Viies päev, kus tutvutakse pisut Varna kaubandusega, jäädakse väga haigeks ning saadakse teada, kuidas kütavad bulgaarlased maja ja mida arvavad tuumaelektrijaamadest, rääkimata sellest, kas Filipp Kirkorov ikka on nende südames.
Eelmisest, rahulikust pühapäevast saab lugeda siit.
Pühapäeva õhtul söögilauas olles küsisin, mida me homme teeme. T ja ämm kostsid peaaegu ühest suust: läheme Varnasse! Ämmal oli kindel plaan näha ka Bulgaaria kaubandust väljaspool Kuldsete Liivade promenaadi, sest tal oli mälestus umbes 30 aasta tagusest ajast kui veetis Rumeenia reisil olles ka päevakese Varnas ning sai osta ja näha kohalikku tekstiili. Lisaks oli meil enne reisi tehtud eeltöö, et Bulgaarias on kohalik jalatsitööstus päris tore – jalatsid nahast ja hea hinnaga.
Esmaspäeva hommikul oli T-l kõigepealt kiire kokkusaamine TezTouri giidiga, kellelt ostsime teisipäevaks reisi Nessebari. Tegelikult tahtsime algul minna Kivimetsa ja Balchikusse, aga see reis oli juba siis välja müüdud kui giid meie teise reisipäeva hommikul võimalikke ekskursioone tutvustas. Üks meie hea sõbranna käis suvel Nessebaris ja tema juttude põhjal otsustasimegi siis Nessebari kasuks. Giid jäi mõne minuti hiljaks, sest ta “pidi lihtsalt minema toitma ühte just poeginud ülinunnut hulkuvat koera”. Igatahes sai piletite asi klaariks ja me otsustasime taaskord, et kuna pole Prääniku uneaeg proovime ühistransporti. Jõudsime sama kaugele nagu eelmine kord selle mõttega ehk suure tee äärde kui üks taksojuht oma auto kinni pidas ja küsis kuhu me läheme. Saades teada, et Varnasse küsis ta, et äkki ta viib meid ära. Ma ei hakanud isegi kauplema ütlesin, et kui 20 leevi on hind, siis istume peale, muul juhul mitte. Mees oli varmalt nõus ja paigutasime oma seitsmeliikmelise seltskonna 6+1 autosse. Poisid istusid kõige taga ja mina, T, ämm ning Präänik keskmises reas. Aknad olid lahti ja raadio üürgas.
Sel korral tahan pikemalt rääkida taksojuhist. Tegelikult ma lausa soovitan tema teenuseid kasutada. Taksojuht oli Simeon Simeonov ja nägi välja üsna tavaline, pisut üle keskea meesterahvas: selline natuke kiilam, üsna ülekaaluline ja meie rõõmsaks üllatuseks tohutult jutukas. Sõites Varnasse tuli juttu Filipp Kirkorovist, kelle plakat teeserval kuulutas lähipäevadel toimuvat kontserti. Semjon rääkis, et enamus piletitest osteti ära venelaste poolt, sest pileti hind on võrreldes Venemaa kontsertitega umbes 5 või rohkem korda odavam. Lisaks on üks terve Kuldsete Liivade poolne Varna eeslinn praktiliselt ainult venelaste omanduses. Venelastele meeldivat ilus vaade lahele (seda see tõesti oli) ning kinnisvara hind olevat taas võrreldes Venemaaga odav. Peamiselt on tegu siiski suvitusrajooniga, aga suvi on sealkandis ka päris pikk: maist alates kuni oktoobri peaaegu keskpaigani on ilmad päris suvised, sealt edasi läheb tsipa jahedamaks. Lund tuleb Varnas väga harva, pigem on see sisemaa võlu. Üürihinnad olla ka suht odavad. Semjon rääkis, et 300 leeviga saab Varna kesklinnas kätte korraliku kolmetoalise korteri. Me rääkisime, et Eestis saab korraliku ühetoalise 300 euroga. Simeonil läksid silmad suureks. “Aga teil on ju kõrged palgad!” Bulgaarias olevat keskmine õpetaja palk 400 eurot kuus. Me rääkisime siis siinsetest palkadest ja Simeon jäi taas mõtlikuks. Näha oli, et ta veel päris hästi ei usu, et siinpool pole pudrumäed ja piimajõed nagu sealkandis põhja-eurooplastest mulje on jäänud. Tagasi tulles Kirkorovi juurde nentis Simeon, et kuigi armastatakse rääkida Kirkorovi Bulgaaria päritolust, sellest, et tema päris pisikese lapse iga ehk umbes 7 esimest eluaastat möödus Varnas ja senini on tal alles tema lapsepõlvekodu ei pea päris-varnalased teda ikka eriti linnakaaslaseks.
Sõites jalakäijate tänava poole näitas Simeon meile ka ühte tänavanurgal asuvat üpris kena ja moodsa välimusega kohvikut. See pidada olema kohaliku maffia lemmikkoht. “Õigemini vanasti oli maffia, nüüd on oligarhid”, naeris ta. Igatahes pidada nendesamuste käsi olema igalpool üpris kenasti sees. Seda me juba kuurortis ka arvasime putkamajandust vaadates. Semjon palus meil ikka talle helistada kui tagasi hotelli tahame minna ja andis ka oma visiitkaarti. Nagu hiljem selgus kulus see marjaks ära. Mitmes mõttes.
Alustasime oma jalutuskäiku sealt, kus asusid pealinnade sildid. Me saime vaevalt mõnikümmend meetrit kõndida kui ämm silmas kingapoodi ja teatas, et tuleb minna. Nii nad äiaga sinna kadusidki. Peale mõningast ootamist läksin ma poodi vaatama ja nägin säravat ämma, kes oli endale leidnud ilusad, täisnahast k/s kingad peaaegu olematu hinnaga. Vaatasin minagi seal mõnda saabast, aga no ei olnud seda “minu kinga” efekti. Jalutasime edasi ja nägime silti, mis juhatas “goth-rock-punk-leather” poodi. Präänik seljas läks T koos suuremate poistega poodi. Ma käisin moepärast veel ühes kingapoes ja läksin järgi. Pood oli aus: pisikesele pinnale oli mahutatud suur hulk nahktagisid, bändisümboolikaga pusasid, särke ja igasugu pisidvidinaid. Jussil silmad särasid ja ta oleks vist kõik vidinad läbi näppinud ning mangunud igat asja endale kui kuri emme poleks öelnud, et aitab küll. Teenindaja oli üsna pahura olekuga meesterahvas, kes meie tulles pani tagumisele ruumile, kus ilmselgelt oli veel ägedam tagide valik pulga risti ette. Jumal teab, võibolla need imelikud turistid tahavad veel midagi osta. T oli natuke õnnetu olemisega, sest seal tagaruumis paistsid olevat ka tsiklitagid, aga midagi polnud teha. Mehed leppisid olukorraga ja saime taas edasi minna. Umbes 10 meetrit, sest siis teatas Präänik, et tal on pissihäda.
Ma olin märganud nurga taga märki wc ja suunasin T koos Präänikuga sinnapoole. Tagasitulles oli T-l nägu nagu oleks kultuurišoki saanud ja kui mul tuli wc häda, siis ta vaatas mulle pikalt otsa ja küsis, et kas ma tõesti ei kannata. Kannatasin. Kõndisime tänava läbi, mis polnudki tegelikult nii pikk, nägime palju kingapoode, mõnesid tekstiilipoode, kus ämma hinnangul siiski enamasti Türgi toodang müügil oli ja päris mitut roosi-teemalist poodi. Roosivesi, roosiseebid, roosikreemid ja muu roosidega seotud värk on üks suuremaid turistide poolt ostetavaid kaubagruppe. Meie pere pole õnneks suurem asi lõhnavate toodete fännid ja meid jätsid need poed külmaks. Küll aga otsisime me kommipoodi, sest Jussil oli päev peale reisi lõppu sünnipäev ja oli plaan viia kooli bulgaaria kommi. Leidsime kommipoe, aga täieliku pettumusena oli seal müügil üsna sama sortiment, mis meil Maximas ja mida müüb ka Kommipomm ning mis on enamasti Ukraina, Valgevene või muud taolist päritolu. Ka müüja ütles, et bulgaaria kommidega on nadisti.
Lahkusime poest ja T-l tuli mõte otsida üles turismiinfo punkt, et küsida, kas lähedusse jääb ka mõni muusikariistade pood. Meil oli (ja on ikka veel) tarvis 1/2 klassikalist kitarri. T otsis turismiinfot ja me leidsime pargiservalt mänguväljaku. Juss ja Riku olid kohe nagu naksti ronimas, liugu laskmas. Loomulikult oli ka see jupp pargist täis erinevaid kaupmehi, kes peaasjalikult müüsid roosivärki ja suveniire, kuid oli ka mingit vanemat kraami müüvaid inimesi. Samuti märkasime raamatukaupmeest, aga seal polnud mõtet peatuda, sest esialgu vähemalt pole bulgaaria keel meil päevakorras.
T saabus infopunkti otsingutelt ning saime teada, et tuleb ületada ristmik katedraali ees ja minna tänava vastaspoolel peaaegu järgmise pargini. Ristmik oli selline suuremat sorti ja võimalus oli minna jupp maad edasi ning siis üle sebra või maa-alt läbi jalakäijate tunneli. Valisime viimase. Tunnelis nägime ka jalutut kerjust, kerjavat muusikut ning saime arutleda Riku ja Jussiga teemal, miks ühel pole jalgu ja miks ta seal raha küsib ning miks teine pilli mängib.
Väljas valitses päris äge kuumus ja meie “lühike” jalutuskäik osutus üsna piinarikkaks. Mulle tegi pisut muret Präänik, kes oli väga sõnaahtraks muutunud ja ei tahtnud üldse enam issi seljast maha tulla. Muusikapood asuski peaaegu vahetult enne parki. Poodi sisse astumine oli nagu õnnistus: pisut jahedam kliima kui õues ja päike ei paista lagipähe. Sobiva suurusega kitarri ka leidsime, aga hinnavahe polnud eriti märgatav. Lisaks oleks tulnud juurde transport ja nii me lahkusime poest ilma kitarrita. Mõtlesime, mis edasi teha, sest olime arvatust lühema ajaga saanud oma jalutuskäiguga ühelepoole. Otsustasime, et kuna pargi juures oli just 409 bussipeatus ja 409 pidi sõitma Varna Grand Mall’i juurde, siis käime seal ka ära. Kuna eraldi pakutakse turistidele ekskursioonina ka selle keskuse külastamist, siis oli meil huvi näha, mis seal nii ägedat on. Bussini oli pisut aega (see tähendab, et ma polnud päris kindel, mis kell see buss tuleb, sest plaanil oli üks aeg, aga elektroonilisel tablool teine, kuid bussi veel ei paistnud 🙂 ) ja poisid ei suutnud vastu panna purskkaevu võludele. Iseenesest on tore, et vähemalt linna keskosas tundus olevat päris palju rohelust ja purskkaeve.
Mingil hetkel saabus ka buss ja läksime peale. See buss oli lõõtsaga, mis poiste jaoks oli ülim eksootika. Nad polnud seni vist isegi Tallinnas lõõtsaga bussiga sõitnud ja nii me siis seisime lõõtsas ja õõtsusime bussi liikumise rütmis. Pilet tuli taas osta konduktorilt ja seekord läks pilet maksma 50 stotinkat näo pealt ja Präänik ning Riku sõitsid ikka tasuta. Üritasime aru saada, kus me täpselt oleme ja mina kui kaardilugeja pidin õigel ajal rahva maha kupatama. Suure kaubanduskeskuse sildid paistavad õnneks kaugele ja bussipeatus asus kohaliku bussijaama juures. Keskusesse minekuks oli kaks varianti: läbi bussijaama või ringiga ümber bussijaama. Me läksime läbi. Meenutas natuke pealinnas Lasnamäel mõnda keskust, kus palju värviliste uksesiltidega poekesi ja rahvas on üsna tüdinud nägudega.
Ostukeskusesse astudes tabas meid taas mõnus jahedus. Kui kedagi huvitavad uunikumid, vanad autod, siis Grand Mall’is on vanade autode muuseum Retro Museum, mis ei olnudki nii väga vanadest autodest koosnev, vaid selline meie mõistes tubli nõukaaja kollektsioon. Kuna pilet oli 10 leevi nägu ja me nägime eelmisel päeval kena väljapanekut Primorskoje pargis, siis jätsime selle vahele.
Aga poodlemise osas on see keskus minu arust jama. Kindlasti mõni ostuhuvilisem vaidleks mulle vastu, aga minu arust pole mõtet käia kuskil kaugel samades poodides, mis meilgi on. Ma algul natuke lootsin, et näiteks HM’is on rohkem värvilisi asju tulenevalt kultuurilisest erinevusest jne, aga kõige värvilisem asi, mida nägin olid tibukollased meestedressid, mida kaks kohalikku, tundub, et trenditeadlikumat noormeest usinalt proovisid ja siis peegli ees keerutades kommenteerisid. Jutust ma aru ei saanud, aga ühel läks soeng pisut sassi ja dresse heaks ei kiidetud. Niisiis kaup oli üsna sama, mitte väga värviline ja pigem igav. Mulle tundus, et sama oli ka teistes poodides. Kui keegi arvab, et Bulgaarias on tehnika odavam, siis selles vallas ka suurt erinevust pole. Ma olin tol hetkel nimelt uue telefoni otsingutel ja vaatasin huviga ringi ka vastavates poodides, kuid pilt oli sama, mis Eestis. Viimane jupp meie kaubanduseskuse külastusel oli toidupood. Nagu ikka ootasime midagi enamat, kuid ka toidupood peegeldas hästi kogu keskust: turistid, jookske siia!
Vaatasin Präänikut ja otsustasime helistada Simeonile, et saaks kiiremini hotelli, sest Präänik ei näinud väga hea välja. Lisaks oli tunda temperatuuri tõusu. Seni kuni ülejäänud jäätist sõid ja aega parajaks tegid Simeoni tulekuni läksin ma sealsamas asunud kotipoodi. Minu sisenemine ilmselgelt ärritas omavahel vestelnud müüjaid. Teine neist klõbistas oma pikki kunstküüsi kogu minu poes veedetud aja vastu lauda. Sain vihjest aru ja lahkusin. Kõrvalt leidsin tekstiilipoe, kus oli erinevat trikotaažkaupa. Selle ala ekspert, minu ämm (üle 40 aasta staaži Maratis) vaatas kaupa ja nentis, et mõned üksikud esemed olid võibolla Bulgaaria päritolu. Enamus kaupa oli pärit Türgist ja mitte nii hea kvaliteediga.
Simeon helistas, et asub mäepoolse väljapääsu juures. Kuna meil polnud õrna aimugi, kus see mägi asub küsisime infoletis olevalt näitsikult. Nagu oli arvata ei osanud neiu sõnagi vene keelt. Inglise keelest ta justkui sai aru ja juhatas meid sama ukse poole, millest olime sisenenud. Väljas ei näinud me ühtegi Simeoni. Keskuse kõrval olid taksopeatuses needsamad juhid, kes ennegi. Vaatasime vasakule ja paremale ning saime aru, et olime valest uksest välja tulnud. Paremal kõrgus suuremat sorti mägi ja nägime keskuse nurga juures vehkivat Simeoni. Tõttasime sinnapoole, sest ehtsa bulgaarlasena parkis Simeon ennast põiki kõnniteele ja takistas “pisut” liiklust. Kui me olime autosse pakitud sooritas taksojuht sellise manöövri, et me sõitsime pisut vastassuunas, seisime keset vastassuunda ja ootasime parempöörde võimalust ning kui pöörasime oli vastutulev auto väga lähedal. Kuna Präänik mu süles oli järjest kuumemaks muutumas ei pööranud ma suuremat tähelepanu manöövrile. Harilikult oleks adrenaliinilaks üsna korralik ja pulss ka laes olnud.
Eriliselt õnnelik oli Simeoni taksoga sõitmise üle Juss. Kui me hommikupoole linnas jalutasime avastas Juss äkki, et oli oma kaabu taksosse jätnud. Tagasi sõites kiikas Simeon peeglisse ja muigas: “poiss sai oma kaabu kätte”.
Sõitsime läbi Varna ja ma märkasin, et pea kõigil korteritel tundub olevat õhksoojuspump. Palusin ämmal uurida (ma ise ei valda nii hästi venekeelset sõnavara), et kuidas nad talvel sooja saavad ja kas neil on keskküte. Simeon jutustas, et keskküte on Varnas võõras teema. Enamusel on needsamused pumbad ja köetakse elektriga. Või siis kui on puuküttega maja, siis puudega, aga mulle jäi jutust mulje, et puuküte on ka pigem vähene. Kohalikud on üsna uhked oma tuumaelektrijaamade üle, sest need pidada hästi töötama. Üldjoontes. Vahepeal küll juhtub midagi, aga ikkagi on nad uhked. Simeonil endal olevat koguni kaks suurema võimsusega pumpa majas, sest tal olla suurem maja.
Veel soovitas Simeon käia Varna ja Kuldsete Liivade vahel asuvas St. Konstantin ja Helena kuurordis asuvates kuumaveeallikates ja proovida ka muid veeprotseduure. See pidigi olema kohalik nii öelda spade keskus, kus on rahulikum, vaiksem õhkkond ja orienteeritus pigem ravile kui pidutsemisele.
Jõudsime hotelli ja selgus, et Prääniku temperatuur oli pisut tõusnud. Andsime talle palavikualandajat ja ülejäänud päev möödus vaikses tempos: minul Präänikuga asjatades ja T-l pigem suurematega basseini ääres. Uurisime giidilt, et kui järgmise päeva ennelõunaks anname teada kahe inimese mitteosalemisest Nessebari ekskursioonil on võimalik ka raha tagasi saada. Hoidsime pöidlaid, et asi ikka laabuks. Kui nüüd järgi mõelda, siis võis Präänikul olla kõige tavalisem päikesepiste, sest tal on ikkagi ka minu geenid ja ma suudan ka vilus päikesepiste saada parematel päevadel.
Elu nagu hernes 
Üks kommentaar “Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol6.”