Täiskohaga taksojuht ehk coach-mom :)

Tegelikult ma see viimane muidugi pole. Puudub kaks, tegelikult kolm olulist tundemärki: juuksevärv on endiselt mitteblond, puudub dziip, aga kilosid on hulga rohkem kui coach-momile ette nähtud. Jääb esimene variant – täiskohaga taksojuht.

Kui nüüd asju täpsemaks ajada, siis Juss jätkab kooliteed samas koolis, Riku sai kevadel Elleri muusikakooli sisse ja asub nüüd eelklassis kitarri õppima, lisaks varsti ka päris eelkool. T mõtles ja mõtles ning teeb sellest sügisest alates TTÜ-s magistrit. Ja siis kõige krooniks utsitasime me T-ga minu isa uut ametit õppima ehk siis paps otsustas 63 aasta vanuselt, värske pensionärina vahetada senine, aastakümneid püsinud autojuhiamet välja ja astuda kutsekasse ning õppida pottsepaselliks. Kutsekas tuleb palju paberimajandust ja asju ajada arvutis ning kuna mu isa ja arvuti pole üldse omavahel tuttavad lisandub mulle ka pool kohta arvutiõpetajana. Mul vist ei ole täiskohaga erialasema töö jaoks tõesti aega, kuid poolekohaga saab ikka jutule 🙂

Näoraamat saatis mulle täna meenutuse, kuidas ma kaks aastat tagasi hõiskasin, et Juss läks kooli ja meie T-ga enam koolis ei käi. Haa… Nii kaua oligi vaikus. Saab põnev olema meil see uus kooliaasta. 😀

P.S. ma südamest loodan, et T-l ei teki “rumalat” mõtet edasi doktorantuuri minna. Noh nüüd sõnusingi ära 🙂

Laste kasvatamine laikidega.

Mõni hetk tagasi jäi sotsiaalmeedias silma pilt, kus laps keerab mingi käki kokku. Tegelikult pole ju midagi erilist, eks? Aga meil tekkis T-ga kohe küsimus: miks vanem laseb tal seda teha? Ja vastus: selleks, et teha pilt, panna sotsiaalmeediasse ja saada laike. Ma ei suuda mõista seda laigivajadust. Laps teeb mingit jama ja vanem pildistab seda. Seejärel kui pilt tehtud hakkab tõenäoliselt võsukesele moraali lugema. Mis signaali laps sellest saab? Suht silmakirjalik, eks?

Me oleme siis jälle need “imelikud”, kes ei lase lastel toitu mööda elamist lennutada, põrandad ja seinad pole noorte kunstnike lõuendid ning üleüldse: kui teed, siis tuleb pärast ise ka ära koristada. Olgu, Präänikut me ikka aitame (veel), aga oluline on see mõte: kodu pole lagastamiseks, kodu tuleb hoida. Saame siis vähem laike.

 

Präänik läheb lasteaeda

Käes on taas aeg kui tuleb laps lasteaeda saata. Seekord on kord Prääniku käes. Kuna kevadel täitus kaks aastat, siis on praeguseks peaaegu psühholoogide ja muude tegelaste soovitatud kolmeaasta piir käes. Seda enam, et ka minu piir on käes ja on soov asuda taas enamus tööpäevadest veetma täiskasvanute maailmas.

Lasteaia valikul ütlesin T-le, et kui me kohe ei saa Präänikut samasse aeda, kus Rikugi, siis olen senikaua kutiga kodus kuni just sinna aeda koha saame. Päriselt, ma pole veel näinud nii toredat lasteaeda. Ma pole veel kohanud nii toredat lasteaia juhtkonda rääkimata muust personalist. Eks väikseid erisusi leia ikka, aga see teeb selle lasteaia minu meelest veel paremaks. Meil vedas väga, sest saime kenasti Präänikule koha sõimerühma ja harjutamas hakkasime käima eilsest.Mu süda natuke valutas ja oli kahevahel, sest suvi jõudis just kätte, aga samas kogemus (ja T) ütles, et kui on vähem lapsi on parem ja lihtsam harjutada. Vähemalt niipalju ma võtan küll praegu lõdvemalt, et hommikusöögi sööme kodus, eriliselt varem lapsi üles ei aja (nad tegelikult on ise juba kaheksa ajal üleval) ning ettevalmistused toimuvad rahuliku tempoga.

Sättisime siis eile ennast peale hommikusööki lasteaeda. Prääniku rühmas oli kohal juba kuus last. Kevadisel koosolekul oli T kuulnud, et enamus pidada kaheaastase piiri ületanud olema ja seda üllatavam oli minu jaoks näha ikka veel mähkmetes lapsi. Ma olen isikliku kogemuse põhjal veendunud, et kaks aastat on see iga, kus tegelikult on laps valmis potil käima. Selle õpetamine on aga puhtalt vanema kätes ning kui seda ei tehta, siis ei saa ka laps mähkmevaba olla. Nõuab aega ja tähelepanu, kuid järjepideva tegutsemise korral on kaks nädalat minimaalne aeg, mil saadakse mähkmetest priiks. Maksimaalne on võibolla kolm, äärmisel juhul neli nädalat 🙂 . Palun mitte unustada, et räägin kolmest mähkmevabastusest, mis oma peres ära tehtud ja ei aja niisama mulli. See ei ole tegelikult raske. Lisaks on mul arusaam, et lasteaias ei pea kasvatajad tegelema potitreeninguga. See on ikka vanemate ülesanne ning aias käiv laps peaks vähemalt päevasel ajal olema mähkmevaba.

Teine asi, mida ma imestasin oli suhtumine söömisesse ja söögilauas olemisse. Ehk siis söögitädi palus mitte lubada lapsi kohe laua juurde, sest kuum supp veel jahtus taldrikutes, kuid üks laps siiski trügis pidevalt sinnapoole ja selleks, et laps ei läheks andis ema talle leivatüki kätte ning suunas mängunurka mängima. Võib ju mõelda, et ah, mis see leib ära ei ole, aga kujutagem nüüd ette, et terve rühamatäis sõimekaid on leivatükkidega mängunurgas – päris äkane lõpptulemus jääb sinna nurka vist? Teine asi: söögiajal süüakse söögialaua taga, mitte ei rännata toiduga ringi. Minu ja T päritoluperes kahjuks puudus selline järjepidevus ja igaüks sõi, kus tahtis (enamasti teleka ees) ning suvalisel ajal. Ma ei saa öelda, et mõnikord filmi vaadates poleks meil ka diivani juures mingeid näkse, aga söögiajal oleme kõik söögilaua taga ning rändlust ei toimu. Samuti ei pea ma eriti heaks söömist, ära käimist ja tagasi sööma tulemist ehk pendeldamist.

Mõtlema paneb, et tegelikult on rühma infostendil ka samad mõtted, soovid, palved, reeglid – nimetagem neid, kuidas soov on, aga nähtavasti olen ma üks väheseid, kes selliseid asju loeb. Minu meelest on viisakas olla kursis külastatava koha reeglitega, eks ole? Ja miks need reeglid on sellised – eks ikka selleks, et kõigil oleks mõnusam.

Aga jätkame Prääniku kogemusest juttu. Kui me eile õues olime ja Riku tubli vanema vennana umbes kolm korda kontrollimas käis, kas Präänikul kõik ikka hästi ja Präänikul tõesti oli huvitav tuli mul mõte, et peaks käima kiirelt autoga teeninduses ära (Pühapäeval Ööbikuorus käies viskas ABS veateate ja ma tõesti ei taha a) sõita võibolla ilma abs-piduriteta kruusa; b) saada trahvi tehniliselt mitte korras autoga sõitmise eest). Präänik võttis mu teadet, et käin ära täiesti rahulikult ega pööranud suuremat tähelepanu. Kui umbes tunni pärast tagasi tulin oli laps ühe õpetajatest käekõrvale võtnud ning sättis teda enda kõrval liumäest alla laskma. Ju siis õpetajal oli selline nägu nagu vaevaks teda metsik igavus 🙂 . Igatahes oli üsna kohe söögiaeg ja suundusime tagasi rühma.

Präänik oli väga tubli ja sõi oma supi kenasti ära. Magustoiduks pakutud küpsisekook ei tekitanud erilist vaimustust, aga vähehaaval siiski vähenes. Viimane kolmandik jäi küll ootama helgemat tulevikku.

WC-s selgus, et ka kõige pisem veevärgiga pott on Prääniku jaoks üks nõks veel liiga kõrge: pidin teda aitama õigesti istuma. Käteräti asukoht jäi väga kiirelt meelde. Nimelt on iga lapse käterätinagi juures lisaks nimele ka oma pilt. Präänikul oli roheline auto. Rohkem selles rivis rohelist polnud ka ehk et eriti kerge meelde jätta. Õnneks on kodust kaasas harjumus peale wc-s käimist pesta ja kuivatada käed ning mul polnud justkui tegelikult midagi seal rühmas teha. Olin pigem nagu vihmavari igaks juhuks kaasas kui peaks sadama hakkama.

Täna tahtis Juss ka linna tulla. Eile oli härra esimest korda üksi kodus ja oh seda rõõmu kui õhtul tunde kokku lugedes sai ta aru, et oli tervelt viis tundi omapead olnud 🙂 . Tundub, et kaks päeva järjest oleks siiski liig. Mõtlesin, et lihtsalt vanaisa juures telekat vaadata ei ole tore, las lähevad parem Rikuga kinno. Muidu kooliajal saab Juss niigi rohkem kinos käia, sest Riku on päeviti lasteaias. Ehk siis viisin Prääniku aeda ja härrased käisid niikaua vanaisa juures tere ütlemas.

Prääniku ülejäänud rühm oli juba õues. Aitasin käbedalt õuepüksid kutile jalga, kutt rääkis söögitädiga veel kaks sõna (loe: lõi nunnumeetri põhja) ning kiirustasime õue. Kerge tiir autoga ning seejärel juba liivakasti kopaga auku kaevama. Ma ütlesin, et lähen viin vennad kinno, aga seda kuulati nii poole kõrvaga. Mõtlesin, et täna lähen aeda tagasi selleks ajaks kui enam-vähem söödud. Seda ma küll ei oodanud, et näen juba läbi akna Präänikut keset rühma seismas suured krokodillipisarad voolamas. Rühma jõudes kuulsin, et kõik oli väga hästi seni kuni üks õpetaja mainis sõna “magamaminek”. Siis oli justkui kõik maailmavalu valla pääsenud ja mitte miski ei lohutanud. Ma sain lõpuks lapse niikaugele, et lasteaias tema täna magama ei pea ja Präänik sõi oma todiu ilusti ära. Kasvataja imestas, et ka salati sõi Präänik ära, sest see ei pidavat eriti popp kraam olema. Igatahes võib öelda, et algus lasteaias käimisele on tehtud ja päris hästi veel pealekauba. 🙂

 

Suhkur haiglas

Nüüd räägin ma oma haiglaga seotud küsimusi tekitavast kogemusest. Nagu eelnevalt juba jutuks tuli pidime Präänikuga ette võtma lühikese “puhkuse” Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas.

Me jõudsime parajalt enne lõunat ja nii saime kohe ka lõunasöögi. Menüüs oli kaerahelbepuder, jogurt ja kõrrejook. Osakond, kus viibisime oli Ägedate Infektsioonide osakond ehk ka kõik kõhuviirused paigutati sellesse osakonda. Minu lihtinimese loogika ütleb, et piimatooted pole kõhuhädade puhul just kõige parem valik. Vähemalt seda on korranud ka arstid, et pigem tasub piimatooteid vältida. Edasi vaatasin, mis siis jogurti sees on ja 100 grammis tootes oli 10 grammi suhkrut. Sama oli kõrrejoogiga.

Õhtune menüü oli väga hea ja minu meelest igati tervise turgutamist toetav ehk siis ühepajatoit, käär täistera sepikut ja või. Lisaks klaas piima. Selle viimase osas on mul jälle küsimärgid, kuid ühepajatoit oli tõesti maitsev.  Nüüd tuleb mainida, et ka päevane ja järgmise hommiku puder olid maitsvad ning kuidagi ei saa öelda, et haigla toit on maitsetu või niru. Õhtul toodi ka tee ja saiake. Ma saan aru, et tee kõrvale võiks midagi pakkuda, aga kas see saiake nüüd kõige sobilikum on … Hommikul oli pudru, sepiku ja juustuviilu kõrval taas platsis kõrrejook. Toreda lisandina oli viis ploomtomatit.

Vaadates viimase aja poleemikat suhkrumaksu teemadel tekib mul küsimus, et kas Tervise- ja tööminister võiks oma auru poes müüdavate magusate jookide asemel kulutada hoopis riiklikes haiglates pakutavale menüüle? Tundub kuidagi mõistlikum algus. Lisaks oleks äärmiselt tänuväärne arvestada hooaega ning lisada jogurti asemel kasvõi üks värske kurk, mis teadupärast on kehale palju parem. Samuti menüüdesse lisada rohkem köögivilja ja vähendada magustatud piimatoodete ning jookide osakaalu. Kõlab nagu hea plaan tervise turgutamiseks?

Suudlemishaigus

Et kõik oleks selge, siis selle suudlemishaiguse põdes läbi väike Präänik. Ega me osanud midagi hullu kahtlustada kui möödunud nädalavahetusel telkisime ja öösel Präänik norskama hakkas. Ju siis tuleb nohu. Ööd olid pisut liiga jahedad ka. Muidugi oli meil vaja pühapäeval koju sõites Valgerannas peatus teha. Kui Präänik vette minekust keeldus ja lausa karjuma hakkas sain aru, et miskit on korrast ära. Seekord tuleb midagi rohkem kui nohu.

Kodus õhtul kraadisime ja hopaa – oligi palavik platsis. Ikka juhtub külmetusi ka suvel. Esmaspäeval oli palavik, aga kuna ilm oli soe ja vennad toimetasid õues käis ka Präänik õues. Õhtul läks hulluks. Palavik tõusis 39 koma midagi peale ja andsime ibumetini. Palavik taandus. Öösel Präänik tegi magades pissi voodisse ja hommikupoole ööd oli palavik taas kõrgustes. Alandaja peale. Kuna suuremad on põdenud kolmepäevapalavikku, siis me ikka veel ei muretsenud. Imelik oli vaid palaviku esinemine: kolmepäevapalavik ei allu alandajale või noh niipalju ainult, et kõrgemaks ei lähe. Madalamaks ka ei lähe ja kolme päeva möödudes on äkki kadunud. Seekord palavik läks peale alandaja andmist kenasti alla, kuid ettenähtud rohuandmisintervalli täitumisel oli täies hiilguses tagasi.

Kolmapäeval helistasin perearstile ning Präänikul võeti vere- ja uriiniproov. CRV oli väga ok, kuigi selleks ajaks nägi Präänik välja nagu ületoidetud väike hiinlane ehk nägu oli julmalt paistes. Perearst viskas korra õhku mononukleoosi diagnoosi, kuid arvas, et äkki siiski ei ole. Kahtlustas kõike muud ja järgmisel päeval pidin helistama vereproovi asjus.

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva oli julm. Präänik karjus öösel kõvasti, palavik keris end üle 40 ja hingamine oli uneajal väga suurte raskustega. Neljapäeva hommikul käisime taas perearstil CRV-d kontrollimas ning see oli pisut veel madalam. Edasi tuli minna lastehaiglasse, sest lapsel oli päris paha.

Noh lastehaiglas õnneks vedas: järjekorda polnud ja võeti kohe ette. Präänikul võeti seekord veenist verd. Kutt oli nii tubli: mitte üks piuks ega hääl, vaid vaatas huviga, mis tehakse. Andis ka uriiniproovi ja see oli taas parem kui eelmisel päeval. Peale juppi aega ootamist sai Präänikul villand ja ma küsisin, kas me tohime minna koridori jalutama. Selle peale näidati meile kätte sealsamas EMO-s asuv laste mängunurk. Nojah, laseme lapse palatis hulluks minna ja siis mainime, et tegelikult saab siinsamas ka mängides aega veeta.

Mängida jõudis Präänik vaid 15 minutit, sest siis saabus teade, et proovid korras. Kuigi arstile ei meeldinud lapse paistes silmad ei osanud ta midagi ette võtta ja ütles, et kui soovime võime haiglasse jääda, aga kui soovime võime koju minna. Loomulikult valisime viimase variandi. Arst oli nii kena ja andis oma isikliku numbri, et kui öösel ilmub palavik, siis tuleks hommikul talle helistada. Kahjuks pidin ma seda võimalust kasutama, sest öösel lõi temperatuur jälle kõrgustesse.

Hommikul saime korralduse haiglasse minna. Ega ma vastu polnud, sest lapse tervis eelkõige. Õnneks pole ma varem pidanud seal olema, T on käinud nii Jussi kui Rikuga seal olude sunnil ööd veetmas (Jussil larüngiit ja Rikul oli kõrge palavik ning vedelikupuudus). Me pidime olema ÄIO-s ehk ägedate infektsioonide osakonnas, mis tähendas oma palatisse isoleeritust. Kujutage ette kui nõus on üks aktiivne ja asjalik kahene olema väikeses palatis.. Ega mitte eriti. Kõige hullem oli kui Präänik nõudis muudkui koju ja koju.

Taaskord võib öelda, et meil vedas. Raviarstiks sai dr. Närska, kes pidi olema parimaid infektsioniste seal majas. Algusest peale viskas ta õhku mononukleoosi diagnoosi, kuid kinnituseks oli vaja vereproovi. Taas tuli Präänikul anda veeniverd. Kahjuks seekordne õde ei olnud nii osav ja surkis veeni otsides lapse käes ringi ning Präänik lõi sireeni tööle. Kuna hommikul oli olnud palavik, vereproovi vastuse saabumine võis olla ka esmaspäeval, siis pidime kindlasti öö haiglas veetma. Küll andis arst lootust, et kui palavik allub ravile võime saada siiski laupäeval koju Riku sünnipäeva pidama.

Õnneks Präänikule meeldivad raamatud ja meil oli kaasas hetkel pooleli olev “Lohe Lembitu lugude” raamat. Laps leppis päris hästi minu süles olemise ja raamatu ettelugemise, piltide vaatamisega. Õhtul suutsin leiutada telekast ka multikad. Leiutamine on õige sõna, sest pult oli kapsas ja telekanalid vahetusid samu nuppe kasutades kui heli. Tuli vaid kolmandat nuppu õige nurga all õige arv kordi lisaks vajutada 🙂

Palavik jäi mõõdukaks ehk päeva jooksul oli kõrgeim temperatuur ainult 37,7 kraadi. Kui Präänik magama läks, siis keris temperatuur korraks 38,4 peale, ent langes poolteist tundi hiljem 36,7-ni. Hingamine oli suht plörisev. See pidi olema mononukleoosi puhul tavaline, et tundub nagu oleks tohutu nohu tulemas, midagi hingamisteedes, kuid tegelikult on lihtsalt adenoid turses ja muud hullu polegi. Õhtul Präänik aurutas, et turse alaneks. Ööseks leiutasin ma talle peatsi kõrgenduse mähkimislaua madratsi abil. Õnneks oli hommikul laps triksis, traksis, palavik kadunud ja loomulikult tahtis koju. Me ei oodanud valvearsti enne lõunat, sest terve lastehaigla peale on nädalavahetusel vaid üks arst, kuid pool üksteist oli arst platsis vaatas Präänikut, küsis öö kohta ja ütles, et vereproovi vastus kinnitas mononukleoosi. Kuna lapsel polnud palavikku ja koduigatsus oli suur ning lisaks venna sünnipäev, siis lubati meid koju.

Mis siis on see suudlemishaigus? Arsti sõnul pea 100% inimkonnast on seda põdenud ning olles korra läbi põdenud tekib immuunsus. Tegemist on viirushaigusega (Epstein-Barri viirus), mis levib süljega. Suudlemishaiguseks nimetatakse seda sellepärast, et enamasti on nakatunuteks teismelised. Teate ju küll kas ja kui palju teismeeas suudeldakse 🙂 Eestis on ometi ka suur trend põdeda mononukleoosi kuni kolmeaastaste laste seas: kellegi mänguasja näritakse, juuakse teise tassist, pudelist jne. Nagu tuulerõugete puhulgi kehtib reegel: mida varasemas eas põetakse, seda kergemalt kulgeb. Loomulikult on ka tüsistuste võimalus mistõttu keelati aktiivsem füüsiline tegevus Präänikul mõneks ajaks ära. Võib olla võimalus, et kuigi maksanäitajad olid praegu korras tekib maksa või põrna suurenemine ning kui suurenenud organ saab vopsu on hapu. Soovitati ka lapsel mitte liiga palju lasta kõndida, vaid kasutada käru. Me muidu pole terve suve enam käru kasutanud, aga olgu siis, lapse huvides võtsime käru taas kasutusse.

Kuidas Präänik selle viiruse sai ei oska ma arvata. Ometi võib öelda, et selguse saamine müstiliselt kõrgete palavike osas oli väga hea. Hea on ka teada, et nüüd peaks immuunsus saavutatud olema ja teismeeas võib vabalt suudelda 🙂

Lastehaiglaga nii hästi pole. Väljas näeb ta välja nagu nõukogudeaegne pool mahajäetud hotell. Seest on suts parem, aga kui palatis oled ja uks on kinni ent samal ajal koridoris keegi mõnd suvalist ust liigutab teeb palatiuks jubedaid kolkse. “Head” nõukaaegsed õhukesed klaasidega uksed. Kui ma mingi hetk wc-s käisin tundsin potil istudes ja paberit võttes, kuidas prill-laud mu tagumiku alt plehku paneb. See oli üpris omamoodi kogemus, mis pole teatud protseduuri kestel just kõige meeldivam. Palatites olevad televiisorid olla saadud annetustena ja tundub, et ikka päris ammu, sest tegu oli vanade kineskooptelekatega. Siinkohal võib vist öelda, et kui kellelgi mõni normaalsem, uuemaaegsem teler üle, mida saab ehk ka seinale kinnitada võiks uurida ehk lastehaiglas leitakse sellele kasutus. Miks seinakinnitusega on hea? See telekas oli pandud lauale, mis niigi pisikese palatiruumi veel väiksemaks muutis ja seinal ei jääks see väikestele patsientidele ka käeulatusse. Miks üldse telekat vaja? Mina kui teada tuntud ei-luba-lastel-veeta-tunde-telekas-arvutis-telefonis-ema ütlen, et palatisse isoleeritud väike patsient ei suuda ka lugemist väga kaua kuulata ja mõned multikad kuluks marjaks ära. Rõhk sõnal mõned multikad, mitte mõned tunnid 🙂

Rõdult oli üpris kena roheline vaade kui suunata pilk otse ette (võib telemasti näha), mitte kõrvale, üles, alla 🙂  Muidugi võib olla, et lastehaigla kolitakse peagi suurde Maarjamõisa kompleksi või algab ehitustegevus, aga minu isikliku arvamuse kohaselt on üsna inetu, et pisikesed tegelased on jäetud kõige viimaseks kui täiskasvanutel on ammu paremad, mugavamad, kaasaaegsemad võimalused. Lastehaigla on nii trööstitus seisus juba enam kui kümme aastat.

 

Lastehaigla.jpg

Despacito

Jah, popkultuur tungib jõuga ka meie majja. Kuigi me oleme ikka pigem oma rada astunud on laste sõpradel, klassi- ja lasteaiakaaslastel suur mõju. See, mida kuulab enamus muutub ühel hetkel justkui mustbe-ks. Muidugi ma mõistan seda, sest sellises varases arenguetapis on lastele tähtis olla üks grupist ja kahjuks käib sellega kaasas arvamus, et peavad meeldima samad asjad, mis teistelegi. Noh siinkohal läks jälle nihu kui on sellised vanemad nagu meie T-ga. 🙂

Juss käib pikemalt peale, et tahab endale telefoni “Despacitot”. Minu arust on see suht tavaline tapeet või siis isegi natuke kehvem. Niisiis tuli teha olukord “hundid söönud, lambad terved”.

Esimene variant.

Selle peale arvas Juss, et talle ikka väga ei meeldi, kuigi osad Leo lood talle meeldivad ja päris palju. No olgu. Võibolla liiga metalliselt kõlav, aga ma ei andnud alla. Järgmine variant oli juba minu kapsaaeda ehk siis meenutas suurt lemmikut The Darknessi ja kõik toredaid retuusides pikkade juustega kilekõrisid kaheksakümnendatest.

See oli Jussi arust päris ok. Niisiis alati leiab alternatiivi. Eriti muusika osas. Ka autos olevale Rammsteini kogumikule leidus lõpuks alternatiiv: Tanel Padar ja sõbrad akustilises versioonis. 😀

Maasikad ja linnud

Meil on mõned maasikad ikka ka. Peab ju olema kui elad maal ja eriti kui lapsed majas. Senini on olnud midagi harakatega võidujooksu taolist igal aastal. Ehk siis kui poisid õigel ajal jaole ei saa on marjad läinud. Tihti on pool marja ka enne õiget aega läinud 🙂

Sel aastal juhtusin lugema toredat ideed värvitud kividest kui linnupeletajatest. Mul on kerge kahtlus lindude ja nende mälu osas, aga mine tea…

Kuu tagasi saime me T-ga väga huvitava nähtuse osaks. Jalutasime õhtul aias ja nägime kägu kuuse otsas. Ei midagi erilist, aga paar puud eemal oli teine kägu. Nr 2 kukkus ja nr 1 vastas. Vähemalt me arvasime nii. Edasi nr 1 tõusis lendu ja suundus otsustavalt nr 2 suunas, kes õhku tõusis ja pisut eemale lendas. Nr 1 maandus tagasi oma kuuse otsa ja nr 2 tahtis lennata natuke teisal asuva puu otsa, aga siis sööstis nr 1 nagu välk nr 2 suunas ja see vaeseke pidi taanduma. Nii nad tiirutasid jupp aega ja nr 1 tõrjus üsna otsustavalt nr 2 püüdlused kuskile potsatada ise samal ajal üsna vihaselt juba kukuutades. Kägude sõda territooriumi pärast. Nagu ma lugenud olen on need kõvemad kukuutajad isased ja kägu pole paarilind, aga tundub, et territoorium on ikka oluline ja mälu nagu oleks. Ehk siis tagasi tulles maasikahävitajate juurde, siis võib-olla on meie katsel ka tore  maasikaid meile säästev tulemus. Pealegi mõte võrkudesse takerdunud lindudest ei tundu üldse hea.

20170628

Vaja läks pintsleid, värvi (me kasutasime Jussi koolivarudest guaššvärve)ja kive. Pintseldasime kivid punaseks, oranžiks ja lasime kuivada. Õhtupoolikul paigutasime kivid maasikate vahele ja edasi pole muud kui oodata, kas töötab või ei. Idee poolest peaks kivid mõjuma värvipoolest ahvatlevalt ja linnud tahavad neid nokkida. Kivi kõva – nokk valus – enam siia peenrasse ei tule kui päris maasikad ka valmis.

20170628.jpg

Ohtlikud kurvid

Täpsemalt siis üks ohtlik kurv.

Me peame koju saamiseks iga kord läbima ühe päris ohtliku kurvi. Kurv jookseb 90 kraadi paremale ja meil on tarvis sooritada just täpselt kurvi alguses vasakpööre. Ennevanasti (loe: mõned aastad tagasi) polnud probleemi, kuid praegu on paremale jääva maja omanik kasvatanud kurvi kõrge ja tiheda heki. Iga kord kui keeran kodu poole on tunne nagu mängiks bingot: kas tuleb paremalt auto või ei. Senini on vedanud, sest see sõit käib tõesti puhtalt kõhutunde pealt. Muidugi võiks keerata aknad alla ja proovida tabada võimalike mootorsõidukite müra, kuid suvine kuiv ja tolmav kruusatee ei ahvatle seda tegema.

Igatahes otsustasin, et pole midagi. Olen aktiivne kodanik ja kirjutasin Maanteeametisse. Ma ikka olen optimistlik riiklike asutuste suhtes ja loodan, et nad vähemalt näpuotsagagi teevad ise ka seda, millest räägivad ehk seisavad liiklusohutuse eest. Kui vastuse saan annan teada.

Karma

Täna nägin üle aastate vist üht vana kursavenda. Ja siis lõi karma hoobi. Nimelt aastaid tagasi, jupp aega peale ülikooli lõppu kohtusime tänaval. Ma polnud tol ajal eriliselt taktitundeline, vaid pigem “hiilgasin” otsekohesusega. Mäletan selgesti, kuidas ma olin jahmunud kui saledast kursavennast oli saanud pisut kõhukam meesterahvas. Nii ma selle välja plärtsatasingi. Läks jupp aega mööda ja ma kirjutasin talle, et vabandada, sest oli ikka loll tegu küll.

Täna kui juttu puhusime ja mulle see lugu meelde tuli sain aru, et karma lööb ja valusalt, Sest nüüd olid rollid vahetunud: mina oma märgatava kaalutõusuga ja tema parimas vormis. Vahe oli ainult selles, et tema oli viisakas ja taktitundeline ning meie vestlus käis inglaslikus stiilis.

Loo moraal. Või tegelikult sain ma sellest moraalist ammu aru, aga lihtsalt täna jõudiski kätte see päev, mida ma sisimas teadsin tulevat. Igatahes hoian ma oma suu kohe kõvasti koomal ja õpetan ka lapsi, et alati ei tasu kõike kohe välja öelda. Võib-olla polegi kõik nii must-valge ka.

Kaksteist

Oh sa jutt, kuidas aeg on kiirelt lennanud ja see viimane, kaheteistkümnes post ikka veel viibib! Vist ei möödu päevagi kui ma ei mõtleks mõne asja peale, millest kirjutada, aga mul lihtsalt pole mahti oma mõtteid kirjalikult väljendada. Varem vist polegi olnud sellist suve, sellist aega, kus ma vahest nädalaid arvutit ei ava, tahvlist vaatan ainult ilma ja hädavajalikku infot ning telefon on tõesti ainult helistamiseks. Nüüd võtan pisipoja kaheteistkümnenda kuu kokku ja siis vaatame, mis moodi ja mis sagedusega infot edasi jagan.

Kaheteistkümnes kuu algas kuue hambaga suus, paari üksiku sammuga ja suht sõnavaeselt. Präänikul olid tekkinud teistsugused häälikud, konkreetseid sõnu polnud juurde tulnud ( “aitäh” ja “emme”), aga kui näpuga näitas lakke, siis mingi kindel häälikute kombinatsioon oli lae kohta küll. Kass oli ikka “kahhh” ja koer käis vist ka sama nimetuse alla ehk siis kõik, kel neli jalga?

Aprilli algul istus Präänik ka esimest korda turvatooli. Turvahäll oli ülinunnu ja armas, aga mis teha kui laps kasvab. Nagu mu juttudest ehk on märgata oleme me Cybexi-usku ja väike kutt sai Pallas2-fix-i. Turvapadi kõhu ees on tegelikult väga tore: kui uni tikub peale saab pea toetada sinna ja lasta silma kinni, kui kõht on tühi, saab riisileiba söömise vahepeal toetada, kui on mäng pooleli saab turvapatja kasutada ka näiteks autoga sõitmiseks – hea rallirada!

Ühel kenal päeval oli kutt õues lõunauinakus ning ärkas uinakust just siis kui T mootorsaega aia ääres tööd alustas. T väitel on see kindel märk erilisest tehnikahuvist ja mootorite fänlusest kui une lõpp nii õigele ajale sätitakse 😀 . Ma muidugi pisut kahtlen, aga noh… Las issil olla oma unistused seoses poegadega. Vähemalt esialgu.

Aprill on tore kuu: ilm on enamasti selge ja mõnus ning saab aias palju tegutseda. Kuna maa oli aprilli algul enamasti külmunud ja härmas ning päeva peale ka erilisi soojenemise märke ei näidanud, siis kutt väga sageli maas aega ei veetnud. Küll aga oli ta oma vankris vaatlusi teostamas ehk siis jälgis, kuidas me oksi põletasime, poisid puu otsa ronisid, mina maasikapeenart puhastasin. Eriti tore oli see, et kassid sättisid ennast vankri lähedusse ja kutil jätkus uudistamist päris pikaks ajaks. See tähendas meile omakorda rohkem tegutsemisaega. Tänu pikkadele õue sessioonidele sai Präänik endale põskedel kena jume.

Toas me suutsime kahekesi teha ka ühe kino-sessiooni ehk siis ükspäev istusime kahekesi vannitoa põrandal ja vaatasime 20 minutit, kuidas pesumasin töötab. Tõe huvides tuleb mainida, et ma väga vabatahtlikult seal ei istunud, aga samas: kuna veel elus ma ikka vaatan nii pikalt, kuidas pesumasin töötab 😀 .

8. aprillil otsustas Präänik, et kindlust on kogutud piisavalt ja tasakaal on tugevalt jalgades, võib hakata rohkem samme tegema. Viis tugevat sammu korraga ja mitu korda päevas. Ei mingit “ulja madruse kõikumist kesk tormist merd” enam.  Äkki tuleb sellest poisist “enne mõtlen, siis tegutsen” tüüp. Vahelduseks ju võiks. Ja juba 11. aprillil oli Präänik nii tuhinas, et tatsas iseseisvalt üle 20 sammu korraga. Päev päevalt suurenes liikumistrajektoor. Ei olnudki enam ainult hevikitarrist põlvili maas ja edasi või tugede najal.

12. aprilli õhtul tõusis Präänikul ootamatult palavik üle 39 ja kolm päeva hiljem oli selge: kolmepäevapalavik põetud. Laps läks kenasti täpiliseks ning palavik kadus kui võluväel. Kuna meil oli siiski juba ka arstile aeg pandud käisime Präänikut näitamas ja kahjuks sai Präänik sealt veel teisegi diagnoosi: kõrvapõletik ja raviks AB. Lisaks Präänikule oli ka Härra Lõvi kodus – köhis. Ehk siis palavikus titt ja energia ülekülluses vaevlev neljane. Oo kaunid päevad, ma ütlen… Õnneks aitas Präänikule väga hästi palavikusel ajal küünla panek: tekkis söögiisu ja kutt lasi hoolega puuviljasmuutisid ning porgandileiba. Kui kõrvad hakkasid piinama olid ööd hullud: kallimal oli valus ja alles küünla panek lasi rahulikumalt magama jääda. Ma pole eriti tableti- või rohuusku, aga sel korral oli neist kasu, sest juba nädala lõpus oli Präänikul parem olla: kisa une pealt jäi ära. Härra Lõvi oli ikka veel tatiköhane ehk siis tatt vajus kurku ja siis tuli köha. Õnneks harva. Püsis lootus saada ta uuel nädalal lasteaeda.

19. aprillil sai kirja pandud, et “väljas on kole ilm, aga toas tore: Präänik otsustas sel puhul seitsmenda hamba ilmutada 😀 .
Eile õhtul lõikasin toidu kõrvale paprikat ja jätsin selle laua peale taldrikule. Ühe tüki andsin ka Präänikule. Läks pisut aega mööda ja vaatasin, et Präänik sööb paprikat. Ikka veel. Natuke veel hiljem sain aru, et mitte ikka veel, vaid järgmist: kutt sirutas ja sirutas ning saigi taldrikult paprika kätte. Nüüd käib vendade tomatikasvatusele näppe taha ajamas.

Nunnu on see, et tegin eile kutile põsele musi ja siis kutt pööras pea justkui häbenedes korraks ära ning siis kähku põsk mu ette tagasi ja “mhhh”. Pidin uuesti musi tegema ja nii käis mitu, mitu korda. Õhtul oli kutt proovinud sel ajal kui ma suurematele lugesin mingeid ägedaid tantsuliigutusi. Ei vedrutanud lihtsalt põlvedega, vaid käed olid ka kaasatud. Väga äge.”

Kui nüüd veel üldisest elukorraldusest mainida midagi, siis aprilli lõpuks oli Präänik sättinud ennast kindlalt ühele unele päevas. Vaid siis kui meil pikemad autosõidud ette tulid jäi ta autos ka magama täiesti plaaniväliselt, aga muidu ikka üks uni. Õhtuti magama koos vendadega ehk siis umbes pool üheksa ootas kogu kamp oma voodites õhtujuttu. Laisad vanemad harjutasid juba Härra Lõvi titeeast saati vendi ühel ajal magama minema. 🙂 Vaid nädalavahetustel oli seltskonna mõttes ka Präänik koos vendadega kauem üleval, sest vennad vaatasid pikka multikat ja tema siis sai sel ajal asjatada. See pika multika vaatamise aeg oli ka ainuke aeg, kus pere ühise õhtusöögi ajal telekas mõnikord käia võis. Me oleme T-ga isegi siis kui kogu elamine oli kahte väikesesse tuppa kokku pressitud pidanud lugu ühistest perekondlikest söömistest, sest see oli meie mõlema lapsepõlves puudu. See on üks mõnus hetk päevas, kus saab rääkida päeva muljeid, süüa ja olla niisama koos.

Võib öelda, et Präänik hakkas sel viimasel kuul eriti tubliks: tatsas enamasti ise kahel jalal ringi, rpa-d väga ei tahtnud enam, eelistas pigem vett juua, öösiti magas (haiguse ajal tegi öösel paar korda häält)… Elu nagu lill kui poleks kahte suuremat, kes ikka meeled ärkvel ja juuksed hallinemas hoiavad 😀

Lisaks oli Präänik nii äge mees, et 30. aprillil ilmutas end ülemine parem silmahammas (8. hammas) ja 1.mail ehk täpselt sünnipäev tuli ülemine vasakpoolne. Kokku skoor aastaselt üheksa hammast 😀 . Lisaks 9830 g kaalu ja 75.5 cm pikkust ning 47.5 cm peaümbermõõtu. Kui arstil käisime, siis kutt näitas kenasti oma kõndimisoskust ja naeratas võluvalt nii, et arst lausa sulas 🙂 .
Pidu me esimeseks suuremaks tähtpäevaks konkreetselt ei teinudki. Võtsime ette “lahtiste uste päevad” ja oh seda rõõmu: oligi suht stressivaba mõnus pühapäev. Kutt oli õues ja tšillis ringi, käis süles külalistel ja kui väsis, siis magas maja taga kärus. Kingiks sai meie poolt kiigekomplekti ehk sellise, kuhu saab kaks kiike külge panna ja millega saavad igas vanuses inimesed kiikuda.
Koogi tegime seekord mitte-traditsioonilise ehk toorkoogi. Super mõnus tuli! Põhi: kuivatatud datlid ja banaanid, sisu: mustikad, mustikapüree ning datlid pluss üks kiht banaaniviile. Maitse mõnus ja kerge ning hästi mahlane. Lisaks ideaalselt sobiv lapse esimeseks sünnipäevaks oma suhkru- ja lisaainete vabaduse poolest. Kutt fännas 😀