Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol5.

Neljas päev, kus tehakse suurt mitte midagi või siis hoopis tehakse midagi: uuritakse erinevaid randu, leitakse nudistide plaaž ja katkine veetoru ning lõpuks ometi peesitatakse mere ääres.

Delfiinidest ja vanadest motikatest loe eelmisest peatükist

Käes oli meie reisi neljas  päev ja ühtlasi pühapäev. Mida teha pühapäeval? Poodlema ei kõlba nagu minna, järelikult tuleb lihtsalt veeta päeva. Otsustasime vaadata järgi, kus asub Nirvana beach. Meie hotellil nimelt polnud oma randa ja mainitud ranna reklaam oli nii adminni laual kui liftis – ju siis teevad koostööd. Samuti viis hotelli eest sinna buss, kuigi tegelikult polnud maa pikk, aga ju siis turistide mugavus on tähtsam. Me otsustasime sinna jalutada. Selleks, et saaks otsem läksime täpselt rannaäärsete hotellide tagant, kust ka buss sõidab nagu hiljem välja tuli.

Hotellide tagused on põnevad: näeb tööinimesi puhkehetkel. Nagu ma teada sain on ka neil seal palju sisserännanud hooajatöölisi Rumeeniast ja muudest lähimaadest ning samuti on palju töölisi Bulgaaria mägedest ja maapiirkondadest, kes siis rannahooaja  lõppedes suunduvad enamasti suusakuurortitesse, mis on Bulgaarias ka väga lahedad. Soovitan suusahuvilistel proovida kui veel pole seda teinud.

Esimene huvitav tööinimeste puhkenurk jäi tegelikult Edelweissi (meie hotell) ja Berlin Green’i vahele prügimajakese kõrvale. Meie hotelli töötajatel oli seal oma lauake ning laual üks viiene tünn tumepunase vedelikuga, näpus kõigil suitsud ja kaardimäng käis. See oli siis hommikul pool kümme. Aga ega see hotellitöötaja elu ongi võibolla selline, et juba hommikul on vaja toetada kohalikku viinamarjakasvatust. Teiste hotellide taga oli ka selliseid gruppe, kuid enamasti olid neil lihtsalt suitsud näpus ja ninad nutitelefonides. Siinkohal võib öelda, et bulgaarlased on hullemat sorti nuti- ja tubakasõltlased. Igal võimalusel on neil nina telefonis ja suits näpus. Ka poemüüjatel.

Peale hotellide taguse läbimist jõudsime tõkkepuuni. Idee poolest oli see justkui promenaadi lõpuosa. Seal asus “keskaegne kindlus” (ehitatud käepärastest vahenditest), mille keskel toimusid etendused ja showd õhtuti. Teisel pool oli ägedalt ehe mere-stiilis (no nagu paadikuuri moodi) kõrts, mille aknast paistsid enamvähem aimatavalt JackSparrow näoga piraatide kujud. Kõrts ise tundus suletud olnud terve hooaja ehk nagu üks taksojuht kurvalt nentis on kõik head kõrtsid oma uksed kinni pannud, sest järjest rohkem turiste valib “kõik hinnas” paketi ja väljas söömas käimisi jääb järjest vähemaks.

Tõkkepuu käis ka üles. Hotelli buss ja promenaadil sõitev rong said sealt näiteks läbi. Me jalutasime lihtsalt mööda ja jõudsime muulini. Paremal ehk lõunas oli ala purjekatele ja paatidele. Kõik need langevarjuga paadi taga hõljumist pakkuvad paadid seisid seal vabadel hetkedel (ehk siis need, mida ka Ärimees reklaamis). Pisut edasi oligi Nirvana beach. Tundus täiesti tavaline rand. Lihtsalt esmapilgul justkui peidus. Rahulikum oli ta küll võrreldes promenaadi äärse rannaga ja ranna tagumises osas näitas silt, et pisut veel edasi saab päris paljalt aega veeta. Rahvast oli omajagu, aga tühje lamamistoole oli ka palju. Kuna see rand jäi võrreldes teistega rohkem põhjapoole, siis mulle tundus seal laine pisut kõvem ja suurem ning vesi natuke jahedam. Keegi oli rannale teinud laheda tuulelipu.

bulgaaria-september-17-2017.jpg

Nirvanal me pikemalt ei peatunud, sest tahtsime jalutada natuke mööda promenaadi. Üsna ranna lähedal märkasime kunagi vist väga ägedat kinnise kardiraja hoonet. See oli lihtsalt ära tuntav, sest hoone oli ümbritsetud romudega ning lisaks sildile oli hoone küljel ka üks vana siks posti otsa lükatud.

Bulgaaria september 17, 2017-6
Taustal olev osaliselt võssa kasvanud hoone ongi see kunagine rallipark. Veel kaugemal, mäe otsas asuv kindlusetorn on lihtsalt kohalikke rikkurite ehitatud maja. Selline tagasihoidlik.
Bulgaaria september 17, 2017-7.jpg
Paremal on eespool mainitud kontserdite ja showde toimumise paik, vasakul vana paat söögikoha küljes, et oleks ikka peibutavam turistidele ning otse ees paistab hotell “Glarus”, mis on Golden Sandsi põhjapoolse otsa kõige viimane hotell. 

 

Bulgaaria september 17, 2017-9.jpg
Tuleb öelda, et “Glaruse” rand polnud üldse mitte paha olemisega. 

Me jätkasime teed ja ühest putkast otsustasime osta Präänikule liivamänguasjad. Mis see laps seda liiva niisama ikka passib, palju ägedam on ju kühveldada. Mänguasjad (ämber, paar vormi, kühvel, reha) maksid 6 leevi ja uhke Präänik kõndis sobivat kohta otsides komplekt näpu otsas edasi kuni me jõudsime ühe katkise veetoruni. Ma ei ole päris kindel, miks see toru katki oli, õigemini, miks selle toru ots liivast väljas oli, sest toru oli üsna suur, aga väljuv vesi polnud solk, vaid selge ja klaar. Kuna see koht oli pisut veepiirist promenaadi poole, siis oli see mõnus liivalosside ja plätserdamise paik. Kui me T-ga esialgu arvasime, et ainult Präänik satub vaimustusse, siis peagi oli terve meie järglaste kamp aktsioonis ja kaasati ka mingid teised lapsed, kes seal mängisid. Või noh tegelikkuses nägi see välja nii, et blondid poisid lendasid peale ja kukkusid mängu juhtima.

Bulgaaria september 17, 2017-16.jpg

Inimesed proovisid meres ka midagi ujumislaadset teha. Suuremas osas see ei õnnestunud. Enamus lihtsalt seisis jalgu pidi vees või proovis kükitada ja siis kilkas rõõmust kui laine tuli. Lapsed väga vette ei kippunudki, sest laine tundus vist päris hirmutav. See oli ka päev, kus ma kohustuslikus korras kreemitasin kamba sisse, sest päike tundus päris intensiivne. T pääses, sest ta istus promenaadi ääres puu all pingil koos teiste eakamatega 🙂 .

Ahjaa siinkohal tuleb mainida, et tänu intensiivsele päikesele oli mul vaja peakatet. Ma olen nimelt väga hea päikesepiste saaja, võiks kuskil lausa võita kui keegi võistelda sooviks. Leidsime üsna eelmise õhtu jalapesu koha lähedal putka, kus olid ka minu suurele peale sobivad kaabud ja uskuge või mitte, mul õnnestus saada kaabu viis leevi soodsamalt ja päikeseprillid ka viieka võrra soodsamalt. Sellist asja me rohkem ei näinudki. Ma saan mõnes mõttes aru, et tegelikult need putkamüüjad on ka lihtsalt alluvad ja raha korjab mees musta bemmiga (päriselt ka, ise nägime), aga ma natuke ei taipa, miks see mustabemmivend ei taha kaubast lahti saada. Suht viimane nädal käis ja milleks asju jälle lattu tassida… Või saab neid ka suusakuurortites müüa?

Lisaks mere ääres asjatamisele sai Juss proovida, kuidas on õppida merevaatega rõdul tuuleke puhumas blondi lokki. Jah, me oleme nii nõmedad lapsevanemad, et kui laps saab kooliajast reisil käia tuleb natuke ikka koolitööd ka teha.

Võib öelda, et rahvast oli juba vähemaks jäänud. Meie hotellis oli see päris hästi märgatav. Õhtusöögil polnud järjekorda eriti ja õhtul ei toimundki mingit diskot vms. Juss ja Riku said sel õhtul ilma Despacitota uinuda.

 

Advertisements

One thought on “Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol5.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s