nii kuradima nõme kui see vanasõna ka pole on selles siiski tõetera sees. Mingi hetk õhtul vaatasin, et Sass tuli pliidialusest puudepanipaigast välja ja jäi kivistunud pilgul kaugusse jõllitama. Mu südamest käis valujutt läbi. Siis kukkus Sass külili ja enam ei reageerinud mitte millelegi. Ma võtsin ta sülle, silitasin, paitasin, kutsusin teda nimepidi, kuid Sass ei vastanud. See on üks jubedamaid hetki kui saad aru, et sõber on jalaga juba teise maailma ukse vahel. Seekord helistas T Tõnule. Ma ei suutnud. Ma hoidsin süles surevat sõpra ja mu süda tahtis valust lõhkeda. Meie küla loomaarstil polnud looma piinade lõpetamiseks rohtu ja kell oli juba üsna hiline õhtu, aga õnneks sai Merike kokkuleppele Tartus Päikese loomakliiniku omanikuga ja nii pidigi Sass sinna sõitma. Otsustasin, et kuna tegu on meie pere sõbraga, kes oma viimseid hingetõmbeid teeb, siis peavad lapsed saama temaga kenasti hüvasti jätta. Nii ka oli. Kui T siis Sassiga linna sõitis, sest ilmselgelt mu konditsioon seda ei lubanud, siis jäime me poistega maha ning Riku tahtis just juhtunust rääkida. Juss oli see, kes hea meelega poleks üldse teemat puudutanud, aga ma seletasin, et alati on parem ära rääkida ja mitte peita kurbust enda sisse. Nii me siis Rikuga veel jupp aega nutsime. Kole tunne on kui kaotad sõbra. Kole on hoida sõpra oma käte vahel ja tunda, kuidas elu temast tasapisi lahkub.

Sass mai 29, 2016.jpg
Peesitamas, mai 2016

2017. aasta septembris avastasin, et Bossi allesjäänud silm on imelik. Käisin taas Elvas ja Boss sai silma jaoks rohu. Kuna oli ka haavand, siis silma pandav rohi oli leebem ja lisaks sai Boss ka põletikuvastase süsti, sest katsumisel avastas Tõnu vasakul tugevalt suurenenud neeru. Pissiproov näitas ka põletikulisi protsesse. Meil seisis just ees reis, aga kassi silma oli vaja tohterdada ning lisaks teha nädalavahetusel süst ja käia uue nädala hakul arstil. Mu isa, kes pole kunagi, päriselt mitte kunagi kasse sallinud oli lahkelt nõus. Rääkisin meie küla loomaarstiga, kes nõustus tulema süsti tegema. Vaatamata papsi tublile hoolitsusele oli silma paranemine suht vähene ehk siis puudu oli mu jonnakus. Kui kolmandat korda arstile läksime oli pilt kena ja Merike rahul. Neeru polnud oluliselt rohkem tunda kui teist neeru ja pissiproov oli ilus. Iseloom oli Bossil ka korras, sest kui Merike proovis ta suud vaadata käisid küüned kindasse ja ka hambad välkusid korra. Bossile silma vaadates oli ometi näha umbes 5mm läbimõõduga ringjas ala silma keskel. Pidin seda jälgima ning muutustest teada andma. Samuti pidin vaatama, et silm ei kisuks põletikuliseks. Korra, paar hakkas silma alalaug seestpoolt roosakamaks muutuma, kuid siis panin kiirelt rohtu mitmepäevase kuurina ja sai korda. Kuni novembri algul ehk vaevalt kuu möödudes oli silm ühel õhtul jälle kole. Täiesti arusaamatu, sest hommikul oli ilus ja õhtuks oli kole. Silma keskelt imbus mingit värki. Taas arstile ja rohud peale, kuid seekord ravi oluliselt ei aidanud. Otsus: teha opp ja silm eemaldada, sest kui see nii sageli on halb võib see halb hakata ühel hetkel ka edasi levima. Kuigi Merike ütles juba septembris, et see silmade asi on maru kahtlane, niisama üks loom oma silmadest nii lihtsalt ilma ei jää, neid ei vigasta ja arvas, et ehk on peas ka midagi mitte tavapärast. Lisaks oli imelik see, et kaks aastat tagasi eemaldatud silma koht ei  olnud enam täidetud, vaid oli vajunud lohku – tühi koobas. Loomaarst nentis, et ka sellist pilti näeb ta esimest korda. Enne oppi ütlesin, et silma puhastades tundsin tõeliselt jälki haisu. Peale oppi rääkis Merike, et kui silma ära lõikas vallandus silma tagant jõhker haisupomm ja eraldus suur kogus ollust. Lisaks oli ta enam kui kindel, et peas on midagi nihu.

DSC_0236
Peale pimedaks jäämist tekkis Bossil komme ronida kitsale diivani seljatoele pikutama. Kui tasakaal kaduma kippus pööras nina teisele poole ja pikutas edasi.

 

Boss hakkas tasapisi harjuma. Kuigi me T-ga jõudsime järeldusele, et ju kass oli juba mõnda aega enamvähem pime oli nüüdne uus olukord algul Bossile võõras. Krae ümber, süüa normaalselt ei saa – kogu elu on siis konservi täis, kasside wc tuli teha avatud lae ja seinteta kastiks tagasi, sest kraega ei mahu sisse. Ometi Boss paranes kenasti. Paari nädala möödudes ta suutis küll küünega tõmmata üht niiti ja silmast imbus vedelikku, aga loomaarst ütles, et peale oppi see võibki nii olla. Ja siis enne jõule vaatasin, et kass ei taha väga palju süüa ning vahepealse kosumise asemel on hakanud salenema. Kui andsin valuvaigistit hommikul, siis kass sõi. Jõulude ajal läks asi kehvaks. Viimane jõulupüha möödus söögita ning vähese joogiga. Saime kolmapäeval jutule loomaarst Merikesega ning ma sõitsin Bossi näitama. Eelmisel õhtul olin silmakohta puhastades ühe tekkinud puru ära tõmmanud ja kuskilt sealt hakkas immitsema vedelikku. Mitte eeldatavalt veresegust, vaid valget. Vatil oli see pisut kollaka jumega, kuid täiesti lõhnavaba. Väga kummaline. Merike õrnalt pigistas ja siis tuli taas seda vedelikku. Siinkohal tuleb mainida, et Boss oli kaalus võtnud alla nii palju, et kaalusid vaid kondid ehk siis 2,8 kg oli jäänud alles meie uhkest pimedast kuradist. Kaalukaotus oli kiire. Lisaks avastas Merike Bossi suus haavandid, mis tõenäoliselt oli suur põhjus mittesöömiseks. Jube. Boss sai lisaks põletikurohule ka haavandite vastu hormoonisüsti. Loomaarst ütles mulle ausalt, et sellisest olukorrast väljatulekuks läheb vaja imet. Mingil kummalisel kombel olin ma selleks hetkeks suutnud juba täiesti selgelt mõelda, et võibolla peab Bossi magama panema, aga nähes oma sõpra, kes suutis minuga suhelda ei olnud mul südant öelda, et paneme magama. Tuli korra veel proovida. Järgmisel päeval oleks Boss pidanud ise sööma hakkama. Tegime T-ga talle sundtoitmist, sest vett ta jõi, aga süüa ei tahtnud. Ainuke asi, mille peale ta kohale tuli oli poekonservi avamise heli. Kahjuks sellel lakkus ta vaid kallerdist. Bossil tekkis veider komme lutsutada kassiliiva (kvartsteemandid), aga need jäid tal moka külge kinni ja ma korjasin neid sealt päris mitmeid kordi ära. Kui veel jõulude ajal meeldis talle end positsioneerida meie diivani kleenukesel seljatoel, siis nüüd ta oli peamiselt vannitoas soojal põrandal või pliidi ees pingil. Uue aasta esimese päeva õhtul palusin T-d, et räägime kassist, sest järgmisel päeval oli kokkulepe helistada loomaarstile. Olime mõlemad väga kurvad, sest üsna selge oli lõpu lähenemine. Meil oli Merikesega kokkulepe, et kui läheb midagi halvasti, siis helistab T. Enne Bossi oppi pidin ma jätma T numbri ja andma lubaduse, et kui opp läheb kehvasti, siis T ajab edasi asju, sest minu pisaraid ei suutvat ta näha. Teisipäeval T helistaski ja juba tunni pärast oli ta kodus. Nagu Sassi puhul nii ka nüüd palusin poistel jätta meie kalli Bossiga hüvasti. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas kui Bossi transpordikasti panin ja teda viimast korda vaatasin. Mu kallis Boss…. See tunne kui surud maha enda ego, mis käseb edasi võidelda ja proovida ning sunnid end mõtlema, mis tunne on sõbral olla sundtoidetud, tunda, et keegi sunnib elama, kuigi ise oled juba teise tee valinud… See oli kurb ja murdev, sellist valu tundsin ma siis kui kaotasin enda kõige kallima, kõige lähedasema inimese aastaid tagasi. Jah, eks ma nutan veel jupp aega (nagu praegugi seda kirjutades) ja eks ole valus seda meenutada, kuid süda ütleb ka, et see oli õige otsus.

Pärast istusime kahekesi Rikuga diivanil ning nutsime. Juss oli see diplomaat, kes kõnesid vastu võttis ja viisakalt uue aasta soove edastas ning pareeris küsimust, kus emme on vastusega: hetkel hõivatud. Kui T õhtul koju tagasi tuli jooksis Präänik talle vastu ja küsis: kus Boss on? Vastust saamata nentis: Boss jäi arsti juurde…

Sõbrad tulevad, sõbrad lähevad, mõned jäävad, kuid keegi pole igavene. Üks on kindel: kui mõni mu loomadest peaks haigeks jääma, siis ikkagi ei anna ma ilma võitluseta alla, sest need on mu sõbrad, kuidas ma lasen sõbra magama panna kui ta lihtsalt haigeks jääb? Ei ole nii. Samas ma loodan olla piisavalt kogenud, et saada aru kui loom soovib ise ära minna. Sassi puhul oli see ärakadumine ja Bossi puhul liivakasti sisu söömine. Ahjaa. Hariliku kodukassi puhul pole 14 aastat tegelikult üldse mingi kõrge vanus nagu mõned peale Sassi surma kippusid seletama.  Sõbra kaotus on ikka valus, hoolimata vanusest või kaotuse põhjusest.

Täiskohaga taksojuht ehk coach-mom :)

Tegelikult ma see viimane muidugi pole. Puudub kaks, tegelikult kolm olulist tundemärki: juuksevärv on endiselt mitteblond, puudub dziip, aga kilosid on hulga rohkem kui coach-momile ette nähtud. Jääb esimene variant – täiskohaga taksojuht.

Kui nüüd asju täpsemaks ajada, siis Juss jätkab kooliteed samas koolis, Riku sai kevadel Elleri muusikakooli sisse ja asub nüüd eelklassis kitarri õppima, lisaks varsti ka päris eelkool. T mõtles ja mõtles ning teeb sellest sügisest alates TTÜ-s magistrit. Ja siis kõige krooniks utsitasime me T-ga minu isa uut ametit õppima ehk siis paps otsustas 63 aasta vanuselt, värske pensionärina vahetada senine, aastakümneid püsinud autojuhiamet välja ja astuda kutsekasse ning õppida pottsepaselliks. Kutsekas tuleb palju paberimajandust ja asju ajada arvutis ning kuna mu isa ja arvuti pole üldse omavahel tuttavad lisandub mulle ka pool kohta arvutiõpetajana. Mul vist ei ole täiskohaga erialasema töö jaoks tõesti aega, kuid poolekohaga saab ikka jutule 🙂

Näoraamat saatis mulle täna meenutuse, kuidas ma kaks aastat tagasi hõiskasin, et Juss läks kooli ja meie T-ga enam koolis ei käi. Haa… Nii kaua oligi vaikus. Saab põnev olema meil see uus kooliaasta. 😀

P.S. ma südamest loodan, et T-l ei teki “rumalat” mõtet edasi doktorantuuri minna. Noh nüüd sõnusingi ära 🙂

Laste kasvatamine laikidega.

Mõni hetk tagasi jäi sotsiaalmeedias silma pilt, kus laps keerab mingi käki kokku. Tegelikult pole ju midagi erilist, eks? Aga meil tekkis T-ga kohe küsimus: miks vanem laseb tal seda teha? Ja vastus: selleks, et teha pilt, panna sotsiaalmeediasse ja saada laike. Ma ei suuda mõista seda laigivajadust. Laps teeb mingit jama ja vanem pildistab seda. Seejärel kui pilt tehtud hakkab tõenäoliselt võsukesele moraali lugema. Mis signaali laps sellest saab? Suht silmakirjalik, eks?

Me oleme siis jälle need “imelikud”, kes ei lase lastel toitu mööda elamist lennutada, põrandad ja seinad pole noorte kunstnike lõuendid ning üleüldse: kui teed, siis tuleb pärast ise ka ära koristada. Olgu, Präänikut me ikka aitame (veel), aga oluline on see mõte: kodu pole lagastamiseks, kodu tuleb hoida. Saame siis vähem laike.

 

Präänik läheb lasteaeda

Käes on taas aeg kui tuleb laps lasteaeda saata. Seekord on kord Prääniku käes. Kuna kevadel täitus kaks aastat, siis on praeguseks peaaegu psühholoogide ja muude tegelaste soovitatud kolmeaasta piir käes. Seda enam, et ka minu piir on käes ja on soov asuda taas enamus tööpäevadest veetma täiskasvanute maailmas.

Lasteaia valikul ütlesin T-le, et kui me kohe ei saa Präänikut samasse aeda, kus Rikugi, siis olen senikaua kutiga kodus kuni just sinna aeda koha saame. Päriselt, ma pole veel näinud nii toredat lasteaeda. Ma pole veel kohanud nii toredat lasteaia juhtkonda rääkimata muust personalist. Eks väikseid erisusi leia ikka, aga see teeb selle lasteaia minu meelest veel paremaks. Meil vedas väga, sest saime kenasti Präänikule koha sõimerühma ja harjutamas hakkasime käima eilsest.Mu süda natuke valutas ja oli kahevahel, sest suvi jõudis just kätte, aga samas kogemus (ja T) ütles, et kui on vähem lapsi on parem ja lihtsam harjutada. Vähemalt niipalju ma võtan küll praegu lõdvemalt, et hommikusöögi sööme kodus, eriliselt varem lapsi üles ei aja (nad tegelikult on ise juba kaheksa ajal üleval) ning ettevalmistused toimuvad rahuliku tempoga.

Sättisime siis eile ennast peale hommikusööki lasteaeda. Prääniku rühmas oli kohal juba kuus last. Kevadisel koosolekul oli T kuulnud, et enamus pidada kaheaastase piiri ületanud olema ja seda üllatavam oli minu jaoks näha ikka veel mähkmetes lapsi. Ma olen isikliku kogemuse põhjal veendunud, et kaks aastat on see iga, kus tegelikult on laps valmis potil käima. Selle õpetamine on aga puhtalt vanema kätes ning kui seda ei tehta, siis ei saa ka laps mähkmevaba olla. Nõuab aega ja tähelepanu, kuid järjepideva tegutsemise korral on kaks nädalat minimaalne aeg, mil saadakse mähkmetest priiks. Maksimaalne on võibolla kolm, äärmisel juhul neli nädalat 🙂 . Palun mitte unustada, et räägin kolmest mähkmevabastusest, mis oma peres ära tehtud ja ei aja niisama mulli. See ei ole tegelikult raske. Lisaks on mul arusaam, et lasteaias ei pea kasvatajad tegelema potitreeninguga. See on ikka vanemate ülesanne ning aias käiv laps peaks vähemalt päevasel ajal olema mähkmevaba.

Teine asi, mida ma imestasin oli suhtumine söömisesse ja söögilauas olemisse. Ehk siis söögitädi palus mitte lubada lapsi kohe laua juurde, sest kuum supp veel jahtus taldrikutes, kuid üks laps siiski trügis pidevalt sinnapoole ja selleks, et laps ei läheks andis ema talle leivatüki kätte ning suunas mängunurka mängima. Võib ju mõelda, et ah, mis see leib ära ei ole, aga kujutagem nüüd ette, et terve rühamatäis sõimekaid on leivatükkidega mängunurgas – päris äkane lõpptulemus jääb sinna nurka vist? Teine asi: söögiajal süüakse söögialaua taga, mitte ei rännata toiduga ringi. Minu ja T päritoluperes kahjuks puudus selline järjepidevus ja igaüks sõi, kus tahtis (enamasti teleka ees) ning suvalisel ajal. Ma ei saa öelda, et mõnikord filmi vaadates poleks meil ka diivani juures mingeid näkse, aga söögiajal oleme kõik söögilaua taga ning rändlust ei toimu. Samuti ei pea ma eriti heaks söömist, ära käimist ja tagasi sööma tulemist ehk pendeldamist.

Mõtlema paneb, et tegelikult on rühma infostendil ka samad mõtted, soovid, palved, reeglid – nimetagem neid, kuidas soov on, aga nähtavasti olen ma üks väheseid, kes selliseid asju loeb. Minu meelest on viisakas olla kursis külastatava koha reeglitega, eks ole? Ja miks need reeglid on sellised – eks ikka selleks, et kõigil oleks mõnusam.

Aga jätkame Prääniku kogemusest juttu. Kui me eile õues olime ja Riku tubli vanema vennana umbes kolm korda kontrollimas käis, kas Präänikul kõik ikka hästi ja Präänikul tõesti oli huvitav tuli mul mõte, et peaks käima kiirelt autoga teeninduses ära (Pühapäeval Ööbikuorus käies viskas ABS veateate ja ma tõesti ei taha a) sõita võibolla ilma abs-piduriteta kruusa; b) saada trahvi tehniliselt mitte korras autoga sõitmise eest). Präänik võttis mu teadet, et käin ära täiesti rahulikult ega pööranud suuremat tähelepanu. Kui umbes tunni pärast tagasi tulin oli laps ühe õpetajatest käekõrvale võtnud ning sättis teda enda kõrval liumäest alla laskma. Ju siis õpetajal oli selline nägu nagu vaevaks teda metsik igavus 🙂 . Igatahes oli üsna kohe söögiaeg ja suundusime tagasi rühma.

Präänik oli väga tubli ja sõi oma supi kenasti ära. Magustoiduks pakutud küpsisekook ei tekitanud erilist vaimustust, aga vähehaaval siiski vähenes. Viimane kolmandik jäi küll ootama helgemat tulevikku.

WC-s selgus, et ka kõige pisem veevärgiga pott on Prääniku jaoks üks nõks veel liiga kõrge: pidin teda aitama õigesti istuma. Käteräti asukoht jäi väga kiirelt meelde. Nimelt on iga lapse käterätinagi juures lisaks nimele ka oma pilt. Präänikul oli roheline auto. Rohkem selles rivis rohelist polnud ka ehk et eriti kerge meelde jätta. Õnneks on kodust kaasas harjumus peale wc-s käimist pesta ja kuivatada käed ning mul polnud justkui tegelikult midagi seal rühmas teha. Olin pigem nagu vihmavari igaks juhuks kaasas kui peaks sadama hakkama.

Täna tahtis Juss ka linna tulla. Eile oli härra esimest korda üksi kodus ja oh seda rõõmu kui õhtul tunde kokku lugedes sai ta aru, et oli tervelt viis tundi omapead olnud 🙂 . Tundub, et kaks päeva järjest oleks siiski liig. Mõtlesin, et lihtsalt vanaisa juures telekat vaadata ei ole tore, las lähevad parem Rikuga kinno. Muidu kooliajal saab Juss niigi rohkem kinos käia, sest Riku on päeviti lasteaias. Ehk siis viisin Prääniku aeda ja härrased käisid niikaua vanaisa juures tere ütlemas.

Prääniku ülejäänud rühm oli juba õues. Aitasin käbedalt õuepüksid kutile jalga, kutt rääkis söögitädiga veel kaks sõna (loe: lõi nunnumeetri põhja) ning kiirustasime õue. Kerge tiir autoga ning seejärel juba liivakasti kopaga auku kaevama. Ma ütlesin, et lähen viin vennad kinno, aga seda kuulati nii poole kõrvaga. Mõtlesin, et täna lähen aeda tagasi selleks ajaks kui enam-vähem söödud. Seda ma küll ei oodanud, et näen juba läbi akna Präänikut keset rühma seismas suured krokodillipisarad voolamas. Rühma jõudes kuulsin, et kõik oli väga hästi seni kuni üks õpetaja mainis sõna “magamaminek”. Siis oli justkui kõik maailmavalu valla pääsenud ja mitte miski ei lohutanud. Ma sain lõpuks lapse niikaugele, et lasteaias tema täna magama ei pea ja Präänik sõi oma todiu ilusti ära. Kasvataja imestas, et ka salati sõi Präänik ära, sest see ei pidavat eriti popp kraam olema. Igatahes võib öelda, et algus lasteaias käimisele on tehtud ja päris hästi veel pealekauba. 🙂

 

Suhkur haiglas

Nüüd räägin ma oma haiglaga seotud küsimusi tekitavast kogemusest. Nagu eelnevalt juba jutuks tuli pidime Präänikuga ette võtma lühikese “puhkuse” Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas.

Me jõudsime parajalt enne lõunat ja nii saime kohe ka lõunasöögi. Menüüs oli kaerahelbepuder, jogurt ja kõrrejook. Osakond, kus viibisime oli Ägedate Infektsioonide osakond ehk ka kõik kõhuviirused paigutati sellesse osakonda. Minu lihtinimese loogika ütleb, et piimatooted pole kõhuhädade puhul just kõige parem valik. Vähemalt seda on korranud ka arstid, et pigem tasub piimatooteid vältida. Edasi vaatasin, mis siis jogurti sees on ja 100 grammis tootes oli 10 grammi suhkrut. Sama oli kõrrejoogiga.

Õhtune menüü oli väga hea ja minu meelest igati tervise turgutamist toetav ehk siis ühepajatoit, käär täistera sepikut ja või. Lisaks klaas piima. Selle viimase osas on mul jälle küsimärgid, kuid ühepajatoit oli tõesti maitsev.  Nüüd tuleb mainida, et ka päevane ja järgmise hommiku puder olid maitsvad ning kuidagi ei saa öelda, et haigla toit on maitsetu või niru. Õhtul toodi ka tee ja saiake. Ma saan aru, et tee kõrvale võiks midagi pakkuda, aga kas see saiake nüüd kõige sobilikum on … Hommikul oli pudru, sepiku ja juustuviilu kõrval taas platsis kõrrejook. Toreda lisandina oli viis ploomtomatit.

Vaadates viimase aja poleemikat suhkrumaksu teemadel tekib mul küsimus, et kas Tervise- ja tööminister võiks oma auru poes müüdavate magusate jookide asemel kulutada hoopis riiklikes haiglates pakutavale menüüle? Tundub kuidagi mõistlikum algus. Lisaks oleks äärmiselt tänuväärne arvestada hooaega ning lisada jogurti asemel kasvõi üks värske kurk, mis teadupärast on kehale palju parem. Samuti menüüdesse lisada rohkem köögivilja ja vähendada magustatud piimatoodete ning jookide osakaalu. Kõlab nagu hea plaan tervise turgutamiseks?

Despacito

Jah, popkultuur tungib jõuga ka meie majja. Kuigi me oleme ikka pigem oma rada astunud on laste sõpradel, klassi- ja lasteaiakaaslastel suur mõju. See, mida kuulab enamus muutub ühel hetkel justkui mustbe-ks. Muidugi ma mõistan seda, sest sellises varases arenguetapis on lastele tähtis olla üks grupist ja kahjuks käib sellega kaasas arvamus, et peavad meeldima samad asjad, mis teistelegi. Noh siinkohal läks jälle nihu kui on sellised vanemad nagu meie T-ga. 🙂

Juss käib pikemalt peale, et tahab endale telefoni “Despacitot”. Minu arust on see suht tavaline tapeet või siis isegi natuke kehvem. Niisiis tuli teha olukord “hundid söönud, lambad terved”.

Esimene variant.

Selle peale arvas Juss, et talle ikka väga ei meeldi, kuigi osad Leo lood talle meeldivad ja päris palju. No olgu. Võibolla liiga metalliselt kõlav, aga ma ei andnud alla. Järgmine variant oli juba minu kapsaaeda ehk siis meenutas suurt lemmikut The Darknessi ja kõik toredaid retuusides pikkade juustega kilekõrisid kaheksakümnendatest.

See oli Jussi arust päris ok. Niisiis alati leiab alternatiivi. Eriti muusika osas. Ka autos olevale Rammsteini kogumikule leidus lõpuks alternatiiv: Tanel Padar ja sõbrad akustilises versioonis. 😀

Ohtlikud kurvid

Täpsemalt siis üks ohtlik kurv.

Me peame koju saamiseks iga kord läbima ühe päris ohtliku kurvi. Kurv jookseb 90 kraadi paremale ja meil on tarvis sooritada just täpselt kurvi alguses vasakpööre. Ennevanasti (loe: mõned aastad tagasi) polnud probleemi, kuid praegu on paremale jääva maja omanik kasvatanud kurvi kõrge ja tiheda heki. Iga kord kui keeran kodu poole on tunne nagu mängiks bingot: kas tuleb paremalt auto või ei. Senini on vedanud, sest see sõit käib tõesti puhtalt kõhutunde pealt. Muidugi võiks keerata aknad alla ja proovida tabada võimalike mootorsõidukite müra, kuid suvine kuiv ja tolmav kruusatee ei ahvatle seda tegema.

Igatahes otsustasin, et pole midagi. Olen aktiivne kodanik ja kirjutasin Maanteeametisse. Ma ikka olen optimistlik riiklike asutuste suhtes ja loodan, et nad vähemalt näpuotsagagi teevad ise ka seda, millest räägivad ehk seisavad liiklusohutuse eest. Kui vastuse saan annan teada.

Karma

Täna nägin üle aastate vist üht vana kursavenda. Ja siis lõi karma hoobi. Nimelt aastaid tagasi, jupp aega peale ülikooli lõppu kohtusime tänaval. Ma polnud tol ajal eriliselt taktitundeline, vaid pigem “hiilgasin” otsekohesusega. Mäletan selgesti, kuidas ma olin jahmunud kui saledast kursavennast oli saanud pisut kõhukam meesterahvas. Nii ma selle välja plärtsatasingi. Läks jupp aega mööda ja ma kirjutasin talle, et vabandada, sest oli ikka loll tegu küll.

Täna kui juttu puhusime ja mulle see lugu meelde tuli sain aru, et karma lööb ja valusalt, Sest nüüd olid rollid vahetunud: mina oma märgatava kaalutõusuga ja tema parimas vormis. Vahe oli ainult selles, et tema oli viisakas ja taktitundeline ning meie vestlus käis inglaslikus stiilis.

Loo moraal. Või tegelikult sain ma sellest moraalist ammu aru, aga lihtsalt täna jõudiski kätte see päev, mida ma sisimas teadsin tulevat. Igatahes hoian ma oma suu kohe kõvasti koomal ja õpetan ka lapsi, et alati ei tasu kõike kohe välja öelda. Võib-olla polegi kõik nii must-valge ka.

Kaksteist

Oh sa jutt, kuidas aeg on kiirelt lennanud ja see viimane, kaheteistkümnes post ikka veel viibib! Vist ei möödu päevagi kui ma ei mõtleks mõne asja peale, millest kirjutada, aga mul lihtsalt pole mahti oma mõtteid kirjalikult väljendada. Varem vist polegi olnud sellist suve, sellist aega, kus ma vahest nädalaid arvutit ei ava, tahvlist vaatan ainult ilma ja hädavajalikku infot ning telefon on tõesti ainult helistamiseks. Nüüd võtan pisipoja kaheteistkümnenda kuu kokku ja siis vaatame, mis moodi ja mis sagedusega infot edasi jagan.

Kaheteistkümnes kuu algas kuue hambaga suus, paari üksiku sammuga ja suht sõnavaeselt. Präänikul olid tekkinud teistsugused häälikud, konkreetseid sõnu polnud juurde tulnud ( “aitäh” ja “emme”), aga kui näpuga näitas lakke, siis mingi kindel häälikute kombinatsioon oli lae kohta küll. Kass oli ikka “kahhh” ja koer käis vist ka sama nimetuse alla ehk siis kõik, kel neli jalga?

Aprilli algul istus Präänik ka esimest korda turvatooli. Turvahäll oli ülinunnu ja armas, aga mis teha kui laps kasvab. Nagu mu juttudest ehk on märgata oleme me Cybexi-usku ja väike kutt sai Pallas2-fix-i. Turvapadi kõhu ees on tegelikult väga tore: kui uni tikub peale saab pea toetada sinna ja lasta silma kinni, kui kõht on tühi, saab riisileiba söömise vahepeal toetada, kui on mäng pooleli saab turvapatja kasutada ka näiteks autoga sõitmiseks – hea rallirada!

Ühel kenal päeval oli kutt õues lõunauinakus ning ärkas uinakust just siis kui T mootorsaega aia ääres tööd alustas. T väitel on see kindel märk erilisest tehnikahuvist ja mootorite fänlusest kui une lõpp nii õigele ajale sätitakse 😀 . Ma muidugi pisut kahtlen, aga noh… Las issil olla oma unistused seoses poegadega. Vähemalt esialgu.

Aprill on tore kuu: ilm on enamasti selge ja mõnus ning saab aias palju tegutseda. Kuna maa oli aprilli algul enamasti külmunud ja härmas ning päeva peale ka erilisi soojenemise märke ei näidanud, siis kutt väga sageli maas aega ei veetnud. Küll aga oli ta oma vankris vaatlusi teostamas ehk siis jälgis, kuidas me oksi põletasime, poisid puu otsa ronisid, mina maasikapeenart puhastasin. Eriti tore oli see, et kassid sättisid ennast vankri lähedusse ja kutil jätkus uudistamist päris pikaks ajaks. See tähendas meile omakorda rohkem tegutsemisaega. Tänu pikkadele õue sessioonidele sai Präänik endale põskedel kena jume.

Toas me suutsime kahekesi teha ka ühe kino-sessiooni ehk siis ükspäev istusime kahekesi vannitoa põrandal ja vaatasime 20 minutit, kuidas pesumasin töötab. Tõe huvides tuleb mainida, et ma väga vabatahtlikult seal ei istunud, aga samas: kuna veel elus ma ikka vaatan nii pikalt, kuidas pesumasin töötab 😀 .

8. aprillil otsustas Präänik, et kindlust on kogutud piisavalt ja tasakaal on tugevalt jalgades, võib hakata rohkem samme tegema. Viis tugevat sammu korraga ja mitu korda päevas. Ei mingit “ulja madruse kõikumist kesk tormist merd” enam.  Äkki tuleb sellest poisist “enne mõtlen, siis tegutsen” tüüp. Vahelduseks ju võiks. Ja juba 11. aprillil oli Präänik nii tuhinas, et tatsas iseseisvalt üle 20 sammu korraga. Päev päevalt suurenes liikumistrajektoor. Ei olnudki enam ainult hevikitarrist põlvili maas ja edasi või tugede najal.

12. aprilli õhtul tõusis Präänikul ootamatult palavik üle 39 ja kolm päeva hiljem oli selge: kolmepäevapalavik põetud. Laps läks kenasti täpiliseks ning palavik kadus kui võluväel. Kuna meil oli siiski juba ka arstile aeg pandud käisime Präänikut näitamas ja kahjuks sai Präänik sealt veel teisegi diagnoosi: kõrvapõletik ja raviks AB. Lisaks Präänikule oli ka Härra Lõvi kodus – köhis. Ehk siis palavikus titt ja energia ülekülluses vaevlev neljane. Oo kaunid päevad, ma ütlen… Õnneks aitas Präänikule väga hästi palavikusel ajal küünla panek: tekkis söögiisu ja kutt lasi hoolega puuviljasmuutisid ning porgandileiba. Kui kõrvad hakkasid piinama olid ööd hullud: kallimal oli valus ja alles küünla panek lasi rahulikumalt magama jääda. Ma pole eriti tableti- või rohuusku, aga sel korral oli neist kasu, sest juba nädala lõpus oli Präänikul parem olla: kisa une pealt jäi ära. Härra Lõvi oli ikka veel tatiköhane ehk siis tatt vajus kurku ja siis tuli köha. Õnneks harva. Püsis lootus saada ta uuel nädalal lasteaeda.

19. aprillil sai kirja pandud, et “väljas on kole ilm, aga toas tore: Präänik otsustas sel puhul seitsmenda hamba ilmutada 😀 .
Eile õhtul lõikasin toidu kõrvale paprikat ja jätsin selle laua peale taldrikule. Ühe tüki andsin ka Präänikule. Läks pisut aega mööda ja vaatasin, et Präänik sööb paprikat. Ikka veel. Natuke veel hiljem sain aru, et mitte ikka veel, vaid järgmist: kutt sirutas ja sirutas ning saigi taldrikult paprika kätte. Nüüd käib vendade tomatikasvatusele näppe taha ajamas.

Nunnu on see, et tegin eile kutile põsele musi ja siis kutt pööras pea justkui häbenedes korraks ära ning siis kähku põsk mu ette tagasi ja “mhhh”. Pidin uuesti musi tegema ja nii käis mitu, mitu korda. Õhtul oli kutt proovinud sel ajal kui ma suurematele lugesin mingeid ägedaid tantsuliigutusi. Ei vedrutanud lihtsalt põlvedega, vaid käed olid ka kaasatud. Väga äge.”

Kui nüüd veel üldisest elukorraldusest mainida midagi, siis aprilli lõpuks oli Präänik sättinud ennast kindlalt ühele unele päevas. Vaid siis kui meil pikemad autosõidud ette tulid jäi ta autos ka magama täiesti plaaniväliselt, aga muidu ikka üks uni. Õhtuti magama koos vendadega ehk siis umbes pool üheksa ootas kogu kamp oma voodites õhtujuttu. Laisad vanemad harjutasid juba Härra Lõvi titeeast saati vendi ühel ajal magama minema. 🙂 Vaid nädalavahetustel oli seltskonna mõttes ka Präänik koos vendadega kauem üleval, sest vennad vaatasid pikka multikat ja tema siis sai sel ajal asjatada. See pika multika vaatamise aeg oli ka ainuke aeg, kus pere ühise õhtusöögi ajal telekas mõnikord käia võis. Me oleme T-ga isegi siis kui kogu elamine oli kahte väikesesse tuppa kokku pressitud pidanud lugu ühistest perekondlikest söömistest, sest see oli meie mõlema lapsepõlves puudu. See on üks mõnus hetk päevas, kus saab rääkida päeva muljeid, süüa ja olla niisama koos.

Võib öelda, et Präänik hakkas sel viimasel kuul eriti tubliks: tatsas enamasti ise kahel jalal ringi, rpa-d väga ei tahtnud enam, eelistas pigem vett juua, öösiti magas (haiguse ajal tegi öösel paar korda häält)… Elu nagu lill kui poleks kahte suuremat, kes ikka meeled ärkvel ja juuksed hallinemas hoiavad 😀

Lisaks oli Präänik nii äge mees, et 30. aprillil ilmutas end ülemine parem silmahammas (8. hammas) ja 1.mail ehk täpselt sünnipäev tuli ülemine vasakpoolne. Kokku skoor aastaselt üheksa hammast 😀 . Lisaks 9830 g kaalu ja 75.5 cm pikkust ning 47.5 cm peaümbermõõtu. Kui arstil käisime, siis kutt näitas kenasti oma kõndimisoskust ja naeratas võluvalt nii, et arst lausa sulas 🙂 .
Pidu me esimeseks suuremaks tähtpäevaks konkreetselt ei teinudki. Võtsime ette “lahtiste uste päevad” ja oh seda rõõmu: oligi suht stressivaba mõnus pühapäev. Kutt oli õues ja tšillis ringi, käis süles külalistel ja kui väsis, siis magas maja taga kärus. Kingiks sai meie poolt kiigekomplekti ehk sellise, kuhu saab kaks kiike külge panna ja millega saavad igas vanuses inimesed kiikuda.
Koogi tegime seekord mitte-traditsioonilise ehk toorkoogi. Super mõnus tuli! Põhi: kuivatatud datlid ja banaanid, sisu: mustikad, mustikapüree ning datlid pluss üks kiht banaaniviile. Maitse mõnus ja kerge ning hästi mahlane. Lisaks ideaalselt sobiv lapse esimeseks sünnipäevaks oma suhkru- ja lisaainete vabaduse poolest. Kutt fännas 😀