Kaksteist

Oh sa jutt, kuidas aeg on kiirelt lennanud ja see viimane, kaheteistkümnes post ikka veel viibib! Vist ei möödu päevagi kui ma ei mõtleks mõne asja peale, millest kirjutada, aga mul lihtsalt pole mahti oma mõtteid kirjalikult väljendada. Varem vist polegi olnud sellist suve, sellist aega, kus ma vahest nädalaid arvutit ei ava, tahvlist vaatan ainult ilma ja hädavajalikku infot ning telefon on tõesti ainult helistamiseks. Nüüd võtan pisipoja kaheteistkümnenda kuu kokku ja siis vaatame, mis moodi ja mis sagedusega infot edasi jagan.

Kaheteistkümnes kuu algas kuue hambaga suus, paari üksiku sammuga ja suht sõnavaeselt. Präänikul olid tekkinud teistsugused häälikud, konkreetseid sõnu polnud juurde tulnud ( “aitäh” ja “emme”), aga kui näpuga näitas lakke, siis mingi kindel häälikute kombinatsioon oli lae kohta küll. Kass oli ikka “kahhh” ja koer käis vist ka sama nimetuse alla ehk siis kõik, kel neli jalga?

Aprilli algul istus Präänik ka esimest korda turvatooli. Turvahäll oli ülinunnu ja armas, aga mis teha kui laps kasvab. Nagu mu juttudest ehk on märgata oleme me Cybexi-usku ja väike kutt sai Pallas2-fix-i. Turvapadi kõhu ees on tegelikult väga tore: kui uni tikub peale saab pea toetada sinna ja lasta silma kinni, kui kõht on tühi, saab riisileiba söömise vahepeal toetada, kui on mäng pooleli saab turvapatja kasutada ka näiteks autoga sõitmiseks – hea rallirada!

Ühel kenal päeval oli kutt õues lõunauinakus ning ärkas uinakust just siis kui T mootorsaega aia ääres tööd alustas. T väitel on see kindel märk erilisest tehnikahuvist ja mootorite fänlusest kui une lõpp nii õigele ajale sätitakse😀 . Ma muidugi pisut kahtlen, aga noh… Las issil olla oma unistused seoses poegadega. Vähemalt esialgu.

Aprill on tore kuu: ilm on enamasti selge ja mõnus ning saab aias palju tegutseda. Kuna maa oli aprilli algul enamasti külmunud ja härmas ning päeva peale ka erilisi soojenemise märke ei näidanud, siis kutt väga sageli maas aega ei veetnud. Küll aga oli ta oma vankris vaatlusi teostamas ehk siis jälgis, kuidas me oksi põletasime, poisid puu otsa ronisid, mina maasikapeenart puhastasin. Eriti tore oli see, et kassid sättisid ennast vankri lähedusse ja kutil jätkus uudistamist päris pikaks ajaks. See tähendas meile omakorda rohkem tegutsemisaega. Tänu pikkadele õue sessioonidele sai Präänik endale põskedel kena jume.

Toas me suutsime kahekesi teha ka ühe kino-sessiooni ehk siis ükspäev istusime kahekesi vannitoa põrandal ja vaatasime 20 minutit, kuidas pesumasin töötab. Tõe huvides tuleb mainida, et ma väga vabatahtlikult seal ei istunud, aga samas: kuna veel elus ma ikka vaatan nii pikalt, kuidas pesumasin töötab😀 .

8. aprillil otsustas Präänik, et kindlust on kogutud piisavalt ja tasakaal on tugevalt jalgades, võib hakata rohkem samme tegema. Viis tugevat sammu korraga ja mitu korda päevas. Ei mingit “ulja madruse kõikumist kesk tormist merd” enam.  Äkki tuleb sellest poisist “enne mõtlen, siis tegutsen” tüüp. Vahelduseks ju võiks. Ja juba 11. aprillil oli Präänik nii tuhinas, et tatsas iseseisvalt üle 20 sammu korraga. Päev päevalt suurenes liikumistrajektoor. Ei olnudki enam ainult hevikitarrist põlvili maas ja edasi või tugede najal.

12. aprilli õhtul tõusis Präänikul ootamatult palavik üle 39 ja kolm päeva hiljem oli selge: kolmepäevapalavik põetud. Laps läks kenasti täpiliseks ning palavik kadus kui võluväel. Kuna meil oli siiski juba ka arstile aeg pandud käisime Präänikut näitamas ja kahjuks sai Präänik sealt veel teisegi diagnoosi: kõrvapõletik ja raviks AB. Lisaks Präänikule oli ka Härra Lõvi kodus – köhis. Ehk siis palavikus titt ja energia ülekülluses vaevlev neljane. Oo kaunid päevad, ma ütlen… Õnneks aitas Präänikule väga hästi palavikusel ajal küünla panek: tekkis söögiisu ja kutt lasi hoolega puuviljasmuutisid ning porgandileiba. Kui kõrvad hakkasid piinama olid ööd hullud: kallimal oli valus ja alles küünla panek lasi rahulikumalt magama jääda. Ma pole eriti tableti- või rohuusku, aga sel korral oli neist kasu, sest juba nädala lõpus oli Präänikul parem olla: kisa une pealt jäi ära. Härra Lõvi oli ikka veel tatiköhane ehk siis tatt vajus kurku ja siis tuli köha. Õnneks harva. Püsis lootus saada ta uuel nädalal lasteaeda.

19. aprillil sai kirja pandud, et “väljas on kole ilm, aga toas tore: Präänik otsustas sel puhul seitsmenda hamba ilmutada 😀 .
Eile õhtul lõikasin toidu kõrvale paprikat ja jätsin selle laua peale taldrikule. Ühe tüki andsin ka Präänikule. Läks pisut aega mööda ja vaatasin, et Präänik sööb paprikat. Ikka veel. Natuke veel hiljem sain aru, et mitte ikka veel, vaid järgmist: kutt sirutas ja sirutas ning saigi taldrikult paprika kätte. Nüüd käib vendade tomatikasvatusele näppe taha ajamas.

Nunnu on see, et tegin eile kutile põsele musi ja siis kutt pööras pea justkui häbenedes korraks ära ning siis kähku põsk mu ette tagasi ja “mhhh”. Pidin uuesti musi tegema ja nii käis mitu, mitu korda. Õhtul oli kutt proovinud sel ajal kui ma suurematele lugesin mingeid ägedaid tantsuliigutusi. Ei vedrutanud lihtsalt põlvedega, vaid käed olid ka kaasatud. Väga äge.”

Kui nüüd veel üldisest elukorraldusest mainida midagi, siis aprilli lõpuks oli Präänik sättinud ennast kindlalt ühele unele päevas. Vaid siis kui meil pikemad autosõidud ette tulid jäi ta autos ka magama täiesti plaaniväliselt, aga muidu ikka üks uni. Õhtuti magama koos vendadega ehk siis umbes pool üheksa ootas kogu kamp oma voodites õhtujuttu. Laisad vanemad harjutasid juba Härra Lõvi titeeast saati vendi ühel ajal magama minema.🙂 Vaid nädalavahetustel oli seltskonna mõttes ka Präänik koos vendadega kauem üleval, sest vennad vaatasid pikka multikat ja tema siis sai sel ajal asjatada. See pika multika vaatamise aeg oli ka ainuke aeg, kus pere ühise õhtusöögi ajal telekas mõnikord käia võis. Me oleme T-ga isegi siis kui kogu elamine oli kahte väikesesse tuppa kokku pressitud pidanud lugu ühistest perekondlikest söömistest, sest see oli meie mõlema lapsepõlves puudu. See on üks mõnus hetk päevas, kus saab rääkida päeva muljeid, süüa ja olla niisama koos.

Võib öelda, et Präänik hakkas sel viimasel kuul eriti tubliks: tatsas enamasti ise kahel jalal ringi, rpa-d väga ei tahtnud enam, eelistas pigem vett juua, öösiti magas (haiguse ajal tegi öösel paar korda häält)… Elu nagu lill kui poleks kahte suuremat, kes ikka meeled ärkvel ja juuksed hallinemas hoiavad 😀

Lisaks oli Präänik nii äge mees, et 30. aprillil ilmutas end ülemine parem silmahammas (8. hammas) ja 1.mail ehk täpselt sünnipäev tuli ülemine vasakpoolne. Kokku skoor aastaselt üheksa hammast 😀 . Lisaks 9830 g kaalu ja 75.5 cm pikkust ning 47.5 cm peaümbermõõtu. Kui arstil käisime, siis kutt näitas kenasti oma kõndimisoskust ja naeratas võluvalt nii, et arst lausa sulas 🙂 .
Pidu me esimeseks suuremaks tähtpäevaks konkreetselt ei teinudki. Võtsime ette “lahtiste uste päevad” ja oh seda rõõmu: oligi suht stressivaba mõnus pühapäev. Kutt oli õues ja tšillis ringi, käis süles külalistel ja kui väsis, siis magas maja taga kärus. Kingiks sai meie poolt kiigekomplekti ehk sellise, kuhu saab kaks kiike külge panna ja millega saavad igas vanuses inimesed kiikuda.
Koogi tegime seekord mitte-traditsioonilise ehk toorkoogi. Super mõnus tuli! Põhi: kuivatatud datlid ja banaanid, sisu: mustikad, mustikapüree ning datlid pluss üks kiht banaaniviile. Maitse mõnus ja kerge ning hästi mahlane. Lisaks ideaalselt sobiv lapse esimeseks sünnipäevaks oma suhkru- ja lisaainete vabaduse poolest. Kutt fännas :D 

Kuidas Juss Tartu Rattarallil käis

Sel aastal otsustas Juss peale Tartu Maratoni lastesarja jooksu läbimist, et tahaks proovida Kuubikust vähemalt neli asja ära teha. Peale jooksu tuli rattaralli 28. mail. Kuna senini on Juss sõitnud vaid kruusal, siis oli tal eriti põnev valmistuda linnasõiduks. Tutvustasime raja plaani, arutasime, kus on tõusud, kus langused. Juss otsustas, et kuna ta pole linnas varem sõitnud, siis ta stardib aeglasemate ja rahulikemate grupis ehk 13.15.2016-05-28

Laupäeval pakiti ratas autosse ning T ja poisid sõitsid linna. Kui ma helistasin 13.15 T-le, et uurida, kuidas start läks jahmatas vastus mind. “Start jäi ära!”. Mis mõttes?

Kui T ja Juss kell 13.05 Finishi lähedal ühelt korraldajalt küsis, kus Start täpsemalt asub ei osanud korraldaja seda öelda. Seepeale suundusid Juss ja T Turu-Soola risti ning küsisid politseinikult, kus on Start. Politseinik näitas õige suuna kätte, aga ütles, et kaks starti pandi kokku, sest oli vähe osalejaid olnud. Seda oli öeldud ka valjuhääldist enne eelmist starti ehk enne kella ühte. Kuidas pidid seda teadma need, kes tulid 13.15-ks? Politseinik ütles, et päris mitmed on küsimas käinud ja kahjuks pidid ka nemad pettuma.

T ja Juss vaatasid, kuidas 13.14 oli Start juba kokku pakitud ning tulid ära. Kas keegi suudab ette kujutada, mis toimus lapse hinges? Kui kurb ta oli? Ma ei mõista, kuidas saab üks nii maineka suurürituse korraldaja midagi sellist teha…

Nagu sellest vähe oleks: kirjutasin Facebookis 13.20 ka Klubi Tartu Maratoni lehele ka sellest ja mu postitus kustutati. Pool kolm postitasin sama asja uuesti ning jagasin seda nii enda kui Tartu Postimehe lehele. Selle peale oli keegi märkinud mu postituse kui ebasobiva ja see kustutati. Mis oli minu postituse sisu?

Mu laps soovis osaleda täna 7-8 aastaste rattasõidul kell 13.15. 13.05 kohale jõudes selgus, et start jäetakse ära osalejate vähesuse tõttu. Kas sel moel soositakse ja edendatakse laste osalemist spordis? Kas sel moel süstitakse lastesse teadmist, et alla ei anta ja isegi siis kui osalejaid on vähe ikka sõidetakse? Häbi, Tartu Maraton!

Lisaks keerati Klubi Tartu Maraton lehel kinni külastajate poolt postitamise võimalus. Mis toimub???  Oma vigade mittetunnistamine on halb, aga selline käitumine on pehmelt öeldes inetu.

 

 

 

 

Mustika toorkook

Üks kiire retsept puhuks kui pole ahju ja üldse ei viitsi küpsetada, jahuga mässata tundub täiesti nõme ning munad on ammu tähtaja ületanud. Tordi tegemise eesmärk oli tegelikult mu kalli Prääniku esimene sünnipäev. Tahtsin teha midagi sellist, mida aastane laps saab ja tohib ka mõistuslikult süüa. Muidugi võib ette lükata sefiiritordi, aga see oleks juba lati alt läbi jooksmine ja lapse ealistele iseärasustele vilistamine ning meie perre see ei sobi. Kuna söömistesti läbis tort edukalt ka vanemate laste ja täiskasvanute meelest, siis olge lahked: üks hea ja mahlane retsept ilma suhkru, jahu ja munadeta.

Vaja läheb kuivatatud datleid ja banaane, värskeid banaane, mustikaid ja veel datleid. Alustuseks leota datleid keevas vees (puhastamise ja pehmemaks muutumise eesmärgil) ning seejärel purusta umbes 400 g blenderis või saumiksriga. Lisa juurde ka 400 g kuivatatud banaane. Kui segu tundub liiga tummine võib lisada sutsuke vett. Saadud tulem suru koogivormi põhjaks. Ühtlasi tuleks tekitada ka koogile ääred, sest muidu voolab mustikasegu lihtsalt minema. Kogemus näitab, et ääred võiksid pisut toekamad olla. Ehk siis rohkem kui lihtsalt moepärast.

Kui põhi vooderdatud viiluta sinna üks kiht värsket banaani. Seejärel võta mustikad (soovitatavalt metsmustikad, sest neis sisaldub rohkem tardainet ja tegelikult ka rohkem maitset🙂 ), nii umbes pool kilo või palju parasjagu leidub ja püreesta need koos umbes 200 g datlitega. Saadud segu vala vormi ja hea oleks kui kook saaks öö vähemalt külmas seista.

Valmis produkti kaunistamiseks juhtnööre pole vaja: see võiks toimuda igaühe parema äranägemise ja olemasoleva kraamiga. Ma panin peale mõned vaarikad ja oligi valmis.

Präänik

Eelviimane kuu enne tähtsat päeva

Üksteist kuud on päris pikk aeg ühe väikese tegelase elus. See areng, mis toimunud on … meeletu. Kui võtta täiskasvanu silme läbi: ma näen maailma loomist ja inimkonna arengut, tuhandeid aastaid vaid kümne kuuga. Võimas. Ja siis teine täiskasvanu vaatevinkel: kümme kuud pole ju aastagi, lühike aeg. Inimene on ikka huvitav tegelane.

Meie väike inimene on arenenud ja areneb mühinal. Järjest kiiremini võtab kõik tuure. Nagu näiteks liikumine. Read more

Kümme

Sel kuul sain aru, et lapsel on tekkinud igapäevane kindel rutiin. Nimelt on Präänikul tekkinud ärkamisrežiim hommikul natuke peale seitset. Minu jaoks harjumatu. Samas ei saa kurta, sest õhtuti minnakse magama kaheksa-üheksa vahel ja põõnatakse hommikuni. Ööd pole söömiseks. Hommikul kui ärkab, siis tuleb kohe tissid letti laduda, sest muidu on vasakujalapäev. Ja siis tuleb teha puder ning peale putru küpsis või kaks, muidu on pasunakoori kontsert. Kui need rituaalid tehtud võib kindel olla, et poole tunni jooksul on kaka püksis ja saab mähkut vahetada. See on siis igapäevane kondikava. Vahele mahub ka kõike muud, aga alustame algusest ehk söögist. Read more

Präänik 9

Kuna mul on vahepeal olnud hirmus kiire aeg, siis tuleb kokkuvõte üheksandast kuust lühem.
Aasta algas nii, et Präänik õppis iseseisvalt korralikult istuma. Tõime pööningult alla vendade kasutuses olnud Ikea söögitooli, et saaks teha korralikke perekondlikke söömisi.
Lisaks istumisele tegi Präänik 10. jaanuaril 3 sekundit ilma toeta seismist ning potsatas siis istuma. Samal päeval suutis ta vendadega mängides enda suu ära lüüa nii, et me nägime natuke verd. Uurisime T-ga lähemalt ja ohooo – neljanda hamba nurk piilus igemest välja🙂 Ehk siis all kaks lõikehammast ja üleval ka kaks lõikehammast. Hammaste paljususe tõttu oli ülim aeg õppida neid krigistama. Õudus kuubis: kuulad, kuidas ilusal vaiksel õhtul kui terve pere on sättinud end voodisse üks vend krigistab hambaid…
Tänu heale hambumusele hakkasime vaikselt tahkemat ehk tükilisemat toitu andma. Hommikuti tuleb teha ikka korralik kausitäis putru: sobivad nii kaera-, riisi- kui ka tatrahelbed. Aga lõunasöögid on muutunud järjest tükilisemaks ehk siis teen toidu lihtsalt kahvliga õrnalt katki jättes arusaadavad tükid taldrikusse, mitte enam ühtlast puderjat massi. Kutt närib natuke oma olemasolevate hammastega ja siis mälub veel tsipa ning ongi suu tühi. Püreede aeg jäi õnneks suht lühikeseks.
Lisaks lihale ja köögiviljadele sööb kutt isuga õuna- ja pirniviile ning katsetasime ka mangoga. Toidulaual on snäkiks vendade põnnipõlve lemmikud kamapallid. Ainus häda on see, et kui mina annan Präänikule kamapalle, siis on nagu magnetiga platsis ka suuremad vennad ja nii me ostamegi poest kamapalle kolme paki kaupa.
Lisaks tahkele toidule on endiselt menüüs ka rinnapiim. See käib söögi alla ja söögi peale ning ka muul ajal kui vaja. Seoses rindumisega tekkis Präänikul uus halb komme: kui rinnal oli, siis kippus näpistama. Mul rinnad ja käsivarred olid väikeseid sinikaid täis.Õnneks öised söömised said mööda: mõned päevad peale uue aasta algust otsustas Präänik, et ööd on magamiseks ja nii ongi. Hommikud on enamasti kella üheksast, aga juhtub ka alguseid näiteks pool kuus.
Neljanda hamba tulekujärgsel hommikul (tegelikult klassifitseerub see normaalsete inimeste jaoks ööna, aga ma olen ju ema😀 ) 5.20 Präänikul hull jaur. Endal silmad kinni, aga no ei saanud kuskil rahu. Sujuvalt rahustasin-kussutasin-kaisutasin-magasin10minutit ja otsast peale last kuni poole üheksani. Siis tegi kutt silmad päriselt lahti ja arvas, et on ilus hommik küll juba ärkamiseks. Mina nägin välja ja tundsin end kui Vassilissa Imekaunis, kes on saabunud just puhkuselt.
Mõnikord on Präänik ka õhtuti imelikke trikke teinud. Aga kui tavaliselt olen ma üksi koos lapsega unetut mänginud, siis näiteks 4. jaanuari õhtul olime me T-ga üleval ja vaatasime filmi kui kell kümme magama jäänud laps südaööl ärkas ja silmad punnis voodis püsti seistes pasundas. Olime siis kolmekesi elutoas ja lasime vendadel rahulikult magada, kuigi ega nad harilikult kuulegi kui Präänik hüüdma hakkab. Alati pole see ka hädakisa.
28. jaanuari õhtul ei tahtnud Präänik kuidagi uinuda, sebis ja askeldas oma voodis kui kõik juba magasid. Mina olin veel üleval ja toimetasin teises toas. Jupp aega oli vaikus ning arvasin, et nüüd laps magab ja siis äkki tuleb voodist kilkamist. Enne aevastas ja hakkas ise kohe selle peale naerma. Ma naersin teises toas ka kaasa – nii armas oli.
Kui nüüd mõelda terve kuu peale tagasi, siis algus oli üsna kevadine, aga kuu keskpaigas tulid ka korralikud miinused. Ma olen see ema, kes pakkis lapse ka -22 kraadiga korralikult sisse, ehitas kookonisse lambanahkse vooderdusega pesa ja pani lapse õue tuttu. Kutil on õues ülihea uni olnud alati. Toas jäävad uned üsna nappideks ning laps ei puhka välja. Niisiis algul olin natuke ärevil, aga kui lapse kukal oli mõnusalt soe peale ärkamist, siis polnud mul ka pikemalt muretseda tarvis.
Lisaks pakasele viskas vahepeal ka korralikku lund. Näiteks 23. jaanuaril oli Präänik T-ga kahekesi kodus ja kui T tahtis ärganud last õuest tuppa tuua otsis ta kõige suurema hange aias ja lükkas käru selle alt välja🙂
Kui ilmad soojemaks tõmbasid ja lasteaiast või koolist või jumal teab kuskohast meile mingi tativiirus jõudis jäi ka Präänik tõbiseks. Eriti hull oli kaks päeva üsna kuu lõpus: kutt oli tatine ja meeleolu oli oioi kui halb enamasti. ühel päeval tehti esimene uni alles poole ühe paiku päeval (ärkas kell kaheksa) ja sedagi 20 minutit. Poole viie paiku õnnestus lõpuks teise unne saada, aga siis oli ka vahepeal veerand tundi jauru… Vaene laps. Ei ole see väikese inimese elu kerge.
Veel sellest kuust: kuu viimasel nädalal oli üsna tormine ilm ja nii läks meil ühel  tormisel hommikul elekter ära ega saabunud enne kui järgmisel päeval. Prääniku jaoks oli üsna huvitav ja põnev veeta õhtu küünlavalgel. Valgus või pimedus – on ikka erinev küll. Õnneks saabus ruttu uni ja me T-ga ei pidanud mingeid eriti ägedaid imetrikke välja mõtlema, et lapse tuju ülal hoida.
Kuna meil oli aasta lõpust toaelanik Boss Ükssilm, siis sai Präänik lähemalt tutvuda ka kassi kui loomaga. Uurimisobjekt oli ülipõnev ning kui esimestel päevadel oli veel kerge distants, siis paari nädala möödudes kui Bossilt koonus ära võeti tekkis Präänikul sügavam huvi ja nii ta jõudiski enne “silitama” kui mina jaole sain: Präänik võttis karvadest kinni ja pisut sakutas. Kass oli sellisest käitumisest nii üllatunud, et istus nagu kivikuju. Tundes Bossi ja tema iseloomu, siis ma ootasin ägedat veristamist, aga tundub, et vanus on ka Bossi viisakamaks ja tagasihoidlikumaks muutnud. Prääniku õnneks.
Tänu tubasele kassile sai ka tolmuimeja tihedamalt tööd teha. Ma ei mäleta, et ükski mu lastest oleks seda masinat peljanud, aga ei mäleta ka, et mõni varasemalt eriti suur sõber tolmuimejaga oleks olnud. Kuni Präänik tuli. Tolmuimeja on Prääniku jaoks parimaid meelelahutusobjekte: nii kui tööle hakkab on Präänik isegi teisest toast ülimalt käbedalt kohal.
Oh ja siis oli meil veel palju mõnusaid hetki kui tuli mähkusid vahetada. Lisaks “hurmavatele” aroomibukettidele ning kunstilistele sisudele mähkudes oli mähkuvahetuse aeg tegelikult hea võimalus teha õhuvanne. Olen neid jao pärast teinud kui kahekesi mähkuvahetuse ajal jutustama jääme. Siis on lihtsalt nii hell hetk, et ma ei raatsi seda rikkuda …. Ja nii mõnigi kord on see hetk lõppenud minu jaoks üsna märjalt. On ju nunnu…😀
 Kuna ma pole ammu siia blogisse pilte lisanud, siis seekord lisan hoopis video. See tähtis sündmus toimus 21. jaanuaril ja mul on nii hea meel, et ka see poiss on ütlemata leidlik.

Kaheksa kuud Präänikut

Seitse sai täis ja samal ööl juhtus väga lahe asi: toitsin öösel kutti ja krooksutasin teda, ajasin temaga juttu ning äkki teatas T, kes seni magas, et kuule, Präänik ütles ju “emme”. Lausa mitu korda. Ütles jah, kohe päris konkreetselt, mitte emm või midagi sellist. Ja seda emmet öeldakse ka teistmoodi hääletooniga kui on ülejäänud lalin. Lahe🙂

Kui nüüd tagasivaatavalt kuu kokku võtta, siis oli tegemist ühe tatise ja köhase kuuga. Juba detsembri algul hakkasid Juss ja Riku kõvemini köhima ning kuna me elame kõik suht nokkapidi koos, siis varsti oli ka Präänik nöha küüsis. See tähendas, et tuli hankida uus aurumasin, et vähekenegi olukorda leevendada. Seekord valisime kompressoriga masina ja seda mitmel põhjusel. Esiteks võimalik kukkumisoht: UH muunduri parandamine oleks maksma läinud 52 eurot, aga umbes sama raha eest saime uue masina (Omron NE-C801KD). Teiseks oli meil tekkinud ka vajadus kasutada aurutamisel ravimit (poiste köha) ja uh aparaadiga ei ole see nii efektiivne. Tegelikult kõigi uh masinatega ei saagi. Kui masin meile koju jõudis selgus, et kardetud kõva rallimasinamüra asemel on heli suhteliselt tagasihoidlik põrin. Poisse võlus aparaadi kollane värv ja selle väiksus: meie eelmine masin (AirProjet) oli kõvasti suurem. Me ei valinud seda mudelit mänguasjade pärast, saab ka ilma, aga see oli lihtsalt parema hinnaga hetkel ja nagu selgus, siis Präänikule meeldisid need vidinad väga. Aurutamisel head käes hoida ja uurida. Köha see natuke leevendas, kuid enne jõule said kõigepealt suuremad ja siis ka pisem mükoplasmoosi diagnoosi ning antibiootikumikuuri. Ma ei võtnud seda üldse kergelt, aga antud juhul oli see parim lahendus, sest lapsed said lõpuks terveks (Riku köha oli perioodiliselt kestnud oktoobri keskpaigast saadik).

Tänu sellele köhale ei saanud me taas kasutada T töökaaslase pakutud lastehoiu varianti kui lusikapeole läksime. Rakendasime minu isa tööle. Lusikapidu oli selline huvitav üritus. Mina kui vana tartlane nägin seal nii mõndagi tuttavat nägu noorusajast (no ikka sellest päris noorusajast, keskkkooli lõpp ja see kant), paari vana koolivenda ja ühte kursavenda. Veendusime T-ga, et linnapea on muhe mees, kes saab aru, et tittedel pole kannatust ning selle eest kiitus talle. Lusika saime kätte ning mõne minutiga leidis Präänik sellele sihtotstarbelise kasutuse ehk siis lusikas rändas hambusse ja pilt tuligi selline, et Präänikul oli lusikas hambus. Me ei saanud seda pärast enam ilma tülita kätte. Hea kraam.

7.5 kuud vanalt sai Präänik esimest korda liha proovida. Tegin ülejäänud perele ahjus kana ja panin eraldi küpsetuskotti ka Prääniku tarbeks ühe maitsestamata tüki koos kartulite ja porganditega. Kutile väga maitses, sest liha osakaal oli saadud pürees ikka tubli 2/3. Präänik on ikkagi oma isa poeg ja oma vendade moodi: andke liha ja kõik on hästi🙂 . Lihasöömisega samal päeval oli Prääniku hommikupudru kodus umbes 350 grammi. Ja see pisteti kõik nahka nii, et silm ka ei pilkunud. Isegi vanemad vennad jäid alla. Pärast oli hea uni ja kõht käis koguni neli korda läbi. Söögiga on üldse hästi, sest isu kutil on ja tundub, et tänu tahkemale toidule (tõenäoliselt siiski ka kogu organismi kasvamisele) on tagasiheide taandunud. Mõnikord harva tuleb piima natuke välja, aga mitte enam sellistes kogustes nagu varasemalt oli. Tüüpiline päev on söömise osas kujunenud siis selliseks, et hommikusöögiks vähemalt 200 grammi putru väikese võisilmaga, lõunaks lihaga püreed ka umbes 200 grammi, aga see varieerub, sest kui hommikul on tugevam pudrusöömine läheb lõunast püreed vähem. Õhtul olen proovinud anda umbes 100 grammi puuviljapüreed või lihtsat banaani või lusikaga kraabitud pirni, õuna. Loomulikult käib igalepoole ette ja taha tiss ning ka muul ajal kui nõudlus tekib. See tähendab, et minu arvamus justkui saaks imetamine otsa lennutati kuupeale kolme suure ringiga.

Kuu keskpaigas oli väga imelik ööpäev. Esiteks sõi härra esimest korda öösel (või hommikul) pool viis. Panin ta voodisse tagasi ja ma arvan, et ta jäi magama, aga kindlalt ei tea, sest kustusin ise ära ja taas äratas Präänik mind kolmveerand kuus. Kuna 6.15 oli niikuinii perekondlik äratus,siis olimegi üleval. Edasi läks seitsmest kogu kaader autosse ja Präänik jäi magama. Magas enamvähem jutti üheksani, siis tegi 15 minutiks silmad lahti ja siis kustus mu süles ära. Isegi süüa ei tahtnud vahepeal. Hakkas jubedamal kombel higistama. Süles mul korraks ärkas umbes tunni pärast, keeras peal teise külje ja magas edasi. Pool kaksteist ei pidanud mu närv vastu ja ma ei lubanud tal magama jääda, vaid tahtsin süüa anda. Präänik pistis pintslisse terve Salvesti ökopudru ja jätkas tissiga. Tissi otsas umbes 20 minutit. Siis oli pea 45 minutit rahu ning äkki tuli välkuni. Ehk ülevaloleku aega vähem kui 1,5 tundi. Magas kuni 14-ni, oli umbes pool tunnikest poeskäigu ajal üleval ja seejärel jälle uni kuni kella viieni. Siis ajasin kodus ta üles ja kutt sõi terve purgitäie Holle lihaga rooga (190 g) nii, et silm ka ei pilkunud. Peale tuli anda tissi. Umbes kella kuue ajal tuli jälle uni. Magas 45 minutit ja suutis natuke üle tunni vastu pidada. Selle aja sisse jäi ka rpa (180 ml) pluss sutsuke tissi. Kaheksa läbi natuke läks magama ööunne. Mis toimus? Kasvuraskused?

Roomkäputamine tõusis kuu algul peamiseks edasiliikumisviisiks, kuid kuu lõpus oli see asendunud puhtas stiilis käputamisega. 7 kuu ja 6 päeva vanuselt ajas kutt ennast jalgadele seisma. Eks see vähe pensionäri-moodi välja nägi (poolkummargil), aga algus oli tehtud. Edasi vaid tõusvas joones ehk kuu lõpus seis kutt tugedest kinni hoides juba päris viisakalt. Lemmikharjutuseks kujunes seismine kuskilt kinni hoides ja siis põlvede nõtkutamine. Ise naeris kõva häälega. Kui eelmisel kuul hakkas härra vaikselt ka istumist proovima, siis sel kuul on istumine käpas. Istutakse nii põlvedel (jah, ma tean, et seda asendit füsioterapeudid ei soovita), üks jalg ees ja teine pooleldi pepu all kui ka täiesti harilikult. Tänu sellele viisakale istumisele tõime pööningult alla söögitooli ja nüüd saab kutt koos meiega laua taga istuda.

Vennad on endiselt väga olulised ja tähtsad. Juss on paar korda ise Präänikut toitnud kui on lõunasöögi aeg ja Riku suudab pelgalt Prääniku vaatevälja ilmumisega hullu elevust tekitada. Rikule endale meeldib ka Präänikuga rääkida ja teda naerma ajada. Ealiselt on nad ju ka rohkem lähestikku kui Juss ja Präänik. Riku tahab olla esimene, kes Präänikut lahti riietab kui Präänik õuest tuleb. Kui ma Präänikul mähkut vahetan ja Riku on juures, siis on selline komme: kui ma palun Rikul kasutatud mähku ära visata, siis Riku küsib, mis mähkus on (tegelikult ta enamasti teab). Kui ma siis vastan, et kaka, teeb Riku öäkkkk, võtab kahe sõrmega ninast kinni ja haarab mähkust teise käe kahe sõrmega nagu oleks oht ise kokku saada (kuigi ma pakin selle alati väga viisakalt kokku) ja viib mähku ära. Ma ei tea, miks selline komme on tekkinud, aga ju siis nii peab🙂 . Juss on see suur vend, kes Präänikut sülle võtab ja tõstab ning süles oleva vennaga ringi käib. Seda viimast me küll T-ga eriti ei poolda, aga kui on palutud venna järgi vaadata näiteks siis kui ma nõusid pesen, siis on ju ülimalt mugav nii juhuslikult tulla sinna samma ja venna just seal põrandale panna. Lisaks ei viitsi Juss sageli väga Präänikul silma peal hoida ja siis tuleb Präänik vaatamata protestile sülle võtta ning nii ma leiangi sageli Jussi multikaid vaatamas vastupuiklev Präänik süles.

Jõululaupäeval avastasin, et Boss (meie kolmest kassist noorim) on oma tõenäoliselt mittenägeva silmaga kuskile otsa jooksnud ning silm piltlikult öeldes vaikselt valgus pupilli kaudu välja. Kohalik loomaarst soovitas kohe peale pühi Otepääle kliinikusse minna ja nii jäigi Boss sellest poolpidusest silmast 29. detsembril ilma ning sattus seeläbi mõneks ajaks tuppa elama. Präänik oli kergelt ehmunud kui Boss koju sai. Esiteks loom (koeri ja kasse oli kutt näinud vaid süles või vankris olles) ja teiseks oli Boss algul üsna ebaadekvaatse käitumisega ehk siis nagu meremees kuival maal peale kümnendat rummi. Lisaks oli veel krae ümber kaela. Õnneks Präänik ei kippunud Bossiga lähemalt tutvust sobitama, vaid jälgis pigem distantsilt. Eks me ise ka hoidsime rohkem silma peal, et ei toimuks liiga äkilist sõpruse avaldamist. See ei tähendanud, et ei võiks suurte silmadega põlvitada tooli ees, kus Boss istub ja üksisilmi kassi jälgida.

Kui nüüd traditsioonilisemalt pühadest rääkida, siis kõik oli selline rahulik. Või noh nagu kolme poisiga peres rahulik on. Jõuluvana tõi kutile laulva koera, sest Jussile kingitud koer oli Riku kätte jõudes juba kaotanud nina ja ühe kõrva puudutamisel laulmise-rääkimise võime. Hetkel tundub see koer olevat pigem Rikule kui Präänikule. Präänik fännab pigem vendade väikeseid mudelautosid, ripakile jäetud pabereid ja muud, mis kannatab suhu toppimist.

Vana-aastaõhtul oli kutt ka perega solidaarne ning kustus lõpuks alles 15 minutit enne südaööd. Siis tormas ülejäänud pere kiirelt õue ilutulestikke vaatama ja neid siinkandis ikka jagub. Kutt magas õndsat und hommikuni.

Seitse

Tundub nagu oleks see pisike Präänik alles äsja meie juurde tulnud, aga tegelikult on ta juba pool aastat siinilmas ringi asjatanud. Just täpselt, ringi asjatanud, sest nüüd pole enam piire, mida ei saa ületada. Präänik on lisaks tavapärasele roomamisele oluliselt arendanud tehnikat (tõmbab nii parema kui vasaku käega ja eriti kiireks edasiminekuks mõlema käega korraga) ja lisanud kiirust. Samuti on ta õppinud ületama takistusi. Aegajalt on probleeme näoga, mis kipub maanduma pisut enne kui käed ja põhjustab selletõttu teatavat negatiivset vibratsiooni hääletoonis, kuid tasahaaval on ka see osa hakanud paranema. Vannituppa me teda veel ei luba, sest sealse läevpaku järel on mats ja kivipõrand.

Kui kivipõrandast juttu tuli, siis tuleb ehk ära rääkida meie kõige hullem kogemus sellel kuul, mis juhtus novembri keskel. Präänik sai suunamise beebide ujutamisse Maarjamõisasse, TÜ Kliinikumi. Seal on lisaks tavalistele meeste ja naiste riietusruumidele saun, kuhu on spetsiaalselt beebide tarbeks kokku veetud neli mähkimislauda, paar lamamistooli, pisike pissipott. Kaks mähkimislauda on paigutatud maru mugavalt dušširuumi. Sellepärast suundusime me kolmandal korral saunaruumi riietuma. Nagu tublid ujulas käijad ikka pesime ennast enne basseini minekut puhtaks. Saunast minnes tuleb läbida tavakoridori jupp, kus on maas harilikud kiviplaadid. Jalanõudega käies pole sellised plaadid hullud, aga juhtumisi oli keegi sealt kaudu enne tulnud või läinud ehk siis vesi oli maas ja kuigi ma läksin teosammul tundsin äkki, kuidas jalad kaovad alt. Proovisin hoida Präänikut nii, et tema ei saaks haiget, kuid vasak käsi, millega teda hoidsin sai küünarnuki pihta jõhkra matsu ja Prääniku pea läks natuke vastu põrandat. See, et ma ise kukkusin või haiget sain tundus köömes, aga Präänik… Hõikasin abi, sest ei saanud ise hästi püsti . Kaks töötajat tuli ja üks võttis Prääniku ning teine aitas mind püsti. Mu käed värisesid kui lapse enda sülle võtsin ja riietuma komberdasin. Üks töötaja (beebide ujumise juhendaja) tuli kaasa ning hoidis Präänikut kuni ma riietusin. Kui küsisin, kas sellist asja on ka varem juhtunud, siis sain teada, et selle libedusega on probleeme olnud ja on pöördutud ülespoole. Lahendus ülevalt: las koristaja käib siis natuke tihemini lapiga kuivatamas. Kui ma poleks olnud šokis, siis oleks mu kõrvadest vist küll auru tulnud. Polikliiniku taastusraviosakonna põrand on libe ja lahenduseks koristaja käimine paar korda tihemini? Kas üks lihtne matt, mis isegi ei nõua riigihanget on siis nii üle mõistuse raske sinna leida? Igatahes selle instruktori soovitusel sõitsin Präänikuga lastehaiglasse kontrolli, sest Präänikul tuli korralik muhk üles. Lastehaiglas helistasin vastuvõtu ukse taga kella ja jäime ootama. Vaatasin, et rahvast pole ja lootsin, et ehk võetakse ruttu vastu. Ootasime ukse taga pea 40 minutit kui teisest uksest väljus naisterahvas, kes küsis, miks me kella ei helista. Seletasin, et helistasin juba üle poole tunni tagasi ja naise silmad läksid suureks. Tegi siis ukse lahti ja helistas ise. Oh üllatust, kell ei helisenud. Proovis niipidi ja naapidi veel helistada ja selgus, et kui vajutada kellanupu ülemisse paremasse nurka, siis heliseb küll. Muidu mitte🙂 Igatahes võeti meid sisse ja minutitega tuli arst. Kui küsiti Prääniku isikukoodi, siis ma ei suutnud viimaseid numbreid meenutada. Küsiti dokumenti. Ma ütlesin, et meil oli tegelikult plaan korra ujumas käia, mitte emosse tulla ja siis nad olid tsipa lahkemad. Arst vaatas kutti ja kuna selleks ajaks oli pisut üle tunni möödunud ning kutt oli rõõmus, siis loeti sõnad peale ja lubasin, et oleme päeva linnas. Õnneks jääb see päev halva poolest meelde ainult selle tunniga. Präänikul oli olemine edasi hea ja kõik korras.
See oli siis minu ja T pulma-aastapäeval kui me nii ehk naa pidime linnas olema. Suutsime isegi lapsehoidja leida, kes rõõmuga oli valmis kõiki kolme korraga hoidma. Lisaks enda kahele poisile. Nii uskumatu kui see ka pole lapsehoidja oli siiralt kurb, et sel õhtul me kõik muud plaanid ära jätsime ja kodus otsustasime olla. Muidugi nende sündmuste valguses sai ta asjast aru, aga tegime diili, et millalgi lähiajal teeme uue katse. See võimalus ei lasknud ennast kaua oodata, sest saime kutse linnapea vastuvõtule ja Jussi ning härra Lõvi tahaks jätta kellelegi hoida, sest tõenäoliselt hakkaks neil seal igav.

Präänikust rääkides, siis selle kuuga on areng kiiruse suunas toimunud. Kutt võib väga kiirelt jõuda ühest toast teise. Vahetult enne seitsme kuu täitumist õppis Präänik ära tubade vahelise lävepaku ületamise. Õigem oleks muidugi öelda libisemise, sest see on selline poolviltune üleminek elutoast tahatuppa, kõrgust on umbes 10-15 cm. Algul olin ma valmis lapse näo püüdma oma kätega kinni, aga nüüd sätib Präänik ise käed ette (oluline eeldus ka käputama hakkamiseks) ja siis libiseb. Tegelikult on see nii lahe vaatepilt, et tuleks lausa filmida. See, et liikumine ühest toast teise on selge tähendab ka kiiremat ligipääsu näiteks vendade asjadele. Möödunud jõuludeks saadud suur tuletõrje- ja politseimaja on nüüd Prääniku lemmikobjekt. Ükspäev avastasin ta alumisi uksi lahti tegemas ja see tähendab, et kõik pisikesed detailid tuleb paigutada kõrgemale või päris ära. Legod on ammu välja rännanud ehk istuvad plastmasskastides meie voodi all. Vennad peavad olema väga hoolikad ka igasugu paberikraamile, sest Präänik armastab krõbistada ja nii muuseas ka nätsutada paberit kui emme jaole ei jõua. Nüüd peaks mainima, et lisaks vendade asjadele on Prääniku lemmikobjektideks ka pliidiesised ja -alused puud ning ahjuesised puud. Ma ei tea, mis aine puudust see näitab, aga puukoor on nii ütlemata põnev ja tingimata suhutopitav objekt, et kui Präänik on endale seadnud sihiks saada kätte puukoor, siis on raske teda peatada. Ja hari, millega ma pühin pliidi- ja ahjuesist on ka väga IN. Ahjaa ja füsioterpeut soovis ka kena kasvamist ja rohkem Präänikut näha ei taha, sest kutt on lihtsalt nii osav ja tubli juba. Prääniku aktiivsust vaadates ei oodanud ma sel kuul isegi erilist kaalutõusu, kuid lisandunud oli 380 grammi! Päris korralik number ja ma loodan, et kutt jätkab samas vaimus. Numbritest veel siis pikkust oli 67.3 (üle cm kuu ajaga) ning pea ümbermõõt on 45 cm. Mina olen väga rahul ja õnnelik.

Kui vanust oli 6 kuud ja 18 päeva tegi Präänik katse käpuli edasi liikuda. Valdavalt kulges siiski elu roomates, kuid liikumises hakkas tekkima uus tehnika – roomkäputamine ehk siis käed küünarnukkideni maas ja vaheldumisi hoogu tõmbamas, kuid kõht maast lahti ja jalad põlvedel. Innovatiivne tegelane meil.

Päris toidu osas on juurdunud kaks kindlat söögikorda: hommikul puder ja peale esimest und ehk lõuna ajal püree. Putru sööb Präänik umbes 200 grammi korraga. Pudru koostis: kaerahelbed, vesi ja tükk taluvõid. Püree teen harilikult köögiviljadest, aga kutile maitseb ka banaan ja õun. Selle elukuu algul selgus ka tõsiasi, et lillkapsas kutile ei sobi: ajas teine lapse kõhu punni ja jubedamalt puuksutama. Lisaks muutis raskelt toimetav seedimine ööd hapuks. Jätsime lillkapsa paremaid aegu ootama. Lihaga pole veel alustanud, kuid eks jõululaual saab ka Präänikul olema oma lihatükk (veidi peenemal kujul muidugi kui ülejäänud perel). Piima läheb peale iga pärissöögikorda ja muidugi ka vahepeal. Annan ikka paar korda päevas ka paksendavat segu juurde. Tagasiheide on tänaseks päris korralikult vähenenud, et mitte öelda peaaegu kadunud. Eks kõik asjad mängi siin rolli: nii lapse kasvamine, tahkema toidu lisandumine, Prääniku suurem ringiliikumine jne. Mul on ainult hea meel. Ka öised söömised on enamvähem regulaarsed ehk siis umbes kaks söömist öö jooksul. Minu vahepealse haige olemise tõttu ei tahtnud ma Präänikut kaissu võtta ning nii me harjusimegi öösel sedamoodi toimetama, et võtan ta tema voodist, toidan ära ning kutt läheb tagasi oma voodisse. Korra võtsin keset ööd kaissu ja siis arvas kutt, et nüüd on kvaliteetaeg emmega ehk trilli-tralli alga. No ei… Nüüd on meil kujunenud nii, et viimane hommikune unesutsakas (umbes kella kuuest alates ja ikka tiss hambus) on minu kaisus ja siis ärkame koos enamasti üheksa paiku.

Päevaseid unesid on kaks: esimene kuskil 11-12 ning kestvusega tund kuni mitu. Teine uni siis peale paari-kolmetunnist ülevalolekut. Naljakas on see, et isegi kui see esimene uni venib pikale (sel kuul tegi Präänik ka rekordeid: kahel korral oli päevauni umbes viis tundi pikk), siis tuleb teha teine uni ka, et saaks enamvähem ilusti ööunne jääda. Mõtlesime vahepeal, et no las ta siis olla üleval kuni kaheksani, mil ülejäänud kaader ka magama läheb, aga siis arvas Präänik peale pooleteise tunnist und umbes poole kümne paiku, et aeg on teha õhtune šõuprogramm ja mitu korda istusin ma temaga pea südaööni üleval. Kui ta teeb unesutsaka ka kuskil poole seitsme paiku pool tunnikest võib ta ikka enne üheksat kenasti ööunne jääda. Endiselt on ööunne panekul issi superkangelane, kes suudab lapse saada minutiga magama. Kuu keskel oli T-l firmaüritus ja üks öö polnud teda kodus. Just sel ööl ärkas kutt umbes poolteist tundi peale ööunne minekut üles ja suur rahutus oli hinges. Kussutasin ja laulsin, aga kutt vaatas üle minu õla ikka sinnapoole, kus issi peaks magama. Tundis vist nii suurt puudust. Ehk siis poistele on isa äärmiselt oluline. Isegi kui ta magab🙂

Novembri lõpus sadas meil maha esimene lumi. See juhtus päeval kui Präänik oli õues ja magas vankris. Me asjatasime Jussi ja Rikuga ringi ning mingil hetkel läksin vaatama, kas kile on vankril korralikult peal, ega lapsele lumi näkku saja. Vankrist vaatas välja kaks suurt silma, aga mitte mind, vaid langevat lund. Präänik oli ilmselt juba jupp aega hiirvaikselt vaadanud, kuidas lumi sajab, sest silmis polnud uneraasugi. Lumesadu oli ka nii põnev, et ma pidin jupp aega ootama kuni laps mind märkab.

Seitsmekuuseks saamise eelõhtul sai tervele perele selgeks, et mitte miski, mis ripub täiskasvanute põlve kõrgusel pole kättesaamatu. Präänik asjatas mööda elamist ja hetkel kui keegi ei vaadanud haaras aurutaja juhtmest ning tõmbas selle kolaki põrandale. Idee poolest masin töötab, aga auru tuleb tempos 10 minuti kogus kuuga. Ju see uh vidin sai ikka piisava matsu. Läheb mahakandmisele. Hea on, et see lapse pead ei tabanud ja eemale lendas. Läks hästi.

Riku ja hambad

30. novembri õhtu. Lapsed on voodis, väike Präänik juba magab, teised kaks kuulavad, kuidas ma loen “Sõrmuste isandat”.

Äkki hakkab Riku lohutamatult nutma. Mis see siis on? Ei ole ju raamatus mingi kole koht – peetakse nõu, kuidas Isengardi rünnata. Mingeid ohtlikke momente ka pole toas…

Siis  kostab väga haledalt: “Mu hammas kukkus voodi taha!” Kibekiirelt alustas ülejäänud perekond (välja arvatud magav Präänik) hambaotsinguid ülemisel naril istuva Riku dikteerimisel: mina voodi all, T Jussi voodi taga ja Juss kuskil vahepeal. Lõpuks leidis T hamba ja üliõnnelik Riku sai visata oma esimese piimahamba ahju peale.

Issi süles hoolega sihtides proovis ta ülipüüdlikult õiget salmi öelda:

“Mina annan piimahamba, anna mulle….(sosinal Jussile) Juss, mis nüüd oli?”

Lõpuks sai salm öeldud ja särav ning õnnelik Riku võis magama jääda.

Kuuekas

Kuus kuud täitus maru kiiresti. Ma mäletan väga selgelt, et kui umbes kolme kuu paiku olid toitmise mured ja igemete sügamise ning lakkamatu tativoolu aeg pluss segased ööd, siis ma lohutasin ennast, et see läheb kiirelt mööda. Nagu ikka võin ma ka nüüd öelda: mul oli absoluutselt õigus.
Kuue kuu täitumist tähistas Präänik sel moel, et sõi õhtul enne magamaminekut kõhu täis (umbes pool üheksa) ja järgmine söömine oli öösel kell üks. Pool seitse hommikul nõudis kaissu ning ärkas veidi enne poolt ühtteist. Tundub elu nagu roosipõõsas? Tegelikult on ööd ikka vahepeal päris mustad ja mõned päevadki kipuvad pigem sombused olema.

Söömisega hakkasid pihta olulised sündmused ehk siis 10. oktoober oli see päev, kus kutt sai peale piimakraami proovida suvikõrvitsat ja päris maitses. Tehnika oli pisut imelik algul: kutt tahtis püreed koos lusikaga ära lutsutada ja keel käis lusika pealt läbi, mitte alt, aga söödud sai. Menüüsse ilmusid ka kartul ja porgand. Proovisin ka lillkapsast anda, aga sellest tulid lapsel sellised puuksud (õigem oleks vist ikka öelda peerud), et midagi hullu – jõle hais pluss kõvemat sorti punnitamine. Tõenäoliselt lillkapsa nahka läks mitu ööd ka uni, sest nii kui selle ära jätsin muutusid ööd unisemaks ja puuksud kadusid. Tuba oli haisuvaba.

Esimene hammas ilmus lõpuks 12. oktoobril. Präänik magas lõunaund neli tundi ja peale seda oli hammas väljas. Päris äge. Kolm päeva hiljem tuli teine hammas. Peale seda ma olen aegajalt röögatanud kui üks vend mulle nii südameidvõluva naeratusega otsa vaatab ja siis justkui kogemata oma väikesed nõelteravad hambad niplisse lööb. Hammaste tuleku järel muutus muidu lihtne õhtune magamaminek omaette ooperiks. Mõni õhtu oli jauramist vist Otepääle ka kuulda ja ikka jupp aega.

Uuemat siis magamise trendidest. Hakkas tulema öid, mil minuga ei lepitud. Ma olen nüüd üsna veendunud (nii öelda omal nahal veendunud), et see, mil moel lapse esimene elupäev, esimesed tunnid mööduvad (ning kellega) mõjutab tugevalt edasist. Ehk siis kuna esimene öö möödus Präänikul ja T-l teadupärast kahekesi, siis suudavad nad kahekesi ka paremini öösel unega joonele saada. Lisaks on õhtud muutumas issi pärusmaaks ehk issi saab poja väga kiirelt ja lihtsalt magama. Päevased uned on liikunud kahele peamisele unele. Kui vahepeal eksis sekka õhtul üks lisauni, siis ei tahtnud ööunne jäämine hästi välja tulla. Proovisime venitada enne ööund ülevalolekuaega kolmetunniseks ja justkui sujus paremini, aga mitte alati. Lõpuks lõime käega ja vaatasime, et kui ikka pool seitse on suur väsimus, siis las tukub pool tunnikest. Ülevaloleku aeg on keskmiselt kolm tundi, aga on ka pikemaid vahesid juhtunud. Magamine tuleb enamvähem igal pool sama hästi välja. Kodustel päevadel on päevauni õues ja vankris, mõni harv kord õhtupoolsem uni toas ja enamasti sel juhul kaisus, ööuni on suuremas osas oma voodis. Linnapäevadel on uni ka autos kerge tulema. Vähemalt sõitmistega on Präänik kenasti harjunud. Ega tal just erilist valikut ka pole. Pealegi loevad mõned siin varsti juba tunde kuna kevad saabub ja mina olen muutumas igapäevaseks sohvriks kooli- ja lasteaialastele. Ma nii rõõmuga seda aega ei oota. Voodist veel niipalju, et päev enne kuue kuu täitumist pani T võrevoodi kokku ja monteeris hälli lahti. Präänik algul täiega mõnules voodis: keeras ja pööras nii ja teistpidi, vaatas niisama lakke, nautis ruumi, avarust.

Füsioterapeudi juures käisime ka edasi. Kaks korda saigi käia, sest Präänik oli nii tubli liigutaja, et füsioterapeut ei näinud mõtet tihemini käia. Korra tõmbas kutt endale nii hoo sisse, et roomas mitte ühe käega hoogu tõmmates, vaid kahega korraga. Füsioterapeut naeris ja kui kutt siis veel ennast käpuli ajas ja üritas ka sel moel edasi tuuseldada oli ikka päris lõbus. Õnneks kodus on roomamised veel väga väikeste sutsakatena ehk siis ma ei julge öelda, et no nüüd roomabki ja paigal olevast beebist on mälestus. Kolm päeva hiljem võib öelda, et ongi mälestuste raamatu peatükk valmis: ei mingit paigalpüsimist.

Pidime hakkama ka ujumas käima, aga siin tuli mängu “Minuga juhtub” lugu. Ühel ilusal pühapäeva õhtul oktoobri algul suutsin kodus, toas, astuda herilasele peale. Sain kirja korraliku sutsaka ning tallaalune oli paistes. Lisaks olin nagu vana lombakas hobune ja niimoodi longates ei julgenud küll lapsega ujulasse minna. Õnneks lombaklus andis paari päevaga järgi ja jäi kohutav sügelus. Esimest korda jõudsime ujuma alles 9. oktoobril ja see vend tundub ka veeloomastuvat. Kutt täiega mõnules vees, ei viitsinud ennast õieti liigutadagi, lasi mul ennast vedada ja ujutada.

Kui mina jäin haigeks peale meie esimest ujumas käiku, siis kutt jäi haigeks enne teise hamba tulekut ja nii pidime me tühistama oma esimese suurpere reisi spasse. Mõtlesime pikalt kuhu minna Jussi esimese koolivaheaja hakul ja Viimsi tundus huvitav. Tegime broneeringu ja mõni nädal peale seda juhtus sealses uues veepargis surmaga lõppenud õnnetus. Siis tekkis väike kahtlus, aga mina poleks Präänikuga niikuinii veeparki läinud ja mõtlesime, et las olla. Aga elu tuli vahele ja nii meil Viimsis käimata jäigi. Füsioterapeut muidugi soovitas ka natuke kannatada suuremate veekeskustega ja nüüd me mõtlemegi pigem kevadtalvel kuskile minna.

Enne koolivaheaega oli Jussil koolis pildistamine. Kui varasemalt oleme me teinud lasteaias vendade pildi, siis seekord organiseerisin ma kõik kolm korraga kooli. Beebi tekitab igalpool elevust ja nii tuligi välja, et mu kuttidest tegi fotograaf vist viis eri kaadrit kui teised pidid piirduma sõbrapildiks ühe kaadriga. Samas valik oli ikka kesine, sest katsu ainult kolm kratti ühel ajal ühte kohta vaatama saada – ei saa. Aga ülal pidasid kõik ennast suht viisakalt.

Oktoobri algul jäi Präänik esimest korda paariks tunniks issi töö juurde. Oli üsna kenasti ennast ülal pidanud. Korra kippus suu kõveraks minema, aga arvatavasti ründas väsimus. Pärast rääkisin T-le, et maru hea kui kutt harjub sealsete inimestega ega võõrasta, sest tõenäoliselt tuleb tal veel seal käia. Samuti oli hea see, et Präänik harjus väljaspool kodu ainult issiga olema (emme pole pildis).

Selline sai siis kuus kuud Präänikut. Eks tegelikult oli see kuu üsna karm, sest ma ise olin väga tõsiselt haige: kerge nohu ja külmetus moondus hulluks köhaks ja palavikuks, aga ega mu immuunsüsteem veel päris korras ole. Kuna me Präänikuga ikka pidevalt nokkapidi koos ja ma pole väga aasia-usku, et respiraator näo ees ringi käiks, siis paratamatult on ka Präänik saanud oma jao haigustest. Aga pole hullu: võtame terve perega usinalt D-vitamiini ja suuremad ka C-vitamiini, et kobedam olla oleks ning küll see haigustejama ükskord meie majast ka kaob.