Südamevalust ja sõpradest

Mõned asjad elus panevad meenutama. Sel kevadel saab 12 aastat ajast, mil ma üksi maale elama asusin. Mul on nii selgelt meeles esimene öö, mille ma kodus veetsin. Tol ajal olin ma tõsine linnavurle: kartsin hiiri ja ämblikke meeletult. Nagu ikka külastas mind isand Murphy ja öö möödus unetult, sest hiired otsustasid mitte aktsepteerida minu sissekolimist. Kohutav. Naabrimees rääkis kunagi, kuidas ärkas keset ööd üles ja rott istus tal rinnal ning põrnitses otsa. Loomulikult minu ülihea fantaasia ei saanud jätta seda mälestust kasutamata ja nii ma hommikul seadsingi sammud varjupaika.

Ma olin oma kolimisplaanis juba ammu kindel. Võib öelda, et olen terve oma teadliku elu teadnud, kus mu kodu saab olema, nüüd oli aeg selleks küps ja nii olin ka loomade varjupaigas juba päris tihe külaline. Ma ei ole tahtnud võtta tõukoera või -kassi, sest varjupaigas oli küllaldaselt hüljatud, kurva saatusega loomi ning kui mul on võimalus muuta kellegi elu natukenegi paremaks, siis ma seda ka teen. Koera otsingute kõrval oli mu pilk jäänud pidama ka kassidele. Tol ajal olid punased ja punasekirjud kassid jube popid. Varjupaika sattus paar Saska ja Vaska. Esimene oli mustavalgekirju ja teine punasevalgekirju. Kui ma kassimajas nende puure puhastamas ja süüa andmas käisin, siis nägin, kuidas peale Vaska lahkumist muutus Saska kurvemaks.

Niisiis läksin selle mälestusväärse hiirteöö järgsel hommikul varjupaika ja ütlesin, et tahan kassi võtta. Tollase perenaise nägu lõi särama ja ta ütles, et kuna mul maamaja, siis äkki olen nõus kaks kassi võtma. Ma polnud kõva häälega Saska võtmisest rääkinud ja mõtlesin, et noh kaks kassi jaksab rohkem hiiri süüa ja neid mul jätkub. Aga perenaine pakkus mulle kahte kassi, kes olid sattunud varjupaika perenaise surma või haigestumise tõttu ja olid juba päris pikalt seal aega veetnud – Jossu ja Bossu. Noh, kolm hiirepüüdjat on ju veel parem kui üks, mõtlesin ja ütlesin seda ka perenaisele. Mul on hästi meeles kui suureks tema silmad läksid. Ja rõõmsaks.

IMGP6466.JPG

Oli laupäev, 6.mai 2006 kui ma oma kassid autopeale paigutasin ja nad varjukast ära said. Kui ma kogu kambaga koju jõudsin põgenes Jossu kohe kapi alla, Bossu eemaldus kuskile kaugemasse nurka, vaid Saska oli nina püsti ja tähtsust täis keset kööki ning tegi valju häält. Nimede osas oli üsna kiirelt selgus majas, et Saska pole selle kassi nimi, vaid Sass, lihtsalt Sass. Lisaks sai peale paari tundi, ehmunud kasse (Jossu ja Bossu said tunda Sassi võimunäitamist) ja omaette ruumi rahunema tõstetud Sassi selgeks, et suures rõõmutuhinas oli varjukas unustatud üks oluline pisiasi teha: meil oli kokkulepe, et võtan kastreeritud loomad, aga ilmselgelt oli Sass veel vägagi isane ja testosterooni üle ääre ajamas. Pühapäeval sai ta ühe väikese linnasõidu ja esmaspäeval koju naastes ei tundnud Jossu ja Bossu teda algul äragi: senise bravuuritseva isase asemel oli sõbralik ja leplik härrasmees. Siis sai selgeks, et Bossu nimi on Boss ja mitte grammigi vähem. Ehk siis esimene ehmatus uues kohas üle elatud hakkas Boss näitama, kes on tegelikult kassidest peremees ja kui vinge iseloomuga võib üks loom olla. Ja seda ikka heas mõttes. Vähemalt minu jaoks, sest mulle meeldivad isepäised ja -teadlikud inimesed ja loomad. Nendega on kohati küll üks rist ja viletsus, aga enamasti on nad ausad ja huvitavad persoonid.

Kassid olid tol ajal umbes vanuses 3-4 aastat ehk Jossu oli 4 Sass 3,5 ja Boss umbes 3. Üsnagi elukogenud kassid juba. Hiiri mul tuppa enam ei trüginud ja need, kes trügisid toodi mulle voodi ette. Aus on märkida, et ka Tõmmu, mu koer, näitas sel moel oma heasoovlikkust üles, aga tema toodud saak oli pigem suurte võhlude kujul. Sellepärast kadus mu rutiin hommikul ärgates jalad voodist välja vastu põrandat panna. Kõigepealt visuaalne kontroll.

Läbi aastate oli kassidega igasugu värki. Meil olid nad pigem õuekassid, aga sellised kavalad sunnikud, kes igaüks eraldas endale suure villapaki ja tegi sinna pesa. T algul vandus väga tulist kurja, aga mis sa ikka teed. Küll läks Sass teisel Jussiga talvel naabrimehe küüni elama. Naabrimees pole just kõige toredam ja lahkem inimene ning järgnes häda ja viletsus. Loomulikult ilmnes ka pisiasi, et nii muuseas hakkas ta kassi ka toitma ja otsi looma, kes sellest ära ütleks. Nii jäigi Sass laiskusest sinna püsikundeks päris mitmeks nädalaks kuni naabrimees hädakisa tõstis ja ma kassi koju tõin. Selles toomisest jäi mälestuseks ribadeks lõhutud transpordipuur. Pärast tõin ta ikkagi autoga!!! koju. Härrade värk.

IMGP6475.JPG

Millagi me avastasime, et kassidel on välja kinni kujunenud oma käitumis- ja suhtlusstiilid. Sass oli selline lahke võõrustaja, kes alati läks külalistele vastu, tervitas lahkelt ja nurus pai. Boss ilmus ka nähtavale, kuid hoidis end distantsil vaadeldes teraselt ümbrust. Pai ei lubanud ta peale pereliikmete naljalt kellelgi teha. Jossu oli selline õrn ja elegantne proua, tagasihoidlik ning teha talle pai oli sama haruldane juhus kui püüda käega kinni liblikas.

31. mai 2011 (2)
Daam jõudehetkel 🙂

Kui Riku oli just sündinud jäi Bossil silm haigeks. Käisime meie nii öelda ihuloomaarstide Lüüdiku ja Kalja juures. Kui ma kassid varjukast endale tõin, siis olid nemadki seal tegevad ja nii ma nendega tuttavaks saingi. Nüüd tuleb öelda ilma igasugu ilustamisteta, et tegu on lahkete, tarkade ja loomadest südamepõhjani ning natuke rohkem hoolivate inimestega. Igatahes ei jätnud nad mulle muljet, et kõik on ilus ja lilleline, vaid rääkisid ausalt, et võimalused on nii ja naa. Kuna mulle on antud loomupoolest jonnakat järjekindlust ja natuke rohkem kui sageli vaja, siis Bossi silm sai terveks. Ma lihtsalt ei suutnud leppida, et ei saa.

Boss 2011-2012.jpg
Vasakul Boss 2011. aasta sügisel ja paremal pool aastat hiljem

Kaks talve tagasi, kohe peale jõule avastasime, et Bossil on silmaga midagi väga nihu. Kui eelmisel korral tundus nagu oleks kae moodi asi silma ette tekkinud, siis sel korral tuli silma keskelt ka mingit kollakat ollust. Kuna me T-ga pole kumbki meditsiinialaselt tugevad, siis tekkis kiirelt paanika, et silm on alustanud lahkumist oma sünnijärgsest paigast. Ma ei tea tänaseni miks me Elvasse ei läinud. Võib-olla oli neil puhkus või oli meil lihtsalt paanika nii suur, aga saime aja Otepääle 29. detsembriks silmaopile. 2016. aasta võtsime vastu ühesilmse kuradi seltsis.

Ühesilmne kurat märts 30, 2016

Sama aasta sügisel oktoobri lõpu poole märkasin, et Sass on hakanud köhima. Kui algul oli see lihtsalt köha, siis kiirelt lisandusid ilaklimbid. Mul tekkis paanika, et äkki on sooleparasiidid kuigi ma olen üsna korralik ussirohutaja kõigi oma loomadega. Konsulteerisin meie küla loomaarstiga ning andsin uuesti ussirohtu. Köha ei taandunud, lisandus hoopis okseralli. Ehk köhis kuni oksendas ja ei tahtnud enam eriti süüa. Kuna kassid olid sel ajal veel õuekad, siis ei näinud ma pidevalt, mis toimub, kuid köha ja kõhnumine ei olnud head ja helistasin Elvasse ning panin aja. Kokkulepitud päevaks oli seis selline, et Sass hommikul teretas ukse taga, aga päeval oli kadunud. Otsisin teda mööda aeda taga, hõikasin, kuulasin, mitte midagi. Lumi oli maas, kuid konkreetseid jälgi ajada ei saanud, sest neid oli aias palju. Helistasin juba kliinikusse, et ma vist ei tule kui kuulsin õues nõrka näugumist. Tormasin õue ja seal seisis lõdisev ning taaruv Sass. Pakkisin ta autosse ja sõitsin Elvasse. Juss jäi senikaua koju Präänikut hoidma. Tõnu võttis meid vastu ja ütles, et olukord on väga halb. Sassi jalad olid saanud külmakahjustusi ning lisaks leidis Tõnu katsudes Sassi kõhust mügariku, mida poleks seal tohtinud olla. Kuna Sass oli nii läbikülmunud oli vaja ta üles soojendada. Sain kaasa vitamiinipasta, tilguti ja sõitsime koju soojenema. Järgmisel päeval läksin uuesti tagasi. Sass polnud enam külmunud, aga ise ei söönud ega joonud ja oli suht niru. Ainus võimalus saada selgust, mis takistab söömist oli ultraheli. Ainuke koht, mis oli veel nõus meid ootama oli Tartus Riia maanteel. Kihutasin Sassiga linna ja kliinikusse. Ülesvõte näitas mügarikku soolestikus, kuid kahjuks oli kõhus niipalju gaase, et pilt polnud kuigi selge. Helistasin Elvasse ja leppisime kokku, et kosutan tilguti ja vitamiinipasta abil Sassi ning kui ta natukenegi kobedam on, siis teisipäeval on op. See oli neljapäev. Nädalavahetus möödus meil kassivalves. Laupäeval helistasin ka Tõnule ja andsin infot, kuidas kassi olukord on. Esmaspäeval helistasin ja olin päris rõõmus, sest Sass oli jalule tulnud ja kooberdas ringi. Pühapäeval oli isegi wc-s kakal käinud. Ära hõiska enne õhtut ja nii kuradima nõme kui see vanasõna ka pole on selles siiski tõetera sees. Mingi hetk õhtul vaatasin, et Sass tuli pliidialusest puudepanipaigast välja ja jäi kivistunud pilgul kaugusse jõllitama. Mu südamest käis valujutt läbi. Siis kukkus Sass külili ja enam ei reageerinud mitte millelegi. Ma võtsin ta sülle, silitasin, paitasin, kutsusin teda nimepidi, kuid Sass ei vastanud. See on üks jubedamaid hetki kui saad aru, et sõber on jalaga juba teise maailma ukse vahel. Seekord helistas T Tõnule. Ma ei suutnud. Ma hoidsin süles surevat sõpra ja mu süda tahtis valust lõhkeda. Meie küla loomaarstil polnud looma piinade lõpetamiseks rohtu ja kell oli juba üsna hiline õhtu, aga õnneks sai Merike kokkuleppele Tartus Päikese loomakliiniku omanikuga ja nii pidigi Sass sinna sõitma. Otsustasin, et kuna tegu on meie pere sõbraga, kes oma viimseid hingetõmbeid teeb, siis peavad lapsed saama temaga kenasti hüvasti jätta. Nii ka oli. Kui T siis Sassiga linna sõitis, sest ilmselgelt mu konditsioon seda ei lubanud, siis jäime me poistega maha ning Riku tahtis just juhtunust rääkida. Juss oli see, kes hea meelega poleks üldse teemat puudutanud, aga ma seletasin, et alati on parem ära rääkida ja mitte peita kurbust enda sisse. Nii me siis Rikuga veel jupp aega nutsime. Kole tunne on kui kaotad sõbra. Kole on hoida sõpra oma käte vahel ja tunda, kuidas elu temast tasapisi lahkub.

Sass mai 29, 2016.jpg
Peesitamas, mai 2016

2017. aasta septembris avastasin, et Bossi allesjäänud silm on imelik. Käisin taas Elvas ja Boss sai silma jaoks rohu. Kuna oli ka haavand, siis silma pandav rohi oli leebem ja lisaks sai Boss ka põletikuvastase süsti, sest katsumisel avastas Tõnu vasakul tugevalt suurenenud neeru. Pissiproov näitas ka põletikulisi protsesse. Meil seisis just ees reis, aga kassi silma oli vaja tohterdada ning lisaks teha nädalavahetusel süst ja käia uue nädala hakul arstil. Mu isa, kes pole kunagi, päriselt mitte kunagi kasse sallinud oli lahkelt nõus. Rääkisin meie küla loomaarstiga, kes nõustus tulema süsti tegema. Vaatamata papsi tublile hoolitsusele oli silma paranemine suht vähene ehk siis puudu oli mu jonnakus. Kui kolmandat korda arstile läksime oli pilt kena ja Merike rahul. Neeru polnud oluliselt rohkem tunda kui teist neeru ja pissiproov oli ilus. Iseloom oli Bossil ka korras, sest kui Merike proovis ta suud vaadata käisid küüned kindasse ja ka hambad välkusid korra. Bossile silma vaadates oli ometi näha umbes 5mm läbimõõduga ringjas ala silma keskel. Pidin seda jälgima ning muutustest teada andma. Samuti pidin vaatama, et silm ei kisuks põletikuliseks. Korra, paar hakkas silma alalaug seestpoolt roosakamaks muutuma, kuid siis panin kiirelt rohtu mitmepäevase kuurina ja sai korda. Kuni novembri algul ehk vaevalt kuu möödudes oli silm ühel õhtul jälle kole. Täiesti arusaamatu, sest hommikul oli ilus ja õhtuks oli kole. Silma keskelt imbus mingit värki. Taas arstile ja rohud peale, kuid seekord ravi oluliselt ei aidanud. Otsus: teha opp ja silm eemaldada, sest kui see nii sageli on halb võib see halb hakata ühel hetkel ka edasi levima. Kuigi Merike ütles juba septembris, et see silmade asi on maru kahtlane, niisama üks loom oma silmadest nii lihtsalt ilma ei jää, neid ei vigasta ja arvas, et ehk on peas ka midagi mitte tavapärast. Lisaks oli imelik see, et kaks aastat tagasi eemaldatud silma koht ei  olnud enam täidetud, vaid oli vajunud lohku – tühi koobas. Loomaarst nentis, et ka sellist pilti näeb ta esimest korda. Enne oppi ütlesin, et silma puhastades tundsin tõeliselt jälki haisu. Peale oppi rääkis Merike, et kui silma ära lõikas vallandus silma tagant jõhker haisupomm ja eraldus suur kogus ollust. Lisaks oli ta enam kui kindel, et peas on midagi nihu.

DSC_0236
Peale pimedaks jäämist tekkis Bossil komme ronida kitsale diivani seljatoele pikutama. Kui tasakaal kaduma kippus pööras nina teisele poole ja pikutas edasi.

 

Boss hakkas tasapisi harjuma. Kuigi me T-ga jõudsime järeldusele, et ju kass oli juba mõnda aega enamvähem pime oli nüüdne uus olukord algul Bossile võõras. Krae ümber, süüa normaalselt ei saa – kogu elu on siis konservi täis, kasside wc tuli teha avatud lae ja seinteta kastiks tagasi, sest kraega ei mahu sisse. Ometi Boss paranes kenasti. Paari nädala möödudes ta suutis küll küünega tõmmata üht niiti ja silmast imbus vedelikku, aga loomaarst ütles, et peale oppi see võibki nii olla. Ja siis enne jõule vaatasin, et kass ei taha väga palju süüa ning vahepealse kosumise asemel on hakanud salenema. Kui andsin valuvaigistit hommikul, siis kass sõi. Jõulude ajal läks asi kehvaks. Viimane jõulupüha möödus söögita ning vähese joogiga. Saime kolmapäeval jutule loomaarst Merikesega ning ma sõitsin Bossi näitama. Eelmisel õhtul olin silmakohta puhastades ühe tekkinud puru ära tõmmanud ja kuskilt sealt hakkas immitsema vedelikku. Mitte eeldatavalt veresegust, vaid valget. Vatil oli see pisut kollaka jumega, kuid täiesti lõhnavaba. Väga kummaline. Merike õrnalt pigistas ja siis tuli taas seda vedelikku. Siinkohal tuleb mainida, et Boss oli kaalus võtnud alla nii palju, et kaalusid vaid kondid ehk siis 2,8 kg oli jäänud alles meie uhkest pimedast kuradist. Kaalukaotus oli kiire. Lisaks avastas Merike Bossi suus haavandid, mis tõenäoliselt oli suur põhjus mittesöömiseks. Jube. Boss sai lisaks põletikurohule ka haavandite vastu hormoonisüsti. Loomaarst ütles mulle ausalt, et sellisest olukorrast väljatulekuks läheb vaja imet. Mingil kummalisel kombel olin ma selleks hetkeks suutnud juba täiesti selgelt mõelda, et võibolla peab Bossi magama panema, aga nähes oma sõpra, kes suutis minuga suhelda ei olnud mul südant öelda, et paneme magama. Tuli korra veel proovida. Järgmisel päeval oleks Boss pidanud ise sööma hakkama. Tegime T-ga talle sundtoitmist, sest vett ta jõi, aga süüa ei tahtnud. Ainuke asi, mille peale ta kohale tuli oli poekonservi avamise heli. Kahjuks sellel lakkus ta vaid kallerdist. Bossil tekkis veider komme lutsutada kassiliiva (kvartsteemandid), aga need jäid tal moka külge kinni ja ma korjasin neid sealt päris mitmeid kordi ära. Kui veel jõulude ajal meeldis talle end positsioneerida meie diivani kleenukesel seljatoel, siis nüüd ta oli peamiselt vannitoas soojal põrandal või pliidi ees pingil. Uue aasta esimese päeva õhtul palusin T-d, et räägime kassist, sest järgmisel päeval oli kokkulepe helistada loomaarstile. Olime mõlemad väga kurvad, sest üsna selge oli lõpu lähenemine. Meil oli Merikesega kokkulepe, et kui läheb midagi halvasti, siis helistab T. Enne Bossi oppi pidin ma jätma T numbri ja andma lubaduse, et kui opp läheb kehvasti, siis T ajab edasi asju, sest minu pisaraid ei suutvat ta näha. Teisipäeval T helistaski ja juba tunni pärast oli ta kodus. Nagu Sassi puhul nii ka nüüd palusin poistel jätta meie kalli Bossiga hüvasti. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas kui Bossi transpordikasti panin ja teda viimast korda vaatasin. Mu kallis Boss…. See tunne kui surud maha enda ego, mis käseb edasi võidelda ja proovida ning sunnid end mõtlema, mis tunne on sõbral olla sundtoidetud, tunda, et keegi sunnib elama, kuigi ise oled juba teise tee valinud… See oli kurb ja murdev, sellist valu tundsin ma siis kui kaotasin enda kõige kallima, kõige lähedasema inimese aastaid tagasi. Jah, eks ma nutan veel jupp aega (nagu praegugi seda kirjutades) ja eks ole valus seda meenutada, kuid süda ütleb ka, et see oli õige otsus.

Pärast istusime kahekesi Rikuga diivanil ning nutsime. Juss oli see diplomaat, kes kõnesid vastu võttis ja viisakalt uue aasta soove edastas ning pareeris küsimust, kus emme on vastusega: hetkel hõivatud. Kui T õhtul koju tagasi tuli jooksis Präänik talle vastu ja küsis: kus Boss on? Vastust saamata nentis: Boss jäi arsti juurde…

Sõbrad tulevad, sõbrad lähevad, mõned jäävad, kuid keegi pole igavene. Üks on kindel: kui mõni mu loomadest peaks haigeks jääma, siis ikkagi ei anna ma ilma võitluseta alla, sest need on mu sõbrad, kuidas ma lasen sõbra magama panna kui ta lihtsalt haigeks jääb? Ei ole nii. Samas ma loodan olla piisavalt kogenud, et saada aru kui loom soovib ise ära minna. Sassi puhul oli see ärakadumine ja Bossi puhul liivakasti sisu söömine. Ahjaa. Hariliku kodukassi puhul pole 14 aastat tegelikult üldse mingi kõrge vanus nagu mõned peale Sassi surma kippusid seletama.  Sõbra kaotus on ikka valus, hoolimata vanusest või kaotuse põhjusest.

Advertisements

One thought on “Südamevalust ja sõpradest

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s