Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol7.

Kuues päev, kus peamine märksõna on Nessebar, käsi-peseb-kätt majandus ning kõhutunne ja aimdus, et reisibüroo kohalik giid pole vist eriti tasemel.

Esmaspäeval käisime Varnas kui vaja on pisut mälu värskendada.

Kuues päev oli teisipäev. Olime ostnud ekskursiooni Nessebari, kuid see pidi algama alles 13.15. Või umbes nii. Hommik tuli sisustada mingi tegevusega. Kuna nii vanaisa kui T olid tol hommikul omas maailmas ehk mitte eriti lõbusad otsustasime ämmaga võtta lapsed ja sõita hotellibussiga Nirvana Beachile teokarpe korjama. Präänik oli päris kõbus ning bussisõit (mis sest, et kõigest mikrobuss) oli ikka äge. Ma vist kuskil eespool mainisin ka, et bussiga oli alla kümne minuti rannale sõitu.Bulgaaria september 19, 2017-13.jpg

Sel korral oli muul rahvast täis kuigi ilm oli vahelduva pilvisusega. Ka päevitajaid või “ujujaid” jätkus natuke. Kui ma andsin poistele loa, et korjake karpe niipalju kui jaksate olid kutid nagu või sees. Lisaks said nad joosta piki randa ja teha võidujooksu. Präänik istus minust kolme sammu kaugusel ja sorteeris karpe. Vahepeal käis ringi, aga kuna Nirvanal on rand veepiiril natuke imeliku järsakuga, siis Präänik hoidis pigem minu juurde.

Bulgaaria september 19, 2017-17.jpg

Läksime lõunasöögiks tagasi hotelli, et kõht täis parkida enne ekskursioonile minekut. Sai otsustatud, et kuna Präänikult oli tuntavalt parem olla, siis läheme kõik ikkagi Nessebari.

Bussipeatustega on enamasti nadisti. Ehk siis meie hotelli kõrval tähendas bussipeatus ootamist tee ääres päris ära tallatud koha juures. Buss saabus umbes 10 minutit hiljem kui algselt jutt. Läksime kõik bussi kui T teatas, et tal on paha, ikka jubedalt keerab sees ja vaja on wc-sse minna. Samal ajal luges giid inimesi kokku ja avastas, et keegi pidi samast hotellist veel tulema, aga seda kedagit polnud. Järgnes operatsioon “leia kadunuke” ehk nii giid kui bussijuht asusid hotelli läbi kammima, hotelli personal pidi uurima baaridest ja basseini äärest, aga keda polnud oli kadunuke. See võttis aega umbes 20 minutit ning andis T-le võimaluse wc-s elu üle järgi mõelda ning langetada otsus siiski meiega koos ekskursioonile tulemise kasuks.

Meie hotell oli Kuldsetel Liivadel esimene, kust inimesed peale võeti. Saime edasi sõita veel päris mitme hotelli juurest läbi ning lisaks ka Varna poole jäävatest kuurortitest. Giid hõikas, et võtame inimesi peale ka Ajakirjanike Maja juurest. Ma ei jõudnud läbi bussiakna pilti teha, aga see oli maja, mis jättis mul suu lahti.

File:International house Journalist, Varna, Bulgaria.jpg
Allikas: Wikimedia

Kui me õhtul tagasi sõitsime mõtlesin, kas tõesti keegi kasutab veel seda hoonet… Tuli välja, et see peaks lausa töötav hotell olema. Kel soovi saab Tripadvisorist lugeda kommentaare . Minu nostalgiaihalus pole küll nii tugev, et selles hotellis peatuda.

TezTouri giid rääkis, et nende firma korraldab seda ekskursiooni, kuid tegelikult korraldas mingi bulgaarlaste enda ettevõte. Giid oli tore bulgaarlanna, kes kahjuks ilma mikrofonita rääkides polnud eriti kõva ja selge häälega. Sellele vaatamata oli päris huvitav kuulata tema juttu praktiliselt kõikide asustatud ja asustamata paikada kohta, millest läbi/mööda sõitsime. Meie tee läks Varnast edasi läbi väikese mäestiku ja kohati tundus bussijuhi sõidumaneer ikka väga uljas ja väga kohalik ehk siis põhja-eurooplane tagumistes pinkides tundis kerget võpatust iga kord kui kurvi võtsime (eriti mäest laskudes) ja mõni auto veel vastu tulema juhtus.

Kuskil natuke rohke kui poolel teel tuli “sanitaarpeatus” ehk siis tee äärde oli püsti löödud väike pood, kus olid ka tualetid. Noh otse loomulikult sai neid külastada väikese tasu eest ehk 50 stotinkat üks inimene. Präänikul oli suuremat sorti pissihäda ja ma küsisin raha korjavalt papilt, kas me võime inva wc-sse minna. Papi noogutas ja ütles, et Präänik on bezplatno. WC uks oli lukus, kuid õige pea väljus sealt meie bulgaarlannast giid, kes papi sõnade peale mulle võtme andis. Kui te kunagi olete mõelnud, mida tehakse kasutute, mittetöötavate karastusjookide külmikutega, siis mina nüüd tean, et neid saab kasutada väga edukalt wc-paberite ja käterättide hoidjatena. Lisaks saab wc-hoiustada üleliigset tehnikat. Näiteks telekaid. Ma vist ei pea ütlema, et Prääniku jaoks oli see päris põnev pissilkäik.

Edasi sõitsime läbi Obzori, et võtta veel mõned inimesed peale Sunny Beachi suunas. Kui me kevadel või õigemini talvel selle reisi ostsime kaalusime Sunny Beachi ja Golden Sandsi vahel. Meile soovitati sellist hotelli, sest see pidada olema hästi lapsesõbralik. See tähendas, et hotellil on endal paar toru, millest alla lasta. Reisibüroo esindaja olla seal ise olnud ja talle meeldis. Meil oli siis juba sõelal ka Edelweiss ja kõhutunne valis viimase. Nagu selgus läks hästi. Sunny Beach olevat bulgaarlannast giidi sõnul muutunud väga suureks peopaigaks. Kuldsed Liivad polevat midagi selle melu kõrval, mis on Sunny Beachil. Meile tõenäoliselt poleks nii väga meeldinud. Teine asi: see soovitatud hotell asus täpselt suure ristmiku ääres ning nägi päriselus välja üldse mitte nii tore nagu piltidel. Järelikult läks meil topelt hästi ja kõhutunnet tasub natuke usaldada.

Aga Nessebar ongi praktiliselt Sunny Beachi külje all. Esmamulje oli ikka päris niru – hullem kui Varna, aga Nessebar ja Nessebari vanalinn on kaks ise asja. Nessebari vanalinn asub saarekesel, mida ühendab maismaaga tee. Umbes nagu Muhumaa ja Saaremaa kui võrrelda. Vanalinna sisse saab sõita lubade või kalli rahaga ja buss peatus sellepärast korra alumises parklas. Sättisime end treppidest üles ronima ja Prääniku kiituseks peab ütlema, et ta ronis terve pika trepi ise. Mõned lapsed olid Präänikust ka pisemad ja nende tarbeks olid kärud kaasas. Kärude ülestirimist vaadates me T-ga muigasime ja mõtlesime, et kui hea on ikka kõhukott.

Kui tuuri alustasime sai selgeks, et vaatamata pleieri taolisele kergele häälevõimendajale ei ole meie giidist suuremat asja lähedal ringi traavivate kõvahäälsete meesgiididega võrreldes kui just tal nina all ei seisa ning nii me vaatasime tagumistes ridades omal käel ringi. T oli kaval ja mingil hetkel sättis ennast ühele kõvahäälse grupile sappa ning me kõik saime natuke haritud.

Nessebari kirikud
Kolm erinevat kirikut

Nimelt endistel aegadel oli Nessebaris elanikke umbes 100 ringis. Selleks, et näidata oma usku (ja ka jõukust) oli tingimata tarvis ehitada kirik ja nii kerkis saarele umbes 50 kirikut – igale oma 🙂 . Ma küll natuke ei taibanud, miks me pidime pea pooled nendest kirikutest üle vaatama, sest sisse nendesse ei saanud, väliselt olid üsna sarnased ja mingit huvitavamat legendi ka ei kuulnud. Üks suurem kirik (või oli see nüüd klooster) oli siiski ka. Kuna sellest olid järel ainult varemed, siis sai seda ka seestpoolt näha.

Bulgaaria september 19, 2017-23.jpg
Pildil olevad inimesed on suvalised turistid.

Mind hakkas huvitama, mis on pinna all ehk siis kui hoolikalt vaadata on pildi keskel müüride vahel ja lillepottide all näha must avaus. Selle ülemine osa on justkui majade alune pind, aga kui see kirik oli nii madalal, siis mis seal on? Sellele ma vastust ei saanud, kuid kui keegi teab, siis ma oleks väga tänulik vastuse eest.Need vanad majad olid ka iseenesest ägedad, aga kuna nad olid varjutatud suuremas osas nännikaupmeestega, siis ei saanud nende ilu niisama nautida. Päris vahva oli näha majade päriselanikke ehk ühest majast jooksis välja kolm tüdrukut nii umbes vanuses 6-10 käes mullitajad ja näha oli, et turistid pole nende jaoks küll mingi eriline atraktsioon. Mul tekkis jälle küsimus: mis nad talvel teevad? Sellele ma vastust ei saanud.

Kõndides erinevate kirikute vahet nägime ka üht tõelist ägedat asja: kohalikku prügiautot. See oli selline tavalise auto mõõtu pisem kastikas, võõbatud erkkollaseks, et ka päikesest pimestatud turist teaks märgata.

Bulgaaria september 19, 2017-21.jpg

Äkki teatas T: “vaata kui voolujooneline tagumik!”. Ämm suunas kohe pilgu osutatud suunas ja vaatas poega šokeeritud näoga. Ma ainult muigasin. On vist ilmselge, kumb tagumik T-le silma jäi 🙂

Bulgaaria september 19, 2017-22.jpg
Voolujoonelised tagumikud

Jalutasime mööda linna ja jõudsime lubatud veinidegusteerimiseni. Viidi meid kohalikku Messembria veinikeldrisse, kus rahvas jaotati igale poole istuma. Nagu näha oli tegu taaskord populaarse kohaga ekskursantide seas, sest nagu sanitaarpeatuses oli ka siin veel teine grupp rahvast. Meile anti proovida kolme veini, millest iga oli “ainulaadne, ainult selles veinikeldris saadav ja kõige parem”. Valge ja punane ei olnud üldse minu maitse, aga portvein amaretto mekiga oli päris hea. Koid eestlased nagu me oleme jätsime veini ostmata. Tegelikult me ju ei  joo muidu ka eriti alkoholi.

Kui veinid proovitud teatas veinikeldri perenaine, et pudelite tassimise pärast muretsema ei pea: maksad kohe ära ja pärast on auto koos kaubaga bussi juures. Siis jõudsime lisaks veinile teise olulise kohaliku ettevõtluse artikli juurde – roosinänn. Kes teab minu suhet lõhnadega võib vist ette kujutada kui piinarikas oli olla suhteliselt väikeses ruumis, kus kõigepealt topiti kreemi käele proovimiseks (mina keeldusin, aga Juss proovis), siis lasti veel lõhna ka soovijatele. Õudus.. Kreemi kohapealt tuleb öelda, et see oli taas “ainult siin tehtud”, aga ometi nägin ma samasuguseid potte müügil ka Golden Sandsi turistiputkades. Hind oli küll mitte veinikeldri oma. Ikka vähem eksklusiivsem.

Veinikeldris nagu selgus polnud võimalust käia wc-s. Rikul tuli hirmus häda peale ja giid teatas, et kuskil seal, kiriku juures on wc. Tasuline ikka. Ma saan mõnes mõttes aru, et kaasmaalaste ettevõtlust tuleb toetada, aga hapu asi oli see, et teekond ähvardas olla väikese põie jaoks liiast ning veel hullem: wc maksis 1 leev, aga mul oli 84 stotinkat. Ma olen varasemalt juba maininud, et bulgaarlased ei kauple. Nui neljaks. Seegi kord polnud erand. Seisin siis wc ukse ees keksiv Riku käekõrval ja näitasin ukse ees suitsu kiskuvale prouale oma münte ning seletasin, et mul tõesti pole kuskil pläta sees lisaraha (mul polnud kottigi kaasas). Kui ma ütlesin Rikule, et ta ei saa pissile tulid kutil pisarad silma ja ma ei tea, kas sellepärast või sellepärast, et parem pool muna kui tühi koor, aga proua hõikas, et las laps käib ära. Ma ei suutnud seda algul uskuda ja Riku ka mitte, aga käidud tal sai. Vahest juhtub imesid.

Bulgaaria september 19, 2017-39.jpg
Peale degusteerimist

Veinikeldri juures tuli pisut veel oodata, sest mõnedel oli ost pooleli, aga üsna pea saime liikuma. Järgmise kiriku juurde muidugi. Korraks põikasime mööda ka mingist mänguväljakust ja giid näitas, et seal on ka õhtusöögikoht, kus väidetavalt pidi olema ülihästi tehtud kala. Marssisime edasi peaväljaku suunas. Ja taas üks kirik. Lõpuks teatas giid, et nüüd on ring peale tehtud ja saame pisut vaba aega, et siis tunnikese pärast õhtust sööma minna. Kõige parem ajaveetmise mõte tundus olevat mänguväljak söögikoha lähedal, sest kutid olid niigi saanud piisavalt vatti pika bussisõidu ja pika ekskursiooniga. Meil oli päris tore ajaveetmine. Ämm käis söögikoha wc-s ja vaatas valmis meile suure laua ehk siis edasi polnud muud kui giidi tulekul minna ja lauda istuda.

Eelroog oli šopska salat (kurk, tomat, hapukoore-kodujuustu taoline asi, maitseained) ja selle kohta oli meil kõigil ainult kiidusõnu. Seejärel toodi paljukiidetud kala. Siin peab ütlema, et meie mõistes oli tegu tavalise, isegi mitte hästi tehtud praekalaga. Kõrval oli natuke keedetud kartulit, millele oli unustatud soola panna. Poisid sõid suhteliselt pikkade hammastega. Magustoiduks toodud jäätis suutis meid pisut leebuma panna, sest erinevalt hotellis pakutust oli see tõesti mõnus ja eheda maitsega.

Peale õhtusööki tuli läbida kadalipp “wc järjekord”. Kuna ma käisin keset õhtusööki, siis leidsin naiste ja meeste wc kõrvalt nurga tagant veel ühe tualeti. Ma arvan, et see oli töötajatele, aga kuna uks oli lahti, siis järelikult võis kasutada. Saatsin pärast ka ülejäänud pere sinna, sest T kommentaaride kohaselt oli tava wc kole. Mingil põhjusel kasutas enamus naissoost ekskursante ka meeste wc-d ja T sõnade kohaselt pole ta näinud nii täislastud prill-lauda.

Igatahes peale kõiki toiminguid suundusime tagasi bussi juurde. Ka veinikeldri auto oli seal ja saime aru, miks giid meid just sellesse keldrisse viis: talle ulatati päris kopsakas kott veiniga.

Kui Nessebari sõitu alustades oli meie hotellist üks inimene kadunud, siis tagasi sõites selgus, et ühest teisest hotellist on keegi kadunud. Kuna kell oli pool kaheksa õhtul ja plaani kohaselt pidi buss olema tagasi 21.00 oli giidil ka pisut kiire. Ootasime siiski 15 minutit ja giid sai kelleltki kõne. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas oodatav inimene oli juba lahkunud taksoga või oli “tulgu ise pärast taksoga”, aga meie sõit läks tagasi Kuldsete Liivade poole. Teepeal oli nagu ikka “sanitaarpeatus”. Oma hotelli jõudsime peale poolt ühtteist õhtul.

Nüüd ma pean väljendama oma pahameelt kohaliku TezTouri giidi Talvi üle, kes meile peale mitut korda pärimist sõidu pikkuse kohta teatas, et sõit Nessebari kestab pisut üle tunni, mitte rohkem. Kui nii võtta, siis on selle loogika kohaselt ka 2,5 tundi pisut üle tunni. Kindel on see, et kui me oleks teadnud kui pikk sõit päriselt ees ootab ei oleks me sellele ekskursioonile läinud. Kui peatuda Päikeserannikul (Sunny Beach), siis tasub Nessebari külastada, aga meie puhul oli sõit liiga pikk ja Nessebar polnud seda sõitu väärt. Järgmine kord tuleb ikka rendiauto võtta ja ise käia.

 

Advertisements

2 thoughts on “Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol7.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s