Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol8.

Eelviimane ehk seitsmes päev, kus tehakse tiir peale tervele Kuldsete Liivade kuurortile ning mõni jääb päris haigeks. Lisaks on selles postituses päris palju pilte.

Nessebaris käigust sai lugeda siin.

Kolmapäeva hommikuks oli Präänik kahtlase olekuga. Peale hommikusööki kraadisime ja väike palavik oli platsis. See on alati selline keeruline situatsioon, kus (vähemalt minul) on tohutu dilemma, kas lubada väikese palavikuga laps ilusa ilmaga õue või hoida teda toas. Kuna tuba oli väike ja hotellis suurt midagi tarka teha polnud otsustasime siiski alla randa minna. Võtsime Präänikule hangitud liivakomplekti ka kaasa ja asusime teele. Lootsime seada end sisse katkise veetoru juures, ent kas oli tegu hooaja lõpuga või hakkasid bulgaarlased usinaks  – vesi oli kinni. Poistel oli siiski lõbus, sest Riku ja Juss kandsid ämbri ja vormidega Präänikule vette ette, et viimane saaks pisut kobedamaid kooke teha.

Tunnike tegutsemist ja tundsime, et vaja liigutada. Poistel oli ka mingi kerge rahutus sees ja nii me kõndisime “Admirali” hotelli suunas, mille kõrval on Kuldsete Liivade keskust tähistav plats vaateratta ja mini-Eiffeliga.

Bulgaaria september 20, 2017.jpg

Nessebaris Messembria veinikeldris oli üks vein, mille kohta me T-ga üksmeelselt arvasime, et päris põnev. See oli amaretto-maitseline portvein. Maitse jäi kummitama ja nii otsustasime käia keskuse ristmikul asuvas veinipoes. Ämm ja äi käisid paar õhtut tagasi jalutamas ning sattusid sinna veinipoodi. Ämm märkas uksel TezTouri silti ja uuris kohe müüjalt, mis sellega tahetakse öelda. Selgus, et pakutakse reisibüroo klientidele -10% soodustust ja see on kirjas ka reisibüroo poolt antavas reklaamvoldikus. Niisiis, lugege hoolikalt reklaamvoldikuid! Me astusime uljalt sisse ja leidsimegi soovitud veini, aga kuna hotelli tagasi minna veel ei tahtnud, siis otsustasime õhtupoole vein poest ära viia.

Ristmikul seistes tekkis meil mõte, et läheks vaataks siis seda teist poolt ka. Nagu nüüd julgelt öelda võib, siis seda “patusemat poolt”. Esialgu oli sama pilti: tänavaääred igasugu kaubitsejaid täis, kuid siis olid näha väikesed muutused. Hotellid näevad sealpool tsipa teistsugused välja. Näiteks oma nime vääriline oli “Party Hotel”, mis nägi välja täpselt selline: üsna odav, igal rõdul paistmas konditsioneerid ja välimus luitunud. Hotelli ees oli märgatavalt rohkem alla 35. aastaseid inimesi ning tänavamüüjate pakutav kaup oli ka muutunud. Nüüd olid valikus lisaks ilusatele (ja mitte nii ilusatele) Bulgaaria vaadetele ka paljaste naistega kaardid ja mehe sugutunnust järgi aimavad võtmehoidjad. Oli ka sama suunaga piltidega t-särke.

Bulgaaria september 20, 2017-5.jpg
“Party Hoteli” ees nägime ühte lahedat ratast.

Tänava äärde olid ilmunud tätoveerimissalongid ning natuke maad edasi nägime mingit klubi ja siis riburadapidi striptiisisalonge. See oli koht, kus ma mõtlesin, et mida ma poistele seletan kui nad küsivad, miks seal paljas naisetagumik jalad harki ukse kohal on. Õnneks selliseid küsimusi ei tulnud ja jõudsime otsapidi taas alla rannapromenaadile. Präänik oli üsna väsinud ja kõigil olid kõhud heledad. Võtsime takso, et hotelli minna, sest jalgsi oleks tulnud päris pikk maa. Taaskord peab tõdema, et kaubelda eriti bulgaarlastega ei anna, sest takso oli 10 leevi ja nii jäi. Tegelikult oligi nii, et ükskõik kuhu tahta kuurorti sees sõita on hind ikka kümme leevi. Samas oli mul hea meel taksoga sõita, sest taksojuht sattus olema jutukamat sorti. Möödusime mitmest kunagisest söögikohast, mis isegi mahajäetuna nägid ägedad välja ja taksojuht rääkis, et hotellide pakutav kõik hinnas on järjest söögikohtadel elu hapuks teinud. Kuulsime, et kuurorti mäe poolses osas oli veel mõned aastad tagasi peenemat sorti restoran, kus toimusid peotantsuõhtud.

Hotellis oli kerge lõuna ja väike uni pisematel ning me mõtlesime, mida õhtupoolikul teha. T oli jalutuskäigu ajal lubanud Jussile ja Rikule, et pärast proovime mingit tänavatoitu, aga Präänik tõenäoliselt ei jaksaks uuesti seda maad läbi kõndida, sest lubatud toidukohad asusid promenaadi teises otsas. Vanavanemad nõustusid seekord Präänikuga olema ja nii me võtsime ujumisasjad ning läksime.

Otsustasime minna mitte otse promenaadile, vaid hotellide tagant. Esimene ohoo-hüüatus tabas mind juba paari hotelli pärast.

Bulgaaria september 20, 2017-9.jpg

Filipp Kirkorovi tuuri-buss. Või vähemalt ma arvasin, et äkki on härra ise sellega seotud, aga T arvas, et pigem mingi taustajõudude või rikaste venelaste värk, sest buss oli Venemaa numbrimärgi ja VIP-kaelakaardiga (ripub esiklaasi juures). Aga ikkagi äge. Ärge saage minust valesti aru – ma pole Kirkorovi fänn, mulle ta tegelikult üldse ei meeldi.

Edasi leidsime hotelli, kus on oma ja üsna suur veepark, aga see tundus olevat suletud, sest kuulda ega näha polnud kedagi. Ju siis hooaja lõpp.

Bulgaaria september 20, 2017-2.jpg

Luusides mööda nurgataguseid (mu kallis keskkooli kirjandusõpetaja armastas minult küsida, kus nurgataguseid mööda ma luusisin, et jälle tundi ei jõudnud:) ) võib näha nii mõndagi huvitavat. Näiteks leidsime me vist selle kuurorti uhkeima ehitise, mis oma olekult oli midagi antiigi ja Egiptuse stiilide segu pluss pisut moodsamat joont – jõle kompott ühesõnaga 🙂 Maja ees olid uhked basseinid ja kõik tundus ülimalt luksuslik. Maja ees oli ka kuulutus, mis teatas, et ruutmeetri hind on alates 1116 eurot. Nimi oli Argisht Palace ja tundus olevat suunaga venelaselt venelasele. Lisaks avastasin guugeldades, et välimus on ikka petlik ehk siis sisu polevat üldse nii tore. Hotelli treppidest alla minnes oli aru saada, et need justkui väga hotelli omad pole ka ehk siis esimene sats astmeid olid ok ja edasi läks märgatavalt kehvemaks: mõni aste madalamal, mõni kõrgemal, mõni liiga vajunud… Nojah ja trepi lõpus elektrikapi kõrval oli ka kinnisvarakuulutus. Bulgaaria september 20, 2017-19.jpg

Bulgaaria september 20, 2017-11.jpg
Kinnisvaramaaklerid! Võtke õppust: kuulutus peab ikka olema ka suvalises kohas peaaegu võsas. Äkki keegi ostuhuviline juhtub mööda.

Nägime ka taas taksojuhilt kuuldud muret: kunagine tõenäoliselt populaarne koht oli lihtsalt maha jäetud. Alloleval pildil võib näha, et “Coyote Ugly” on ka sealmaal populaarne olnud, kuid see pidu toimus vist küll väga, väga ammu, sest hoone oli ülimalt võssa kasvanud igast küljest.

Bulgaaria september 20, 2017-12.jpg

Hommikune taksojuht rääkis meile ka usinast ehitustegevusest: pidevalt kerkivat uusi hotelle, aga me ei olnud veel näinud ühtegi ehitusplatsi. Möödudes ma usun, et selle kuurorti suurimast ja võimsamast hotellist “Melia Grand Hermitage” (sinna ma küll ei tahaks minna, sest see meenutas rohkem suuremat sorti kinnipidamisasutust kui hotelli minu jaoks) leidsimegi pooliku ehituse. Mingil põhjusel olid tööd pooleli jäänud ja töödejuhataja toolgi seisis niisama jõude.

Bulgaaria september 20, 2017-13.jpg

Bulgaaria september 20, 2017-14.jpg
Sealmaal käib asi vist nii, et kui vaja pole jäetakse kõik lihtsalt maha. Ka satipannid. Mis neist edasi saab pole enam kellegi asi.

Kui Te senini olete arvanud, et Kuldsete Liivade näol on tegu ainult pralletamise ja lõbutsemise kohaga, siis see pole nii. Nimelt on kuurorti keskele ära paigutatud ka pisike kirik, mis oleks abiks kui patukoorem suureks läheb. Tüüpiliselt Bulgaariale oli ka kirikul väike vimka küljes. Jumal ja patukahetsus on läbi aegade olnud väga hea äritegemise allikas. Ma pole 100% kindel, kas meie oletus ka õige on, aga kiriku kõrval oli eraldi kellatorn. Muidu igati vinks-vonks, aga ukse asemel kassaluuk. Mis muud kui viska mõned leevid ja saadki kellahelina saatel pattudest priiks.

Bulgaaria september 20, 2017-15.jpg
Ka pühapaiste ja jumaliku aine lähedaolu ei sega üht bulgaarlast suitsetamast.

Kui eelmine kirik oli täiesti töötav, siis hotell “Admirali” taga oli ka üks mittetöötav, kellatorniga objekt. Ei saa olla kindel, et see oli kunagi kirik, aga vähemalt kella seal löödi küll.

Bulgaaria september 20, 2017-16.jpg
Nähtavad valged uksed panid meid mõtlema, kas need ongi panipaigad, kuhu veetakse kõik kola (rannatoolid, päikesevarjud) rannast kui hotellid kinni on pandud.

Mulle jäid Nessebarist hinge ühed tumepunased nahast poolsaapad,mida ma ikka ära ei ostnud ja guugeldades leidsin, et Liivadel peaks seesama pood olema. Aadressiks oli märgitud asukoht mingis ostukeskuses, aga hommikupoolikul me sellist keskust ei leidnud. Õnneks oli taksojuht lahke ja seletas, et mingi aeg tagasi selline keskus eksisteeris, kuid nüüd olevat see pankrotis. Küll aga soovitas ta vaadata hoolega väikeseid poekesi sealsamas kandis – ehk on ka otsitav seal. Kellatornist edasi minnes leidsime ka mu kingapoe. Pood oli lukus ja mitte ühtegi silti aknal ei olnud. Mul oli väga nukker olla, sest läbi akna paistsid just need minu saapad… Kõndisime mööda tänavat edasi paari poe kaugusel asuvasse veinipoodi oma veini järele. Kui vein ostetud uurisin müüjalt, kas tõesti on kingapood kinni. Saime teada, et kui kaup ikka paistab, siis on pood lahti. Ju müüja tegi pausi. Oh seda rõõmu: tagasi kingapoe poole jalutades oligi pood lahti. Edasi enam nii roosiline polnud. Kuskil kingakarpidest moodustatud laua taga istus nina telefonis popi sädeleva ja roosilise nokamütsi alla varjunud tütarlaps ega teinud meid märkamagi. Kui küsisin saabaste kohta selgus karm tõsiasi: see tütarlaps oli tõenäoliselt kaugemalt mägedest hooajaks linna lubatud perele leiba teenima ja tõenäoliselt oligi telefonis pooleli suhtlus kaugete kodustega, igatahes vene keelt ta ei osanud ja inglise keel tundus talle vist mingi eriti võõras dialekt. Tuli käte ja jalgadega selgeks teha, mida ma soovin. Lõpuks leidsin ise õige mudeli ja vajaliku numbri ning siis saabus teine kurb hetk: mõlemal saapal olid päris korralikult märgatavad defektid nahal. Kui veebipoes oli hinnaks 74 leevi, siis kohalikus poes oli hind 96 leevi. Proovisin hakata tingima, aga mis sa teed kui aru ei saada. Näitasin siis defekte ja suutsin neiule selgeks teha, et tahan hinda alla. Meie juttu kuulis pealt kõrval asuva baari sisseviskajast vanamees, kes uudishimulikult poe ukse taha ilmus ning kes oli müüja peamine konsultant, mida siis ikka teha. Saime T-ga aru, et soovitati hinda alla mitte lasta. Müüja kiirustas poodi ja proovis mingit kingakreemi määrides kaotada defekti, kuid asjatu vaev. Mu süda tilkus verd, kuid ma polnud põhimõtteliselt nõus ostma täishinnaga defektiga saabast kuigi T ütles, et kui mulle ikka meeldib äkki ostaks. Leppisime kokku, et kui mul ikka väga kipitab see saapapaar katsetame firma veebipoe ära. Lahkusime poest ja suundusime tuju tõstma toiduga.

Leidsime fritüüritud tainast pallid rohke suhkruga ning mingid algselt hispaania päritolu kõverad fritüüritud tainajupid. Lisaks üks teravamat sorti päris hea kebab, mida me sõime mööda putkade tagust väikest kõnniteed Eiffeli poole liikudes, sest põhikäik oli väga rahvarohke. Neid hispaanialikke tainajuppe müünud naisterahvas oli ülimalt jutukas. Uuris, kui vanad poisid on ja imestas, et kui me oleme Eestist, kuidas siis lapsed vene keelt ei oska. Me üritasime seletada, et enamasti alustatakse inglise keelest ja hiljem tuleb vene keel, aga mulle tundub, et sel naisterahval oli isiklik side vene rahvusega, sest inglise keel ei kõlbavat ikka kuskile, aga vene keelt tuleb maast madalast õppida. Kui me oma kraami kätte saime ütles Juss spassiibo ja naise nägu läks särama nagu päike. “Näe, juba õpib. Molodets!”

Õhtu oli märkamatult kätte jõudnud. Hämardus. T oli lubanud poistele, et käiakse veel korra meres ujumas enne kui järgmisel päeval koju läheme. Keskusest tagasi kõndides läks jube kiirelt pimedaks. Tõesti, ma ei märganud sealkandis kordagi sellist ilusat ja kaunist, peene värvidemänguga pikka päikeseloojangut nagu meil kodus kombeks. Läksime inimtühjale rannale taustaks möirgamas sakslaste lukshotelli tümps. Laine oli päris korralik. Meie uljaspea Juss teatas, et tema laineid ei karda, kuid T ütles kindlalt, et käest kinni hoides või üldse mitte. Esimene laine viiski Jussil jalad alt ja kutt oli üpris ehmatanud. Õnneks oli käsi kindlalt issi peos. Riku nägi ja ei läinudki muud moodi kui ainult issi käest kinni hoides. Elamus oli mõlemal vinge: palju ikka pimedas Mustas meres käia saab. Tagasi hotelli tuli minna ujukate väel, sest rätte me loomulikult kaasa ei võtnud.

Mitte kunagi varem pole Juss kaks päeva enne oma sünnipäeva jalutanud õhtul ujukate väel ringi ja kurtnud, et tsipa palav on. Jõudsime hotelli päris väsinutena ning täpselt õigel ajal ehk 15 minutit enne õhtusöögi lõppu. Niisiis 20. september kell 20.15, õhusooja +23 kraadi.

Kui ma juba olen varem maininud, et õhtuti olid pinksilahingud ja meespooled võtsid ka kolm kokteili, siis nüüd ka kokteilide koostised

kokteilid.jpg
Vasakult: Cloud, Edelweiss, Black Mamba (õrn roheline jume ehk Menta on joogi peal näha), LobyMoby (kõige joodavam neist neljast).

Pean ka üles tunnistama, et viimasel õhtul tahtsime teada, mida need all-inclusive alcoholic drinks endast kujutavad ja nii me lasimegi baaridaamil järjest valada ning seletada. Tegu oli kohaliku kraamiga ning kogu valikust olid džinn, brändi ja mastika vägagi head. Mastika on põhimõtteliselt kreeklaste ouzo. Brändi kohta kommenteeris T, et väga mõnus õunamaitseline ning pole üldse brändi tunnetust, pigem kiskuvat kalvadose poole. Vermuti ja liköörid jätsime vahele.

Ja olidki tehtud ka viimase õhtu pinksilahingud, ühes reketis auk sees ja pinksipall ka pooleks. Lahtistest akendest tuli mahedat sooja õhku, kuskil kaugemal kostus veel muusikat… Ja Präänikul tõusis kõrge palavik.

Edasi oli ettenähtud kojulend järgmisel päeval.

Advertisements

2 thoughts on “Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol8.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s