Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 4.

Kolmas päev, kus vaadatakse trikke tegevaid delfiine, jalutatakse väga suures pargis, leitakse seal midagi huvitavat ja nauditakse päikest.

Meenutuseks eelmisest päevast loe siit.

Laupäeval otsustasime minna omal käel delfinaariumisse ning tore oli giidi teavitus, et delfinaariumis just laupäevast piletid odavamad. Hooaeg ju lõppes reedel. Kuna me olime kahevahel, kas võtta takso või minna bussiga otsustasime proovida esialgu bussi. Jõudsime hotellist vaevalt suure tee äärde kõndida kui üks taksojuht kinni pidas ja küsis, kuhu me läheme ja pakkus, et viib ära. Ütlesime, et 20 leevi ja võib küll. Taksojuht oli kohe nõus. Kuigi enamusel taksodel on märge 6+1 lükati meie 7-liikmeline seltskond muretult autosse. See taksojuht oli pisut umbkeelne, see tähendab, et harilik bulgaarlane oskab ka vene keelt, aga temaga sai hakkama käed-jalad-vene keel komboga.

Ma ei pea vist mainima, et turvavöösid seal ei armastata kinnitada. See eest armastavad nad hoida aknaid pärani, et mitte kulutada asjatult olematu konditsioneeri peale. Korraks tuli umbes 30-aasta tagune emotsioon meelde kui suvel mossega maale sõitsime… Igatahes on ülipopid autod taksojuhtide seas Daciad ja Renault. Lisaks on takso reeglina kollane. See toon küll varieerub, aga põhimõtteliselt siiski kollane. Ja taksojuhiga saab kaubelda. Enamasti. Vähemalt Varnasse sõidu eest üle 20 leevi küll maksta ei tohiks.

Meid viidi otse Delfinaariumi ette parklasse. Olime jõudnud umbes pisut enne avamist ja esimese etenduseni oli üle poole tunni. Ostsime piletid ära, mis muide polnud üldse odavad, aga odavamd kui hooajal ehk täiskasvanu pilet oli 20 leevi, laps 2-12 oli 16 leevi, pildistamisõigus 5 leevi. Selle viimase osas T kommenteeris, et me olime ainukesed vist, kes selle ostsid 🙂 . Ausad eestlased. Lapse pileti osas see 2 aastat on selline kahtlane number, sest Präänik 2 aastat ja 4,5 kuud vana ning müüja konsulteeris teisega ja käis elav arutelu, kas saab tasuta või ei. Mina soovitaks selliste peaaegu kaks saanute puhul öelda, et homme on sünnipäev. Lähenegem asjale bulgaarlaslikult 🙂

Enne šõu algust jalutasime kõrval asuvas pargis pisut ringi. Sellest pargist ma veel räägin, aga olgu öeldud, et tegu oli Primorskoje ehk Seaside pargiga, mis on üüratu suur. Me jõudsime näha Varna randa ja ilusat lahte, mõningaid tervisesportlasi, paari jalgratturit ja jalutavaid kohalikke.

Bulgaaria september 16, 2017-4

Meil tekkis T-ga küsimus, kas bulgaarlased ei riisugi lehti, sest puudel olevad lehed olid veel rohelised, aga puualused olid pruune lehti täis. Lisaks kohtasime esimest korda hulkuvat koera. Nagu hiljem selgus on lisaks riisumata lehtedele ja suitsukonidele ka neid väga palju.

Bulgaaria september 16, 2017-7.jpg

Delfinaariumisse oli esimese šõu alguseks kogunenud pisike järjekord ja nii kui hakati rahvast sisse lubama kiirustasid inimesed paremaid kohti haarama. Me valisime vasaku ääre ja õnneks mitte esimesi ridasid. Esimestes ridades said inimesed hiljem ka pisut kastetud kui delfiinid pallidega möllama hakkasid.

Delfinaarium.jpg

Lastel oli tore vaadata, aga minule väga ei meeldinud. Kõigepealt selle pärast, et see bassein viis käigu kaudu treenerite selja taga oleva valge seina taha – moodustus ringjalt ujumise võimalus, aga rohkem ruumi delfiinidel polnud. Vaadates hoonet ennast ei usu ma, et kuskil oleks veel mingeid paremaid ja suuremaid liikumisvõimalusi olnud. Lisaks oli see bassein kuidagi nukralt rohekas ja suht räpane. Delfinaariumis oli võimalus ka ujuda koos delfiinidega, aga sellises basseinis… Delfiinide eluiga olevat vabaduses laias laastus 40 eluaasta kanti, need konkreetsed delfiinid olid kõik üle kahekümne. Kui arvestada seda, et vangistuses nad surevad nooremana, siis võiks öelda, et üsna eakad. Huvitav kui nad kõik ära surra otsustavad, mis siis sellest delfinaariumist saab?

Igatahes sai see etendus vaadatud, Juss polnud rahul, et ükski delfiinide löödud pall temani ei jõudnud kuigi ta tegi igasuguseid jõu ja ilunumbreid, et mõnda kätte saada (olgu ära mainitud, et mina pigem hoidsin pallide eest kõrvale ja ikka lendas üks mulle otse vastu kätt 🙂 ). Linnuke kirjas suundusime parki.

Ma juba mainisin bulgaarlaste arusaama autos määratud sõitjate arvust. Nüüd väike näide nende mõistes turvalisusest. Iseenesest nutikas lähenemine kui keegi on kulude kokkuhoiu mõttes jätnud piirde tegemata.

Bulgaaria september 16, 2017-3.jpg

Primorskoje park on tohutu suur. Meil oli üsna ülevaatlik turistidele mõeldud kaart, mida üritasime orienteerumiseks kasutada. Tegelikkuses seda kaarti päris kullana võtta ei tasu, sest teede suund on pigem ülevaatlik, aga üldjoontes saab orientiiri kätte.

DSC_0110
Primorskoje park ja jupp Varna linna

Esimene sihtmärk oli Kosmonautide allee ja kaardil hakkasime siis paremalt delfinaariumi juurest liikuma kõigepealt natuke mere suunas ja siis otse edasi. Bulgaaria on kontrastide maa. Näiteks jäi meile tee kõrvale maja, mille seinte ääres seisid uhked kujud, kuid mis ise kuidagi ei haakunud pargi ega ümbritsevaga.

Bulgaaria september 16, 2017-26.jpg

Kõndisime pisut edasi ja nagu mõnikord juhtub eksib teele ka suurepäraseid üllatusi. Me leidsime pika rivi vanaaegseid mootorsõidukeid, mis enamjaolt olid kaherattalised ja võib vist ette kujutada kui särama läks T nägu.

Bulgaaria september 16, 2017-29.jpg

Need rattad olid justkui suvaliselt paigutatud kuidagi muuseas kokku kantud kivide hunnikule seisma ja ma eriti ei usu, et neid sealt talveks ära korjatakse. Siinkohal võib öelda, et kui keegi juhtub talvisel ajal sinnakanti võib märku anda, kas rattad olid alles. Igatahes süttis tuluke T peas ja ei läinud kaua aega kui õhtune ajaviide hotellis oli kohalikelt sõidukite müügiga tegelevatelt saitidelt selliste ilusate rataste otsimine.

Pisut edasi jalutades olid ka mõned neljarattalised huvitavamad eksemplarid näha, kuid kahjuks polnud aru saada, kas nad olid korraks parkinud end parkimiskohale või peatusid pikemalt. Rõõmu neist sõidukitest oli tervel perel. Ämm jalutas ja uuris ning valis välja ühe ägedama rolleri. Mina avastasin puu otsa kasvanud ratta. Kahjuks polnud eriti võimalik tuvastada marki, üldist tegumoodi ja muud sellist, aga vähemalt oli aru saada, et motikas seal on.

Bulgaaria september 16, 2017-37.jpg
Peitepilt: otsi motikat ja tuvasta mark

Primorskoje pargis on tegelikult väga palju vaadata ja käia, aga kuna me ei viitsinud kuskile muuseumisse minna (see juhtus olema üks neist >30 kraadistest päevadest), siis jalutasime tuima näoga mööda loomaaiast. Kuigi ma värava taga küsisin Jussilt, et äkki ikka läheks. Juss vaatas mulle otsa ja teatas, et välimuse järgi on see veel õudsem kui Riia loomaaed (me juhtusime kord nimelt Riia loomaaias putukate ja ööloomade majja just siis kui ühel prussakakapil oli klaas puudu ja mõned neist sibasid vabalt ringi ning Juss tundis pärast veel tükk aega, kuidas keegi tal püksisääres ronib ja keeldus ise kõndimast), pileti hind polnud ka kõige odavam ja nii me jalutasimegi edasi kosmonaute otsima. Loomulikult ei tasu nüüd pelgalt meie eelarvamusliku suhtumise pärast sinna mitte minna. Kui on tahtmist tuleb ikka  igal pool ära käia. Pärast võib lahkelt muljeid jagada.

Kosmonaudid paistsid kaugelt. Kaardil on selle asja nimetus küll Pantheon, aga mulle meenutas see kõige pesuehtsamat nõukogudeaegset mälestusmärki millelegi.

Bulgaaria september 16, 2017-40.jpg
Pantheon Primorskoje pargis

Edasi võtsime suuna inglise keeles National Revival Alleyle. Taas oli suhteliselt kontrastne vaadata tuldud teele ning otse edasi. Tuldud tee oli lihtne pargitee, mille ääres võis näha ka jupp aega tagasi lagunenud pargipinke, kuid otse edasi terendas lai, keskel lillepeenraid täis rohe-alaga allee. Ma nüüd peast ei mäleta kui pikk kogu see allee oli, aga park ise oli vist 5 km kanti. Igatahes jõudsime päris pikalt kõndida, teha vahepeal Willemile võsapeatuse (hoolimata ilust allee keskel oli ääres siiski ka lokkavalt võsa), näha, kuidas üks keskealine naisterahvas müütas popkorni-laadset asja (naisel oli kaasas kraam suuremas kilekotis, kust ta oma üsna määrdunud kätega ladus portse topsikestesse ja kui vahepeal mõni kukkuski maha, siis pani ta ka selle kenasti topsikesse, et ostjad saaksid rõõmustada) ja siis jõudsime pargi järjekordsesse sõlmpunkti, kus paremale hoides jõudsime linna jalakäijate tänavale. Enne jalakäijate tänavat oli bulgaarlastel püstitatud üks tore vineerist ehitis, kus inimesed said riiulitelt võtta raamatuid ja neid lugeda. Arvatavasti oli tegu Varna 2017 kultuuriprogrammi raames töötava asjaga.

Bulgaaria september 16, 2017-47.jpg

Kohutav palavus niitis meid vaikselt ja oli vaja jahutavat jooki. Selle jalakäijate tänava pargipoolne ots oli üpris kärarikas ehk palju oli baare, kõrtse, söögikohti ja hotelle. Ühest väikesest poest ostis T meile jääjoogid ja vaatamata oma ülimagususele (ja ma ei taha mõeldagi sisule) oli see hea jahutus.

Kohas, kus jalakäijate tänav pöörab vasakule oli maas igasugu pealinnade nimedega plaate. Me otsisime üles Tallinna. Need lõvid olid üsna tõetruud, aga see krooniga objekt tundus mulle küll võõras.Bulgaaria september 16, 2017-48.jpg

Sel korral me rohkem linna ei avastanud, sest Präänikul oli uneaeg ja silm kippus kinni minema ning otsustasime proovida sõitu ühistranspordiga. Peatus oli kohe otse mööda tänavat edasi minna ja buss, mida meil tarvis läks oli 109. Ma pole päris kindel bussiaaegades, aga fakt on see, et ükskord midagi ikka tuleb ja  nii oli ka meie bussiga. Muide diagonaalis bussipeatusest üle tee asus Varna linnavalitsuse hoone. Seda vaadates tundsin, et meie KOV hoonetel pole häda küll midagi.

Bulgaaria september 16, 2017-52
Varna linnavalitsus

Bulgaarias on bussides veel konduktorid, kes ise vapralt kõnnivad läbi bussi ja kontrollivad iga pealetulnud inimese sõiduõigust ning vajadusel müüvad pileti. Meil oli tarvis 5 piletit ehk siis alla 7-sed said ilma rahata sõita. Ülejäänute eest tuli maksta 3 leevi pileti pealt. Konduktor oli nii umbkeelne kui veel olla sai, mis mõnevõrra üllatas, sest üle kolmekümnesed bulgaarlased saavad vene keelest ikka aru, alla kolmekümnesed saavad aru pigem inglise keelest või siis on nii umbkeelsed kui olla saab. Igatahes ei õnnestunud meil teineteisest aru saada, kuna täpselt meie peatus tuleb. Maad kuurortisse oli ligi 20 km ja sõit viis läbi ka Varna ja Golden Sandsi vahele jäävatest asumitest. Üks lahke (vist kohalik) meesterahvas seletas enne bussist väljumist, et meie peatus on enne Panorama peatust. Ootasime huviga. Selle sõidu ajal jäi Präänik loomulikult magama. Nüüd pean tegema vahepõike ja ennast kiitma, sest enne reisi oli meil T-ga vaidlus teemal, kas jalutuskäru tuleb kaasa ja T arvas, et Präänik on piisavalt suur jala kõndimiseks. Ma olin väga kahtleval seisukohal, sest läbitavad vahemaad tõotasid tulla pikad ja pakkisin kotti ka ErgoBaby kandekoti. Au ja kiitus mulle, sest sel jalutuskäigul nautis Präänik issi-takso teenuseid ja bussis jäi ka sealsamas kotis istudes magama. Soovitan soojalt kui käru ei taha kaasa võtta pista see kott endale kohvrisse.

WP_20170916_11_48_48_Pro.jpg

Aga jätkame bussisõiduga. Olles teinud ühe peatuse meie kuurordis tuli teine peatus ja konduktor hakkas eespool rahvast välja ajama, kes olid vist ka soovinud samasse kuurordisse jõuda. Meile vaatas ta korra otsa, ütles midagi ja oligi kõik. Siis nägime, kuidas buss möödus meie hotelli teeotsast ja T vajutas stopp-nuppu. Ma ei tea, kas see oli mingi bulgaarlaslik üleoleku demonstratsioon või mis, aga ettenähtud järgmises bussitaskus bussijuht ei peatanud, vaid sõitis paarkümmend meetrit edasi ja peatas nii, et bussist väljudes pidime astume tihnikusse. Teadupärast selline pisiasi eestlast ei heiduta ja suur oli meie rõõm kui avastasime, et bussitaskust veel vaid paarkümmend meetrit edasi viis tänavajupp otse meie hotelli tagumiste uste juurde.

Õhtupooliku otsustasime sisustada jalutuskäiguga promenaadil. Tahtsime jõuda kesklinna ja vaadata, kuidas sealpool elu käib. Minu soovitus on mitte minna hotelli ette jäävaid treppe mööda, sest need on õudsed, vaid pigem suunduda kõrvalasuva Berlin Green Parki poole ja vahetult enne seda pöörata “Animation” sildiga rajale. Sealtkaudu jõuab otsemat ja vähe viisakamat teed mööda alla ranna poole. Kui trepid seljataga, siis jõudsime ootamatult tühermaa servale. Silt aial näitas, et läbipääs on keelatud, aga aia taga seisis selline kena kahur. Mõtlesime T-ga, et Eestis poleks see küll kaua niisama seal seisnud. Oleks kütteks ära läinud 🙂 .Bulgaaria september 16, 2017-55.jpg

Esimesel käigul promenaadil nägime juba Ärimeest. Seegi kord polnud erand. Seal ta istus, ootas turiste, kes tahaks paadiga sõita ja tõmbas järjekordset suitsu. Kui hämaraks läks võttis päikeseprillid eest ja vastupidiselt loogikale viskas ka pintsaku seljast. Päevasel ajal oli prill ees, pintsak seljas ja suits näpus. Ärimees oli kohal iga päev kui me juhtusime jalutama. Ka kõige viimasel päeval kui suurem osa turiste lahkunud oli istus Ärimees vankumatult oma toolil.

Bulgaaria september 16, 2017-59.jpg

Lisaks Ärimehele olid igalpool kohal ka koerad. Neid oli tõesti palju ja nad olid ikka päris suured. See on ka põhjus, miks ma ei tahaks sealkandis õhtul hilja ringi liikuda. Iial ei või teada ju… Nagu me giidilt kuulsime, siis sellised hulkuvad koerad olla seal üldiselt aktsepteeritud nähtus ning inimesed toidavad neid ja hoolitsevad nende eest, nad on osa kuurortist. Märkasin, et koertel on kõrva küljes mingi lipik ehk siis keegi ikkagi peab nende üle arvestust.

Koerad liivadel.jpg

Mere ääres oli päris kobe lainetus. Me läksime suuremate poistega vett katsuma. Riku jättis kuulamata minu hoiatuse ja nii käis laine temast üle ning tulemuseks oli märg Riku. Kutt oli hirmus kuri kogu maailma peale, aga midagi polnud parata. Omad vitsad ja nii edasi. Kuna märgadele jalgadele hakkab liiv hirmus hästi külge olid poiste jalad promenaadile jõudes nagu liivakäkrad. Viisakamate hotellide ees oli õnneks mõnus jalgade loputamis koht, mida poisid usinalt kasutasid.MärgRiku.jpgMe jalutasime hotell “Admiralini” välja. Seal oli puha vaateratas ja mini-Eiffel ning turistide seltskond hakkas muutuma. Kui seni väga peoturiste ei näinud, siis Admirali juures hakkas neid juba päris palju silma. Selleks ajaks oli Präänik päris väsinud ja ega vanema generatsiooni jalad ka just rõõmust hõisanud. Otsustasime kasutada keskusest mööda promenaadi meie poole äärde sõitva rongi teenuseid. Pileti hind on suht krõbe: 4 leevi nägu olenemata vanusest, aga jalavaeva leevendab küll. Lisaks saab rahulikult ümbrust vaadata.

Seekord sai taas päev kenasti pinksilaua taga õhtusse saadetud.

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 4.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s