Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol8.

Eelviimane ehk seitsmes päev, kus tehakse tiir peale tervele Kuldsete Liivade kuurortile ning mõni jääb päris haigeks. Lisaks on selles postituses päris palju pilte.

Nessebaris käigust sai lugeda siin.

Kolmapäeva hommikuks oli Präänik kahtlase olekuga. Peale hommikusööki kraadisime ja väike palavik oli platsis. See on alati selline keeruline situatsioon, kus (vähemalt minul) on tohutu dilemma, kas lubada väikese palavikuga laps ilusa ilmaga õue või hoida teda toas. Kuna tuba oli väike ja hotellis suurt midagi tarka teha polnud otsustasime siiski alla randa minna. Võtsime Präänikule hangitud liivakomplekti ka kaasa ja asusime teele. Lootsime seada end sisse katkise veetoru juures, ent kas oli tegu hooaja lõpuga või hakkasid bulgaarlased usinaks  – vesi oli kinni. Poistel oli siiski lõbus, sest Riku ja Juss kandsid ämbri ja vormidega Präänikule vette ette, et viimane saaks pisut kobedamaid kooke teha.

Tunnike tegutsemist ja tundsime, et vaja liigutada. Poistel oli ka mingi kerge rahutus sees ja nii me kõndisime “Admirali” hotelli suunas, mille kõrval on Kuldsete Liivade keskust tähistav plats vaateratta ja mini-Eiffeliga.

Bulgaaria september 20, 2017.jpg

Nessebaris Messembria veinikeldris oli üks vein, mille kohta me T-ga üksmeelselt arvasime, et päris põnev. See oli amaretto-maitseline portvein. Maitse jäi kummitama ja nii otsustasime käia keskuse ristmikul asuvas veinipoes. Ämm ja äi käisid paar õhtut tagasi jalutamas ning sattusid sinna veinipoodi. Ämm märkas uksel TezTouri silti ja uuris kohe müüjalt, mis sellega tahetakse öelda. Selgus, et pakutakse reisibüroo klientidele -10% soodustust ja see on kirjas ka reisibüroo poolt antavas reklaamvoldikus. Niisiis, lugege hoolikalt reklaamvoldikuid! Me astusime uljalt sisse ja leidsimegi soovitud veini, aga kuna hotelli tagasi minna veel ei tahtnud, siis otsustasime õhtupoole vein poest ära viia.

Ristmikul seistes tekkis meil mõte, et läheks vaataks siis seda teist poolt ka. Nagu nüüd julgelt öelda võib, siis seda “patusemat poolt”. Esialgu oli sama pilti: tänavaääred igasugu kaubitsejaid täis, kuid siis olid näha väikesed muutused. Hotellid näevad sealpool tsipa teistsugused välja. Näiteks oma nime vääriline oli “Party Hotel”, mis nägi välja täpselt selline: üsna odav, igal rõdul paistmas konditsioneerid ja välimus luitunud. Hotelli ees oli märgatavalt rohkem alla 35. aastaseid inimesi ning tänavamüüjate pakutav kaup oli ka muutunud. Nüüd olid valikus lisaks ilusatele (ja mitte nii ilusatele) Bulgaaria vaadetele ka paljaste naistega kaardid ja mehe sugutunnust järgi aimavad võtmehoidjad. Oli ka sama suunaga piltidega t-särke.

Bulgaaria september 20, 2017-5.jpg
“Party Hoteli” ees nägime ühte lahedat ratast.

Tänava äärde olid ilmunud tätoveerimissalongid ning natuke maad edasi nägime mingit klubi ja siis riburadapidi striptiisisalonge. See oli koht, kus ma mõtlesin, et mida ma poistele seletan kui nad küsivad, miks seal paljas naisetagumik jalad harki ukse kohal on. Õnneks selliseid küsimusi ei tulnud ja jõudsime otsapidi taas alla rannapromenaadile. Präänik oli üsna väsinud ja kõigil olid kõhud heledad. Võtsime takso, et hotelli minna, sest jalgsi oleks tulnud päris pikk maa. Taaskord peab tõdema, et kaubelda eriti bulgaarlastega ei anna, sest takso oli 10 leevi ja nii jäi. Tegelikult oligi nii, et ükskõik kuhu tahta kuurorti sees sõita on hind ikka kümme leevi. Samas oli mul hea meel taksoga sõita, sest taksojuht sattus olema jutukamat sorti. Möödusime mitmest kunagisest söögikohast, mis isegi mahajäetuna nägid ägedad välja ja taksojuht rääkis, et hotellide pakutav kõik hinnas on järjest söögikohtadel elu hapuks teinud. Kuulsime, et kuurorti mäe poolses osas oli veel mõned aastad tagasi peenemat sorti restoran, kus toimusid peotantsuõhtud.

Hotellis oli kerge lõuna ja väike uni pisematel ning me mõtlesime, mida õhtupoolikul teha. T oli jalutuskäigu ajal lubanud Jussile ja Rikule, et pärast proovime mingit tänavatoitu, aga Präänik tõenäoliselt ei jaksaks uuesti seda maad läbi kõndida, sest lubatud toidukohad asusid promenaadi teises otsas. Vanavanemad nõustusid seekord Präänikuga olema ja nii me võtsime ujumisasjad ning läksime.

Otsustasime minna mitte otse promenaadile, vaid hotellide tagant. Esimene ohoo-hüüatus tabas mind juba paari hotelli pärast.

Bulgaaria september 20, 2017-9.jpg

Filipp Kirkorovi tuuri-buss. Või vähemalt ma arvasin, et äkki on härra ise sellega seotud, aga T arvas, et pigem mingi taustajõudude või rikaste venelaste värk, sest buss oli Venemaa numbrimärgi ja VIP-kaelakaardiga (ripub esiklaasi juures). Aga ikkagi äge. Ärge saage minust valesti aru – ma pole Kirkorovi fänn, mulle ta tegelikult üldse ei meeldi.

Edasi leidsime hotelli, kus on oma ja üsna suur veepark, aga see tundus olevat suletud, sest kuulda ega näha polnud kedagi. Ju siis hooaja lõpp.

Bulgaaria september 20, 2017-2.jpg

Luusides mööda nurgataguseid (mu kallis keskkooli kirjandusõpetaja armastas minult küsida, kus nurgataguseid mööda ma luusisin, et jälle tundi ei jõudnud:) ) võib näha nii mõndagi huvitavat. Näiteks leidsime me vist selle kuurorti uhkeima ehitise, mis oma olekult oli midagi antiigi ja Egiptuse stiilide segu pluss pisut moodsamat joont – jõle kompott ühesõnaga 🙂 Maja ees olid uhked basseinid ja kõik tundus ülimalt luksuslik. Maja ees oli ka kuulutus, mis teatas, et ruutmeetri hind on alates 1116 eurot. Nimi oli Argisht Palace ja tundus olevat suunaga venelaselt venelasele. Lisaks avastasin guugeldades, et välimus on ikka petlik ehk siis sisu polevat üldse nii tore. Hotelli treppidest alla minnes oli aru saada, et need justkui väga hotelli omad pole ka ehk siis esimene sats astmeid olid ok ja edasi läks märgatavalt kehvemaks: mõni aste madalamal, mõni kõrgemal, mõni liiga vajunud… Nojah ja trepi lõpus elektrikapi kõrval oli ka kinnisvarakuulutus. Bulgaaria september 20, 2017-19.jpg

Bulgaaria september 20, 2017-11.jpg
Kinnisvaramaaklerid! Võtke õppust: kuulutus peab ikka olema ka suvalises kohas peaaegu võsas. Äkki keegi ostuhuviline juhtub mööda.

Nägime ka taas taksojuhilt kuuldud muret: kunagine tõenäoliselt populaarne koht oli lihtsalt maha jäetud. Alloleval pildil võib näha, et “Coyote Ugly” on ka sealmaal populaarne olnud, kuid see pidu toimus vist küll väga, väga ammu, sest hoone oli ülimalt võssa kasvanud igast küljest.

Bulgaaria september 20, 2017-12.jpg

Hommikune taksojuht rääkis meile ka usinast ehitustegevusest: pidevalt kerkivat uusi hotelle, aga me ei olnud veel näinud ühtegi ehitusplatsi. Möödudes ma usun, et selle kuurorti suurimast ja võimsamast hotellist “Melia Grand Hermitage” (sinna ma küll ei tahaks minna, sest see meenutas rohkem suuremat sorti kinnipidamisasutust kui hotelli minu jaoks) leidsimegi pooliku ehituse. Mingil põhjusel olid tööd pooleli jäänud ja töödejuhataja toolgi seisis niisama jõude.

Bulgaaria september 20, 2017-13.jpg

Bulgaaria september 20, 2017-14.jpg
Sealmaal käib asi vist nii, et kui vaja pole jäetakse kõik lihtsalt maha. Ka satipannid. Mis neist edasi saab pole enam kellegi asi.

Kui Te senini olete arvanud, et Kuldsete Liivade näol on tegu ainult pralletamise ja lõbutsemise kohaga, siis see pole nii. Nimelt on kuurorti keskele ära paigutatud ka pisike kirik, mis oleks abiks kui patukoorem suureks läheb. Tüüpiliselt Bulgaariale oli ka kirikul väike vimka küljes. Jumal ja patukahetsus on läbi aegade olnud väga hea äritegemise allikas. Ma pole 100% kindel, kas meie oletus ka õige on, aga kiriku kõrval oli eraldi kellatorn. Muidu igati vinks-vonks, aga ukse asemel kassaluuk. Mis muud kui viska mõned leevid ja saadki kellahelina saatel pattudest priiks.

Bulgaaria september 20, 2017-15.jpg
Ka pühapaiste ja jumaliku aine lähedaolu ei sega üht bulgaarlast suitsetamast.

Kui eelmine kirik oli täiesti töötav, siis hotell “Admirali” taga oli ka üks mittetöötav, kellatorniga objekt. Ei saa olla kindel, et see oli kunagi kirik, aga vähemalt kella seal löödi küll.

Bulgaaria september 20, 2017-16.jpg
Nähtavad valged uksed panid meid mõtlema, kas need ongi panipaigad, kuhu veetakse kõik kola (rannatoolid, päikesevarjud) rannast kui hotellid kinni on pandud.

Mulle jäid Nessebarist hinge ühed tumepunased nahast poolsaapad,mida ma ikka ära ei ostnud ja guugeldades leidsin, et Liivadel peaks seesama pood olema. Aadressiks oli märgitud asukoht mingis ostukeskuses, aga hommikupoolikul me sellist keskust ei leidnud. Õnneks oli taksojuht lahke ja seletas, et mingi aeg tagasi selline keskus eksisteeris, kuid nüüd olevat see pankrotis. Küll aga soovitas ta vaadata hoolega väikeseid poekesi sealsamas kandis – ehk on ka otsitav seal. Kellatornist edasi minnes leidsime ka mu kingapoe. Pood oli lukus ja mitte ühtegi silti aknal ei olnud. Mul oli väga nukker olla, sest läbi akna paistsid just need minu saapad… Kõndisime mööda tänavat edasi paari poe kaugusel asuvasse veinipoodi oma veini järele. Kui vein ostetud uurisin müüjalt, kas tõesti on kingapood kinni. Saime teada, et kui kaup ikka paistab, siis on pood lahti. Ju müüja tegi pausi. Oh seda rõõmu: tagasi kingapoe poole jalutades oligi pood lahti. Edasi enam nii roosiline polnud. Kuskil kingakarpidest moodustatud laua taga istus nina telefonis popi sädeleva ja roosilise nokamütsi alla varjunud tütarlaps ega teinud meid märkamagi. Kui küsisin saabaste kohta selgus karm tõsiasi: see tütarlaps oli tõenäoliselt kaugemalt mägedest hooajaks linna lubatud perele leiba teenima ja tõenäoliselt oligi telefonis pooleli suhtlus kaugete kodustega, igatahes vene keelt ta ei osanud ja inglise keel tundus talle vist mingi eriti võõras dialekt. Tuli käte ja jalgadega selgeks teha, mida ma soovin. Lõpuks leidsin ise õige mudeli ja vajaliku numbri ning siis saabus teine kurb hetk: mõlemal saapal olid päris korralikult märgatavad defektid nahal. Kui veebipoes oli hinnaks 74 leevi, siis kohalikus poes oli hind 96 leevi. Proovisin hakata tingima, aga mis sa teed kui aru ei saada. Näitasin siis defekte ja suutsin neiule selgeks teha, et tahan hinda alla. Meie juttu kuulis pealt kõrval asuva baari sisseviskajast vanamees, kes uudishimulikult poe ukse taha ilmus ning kes oli müüja peamine konsultant, mida siis ikka teha. Saime T-ga aru, et soovitati hinda alla mitte lasta. Müüja kiirustas poodi ja proovis mingit kingakreemi määrides kaotada defekti, kuid asjatu vaev. Mu süda tilkus verd, kuid ma polnud põhimõtteliselt nõus ostma täishinnaga defektiga saabast kuigi T ütles, et kui mulle ikka meeldib äkki ostaks. Leppisime kokku, et kui mul ikka väga kipitab see saapapaar katsetame firma veebipoe ära. Lahkusime poest ja suundusime tuju tõstma toiduga.

Leidsime fritüüritud tainast pallid rohke suhkruga ning mingid algselt hispaania päritolu kõverad fritüüritud tainajupid. Lisaks üks teravamat sorti päris hea kebab, mida me sõime mööda putkade tagust väikest kõnniteed Eiffeli poole liikudes, sest põhikäik oli väga rahvarohke. Neid hispaanialikke tainajuppe müünud naisterahvas oli ülimalt jutukas. Uuris, kui vanad poisid on ja imestas, et kui me oleme Eestist, kuidas siis lapsed vene keelt ei oska. Me üritasime seletada, et enamasti alustatakse inglise keelest ja hiljem tuleb vene keel, aga mulle tundub, et sel naisterahval oli isiklik side vene rahvusega, sest inglise keel ei kõlbavat ikka kuskile, aga vene keelt tuleb maast madalast õppida. Kui me oma kraami kätte saime ütles Juss spassiibo ja naise nägu läks särama nagu päike. “Näe, juba õpib. Molodets!”

Õhtu oli märkamatult kätte jõudnud. Hämardus. T oli lubanud poistele, et käiakse veel korra meres ujumas enne kui järgmisel päeval koju läheme. Keskusest tagasi kõndides läks jube kiirelt pimedaks. Tõesti, ma ei märganud sealkandis kordagi sellist ilusat ja kaunist, peene värvidemänguga pikka päikeseloojangut nagu meil kodus kombeks. Läksime inimtühjale rannale taustaks möirgamas sakslaste lukshotelli tümps. Laine oli päris korralik. Meie uljaspea Juss teatas, et tema laineid ei karda, kuid T ütles kindlalt, et käest kinni hoides või üldse mitte. Esimene laine viiski Jussil jalad alt ja kutt oli üpris ehmatanud. Õnneks oli käsi kindlalt issi peos. Riku nägi ja ei läinudki muud moodi kui ainult issi käest kinni hoides. Elamus oli mõlemal vinge: palju ikka pimedas Mustas meres käia saab. Tagasi hotelli tuli minna ujukate väel, sest rätte me loomulikult kaasa ei võtnud.

Mitte kunagi varem pole Juss kaks päeva enne oma sünnipäeva jalutanud õhtul ujukate väel ringi ja kurtnud, et tsipa palav on. Jõudsime hotelli päris väsinutena ning täpselt õigel ajal ehk 15 minutit enne õhtusöögi lõppu. Niisiis 20. september kell 20.15, õhusooja +23 kraadi.

Kui ma juba olen varem maininud, et õhtuti olid pinksilahingud ja meespooled võtsid ka kolm kokteili, siis nüüd ka kokteilide koostised

kokteilid.jpg
Vasakult: Cloud, Edelweiss, Black Mamba (õrn roheline jume ehk Menta on joogi peal näha), LobyMoby (kõige joodavam neist neljast).

Pean ka üles tunnistama, et viimasel õhtul tahtsime teada, mida need all-inclusive alcoholic drinks endast kujutavad ja nii me lasimegi baaridaamil järjest valada ning seletada. Tegu oli kohaliku kraamiga ning kogu valikust olid džinn, brändi ja mastika vägagi head. Mastika on põhimõtteliselt kreeklaste ouzo. Brändi kohta kommenteeris T, et väga mõnus õunamaitseline ning pole üldse brändi tunnetust, pigem kiskuvat kalvadose poole. Vermuti ja liköörid jätsime vahele.

Ja olidki tehtud ka viimase õhtu pinksilahingud, ühes reketis auk sees ja pinksipall ka pooleks. Lahtistest akendest tuli mahedat sooja õhku, kuskil kaugemal kostus veel muusikat… Ja Präänikul tõusis kõrge palavik.

Edasi oli ettenähtud kojulend järgmisel päeval.

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol7.

Kuues päev, kus peamine märksõna on Nessebar, käsi-peseb-kätt majandus ning kõhutunne ja aimdus, et reisibüroo kohalik giid pole vist eriti tasemel.

Esmaspäeval käisime Varnas kui vaja on pisut mälu värskendada.

Kuues päev oli teisipäev. Olime ostnud ekskursiooni Nessebari, kuid see pidi algama alles 13.15. Või umbes nii. Hommik tuli sisustada mingi tegevusega. Kuna nii vanaisa kui T olid tol hommikul omas maailmas ehk mitte eriti lõbusad otsustasime ämmaga võtta lapsed ja sõita hotellibussiga Nirvana Beachile teokarpe korjama. Präänik oli päris kõbus ning bussisõit (mis sest, et kõigest mikrobuss) oli ikka äge. Ma vist kuskil eespool mainisin ka, et bussiga oli alla kümne minuti rannale sõitu.Bulgaaria september 19, 2017-13.jpg

Sel korral oli muul rahvast täis kuigi ilm oli vahelduva pilvisusega. Ka päevitajaid või “ujujaid” jätkus natuke. Kui ma andsin poistele loa, et korjake karpe niipalju kui jaksate olid kutid nagu või sees. Lisaks said nad joosta piki randa ja teha võidujooksu. Präänik istus minust kolme sammu kaugusel ja sorteeris karpe. Vahepeal käis ringi, aga kuna Nirvanal on rand veepiiril natuke imeliku järsakuga, siis Präänik hoidis pigem minu juurde.

Bulgaaria september 19, 2017-17.jpg

Läksime lõunasöögiks tagasi hotelli, et kõht täis parkida enne ekskursioonile minekut. Sai otsustatud, et kuna Präänikult oli tuntavalt parem olla, siis läheme kõik ikkagi Nessebari.

Bussipeatustega on enamasti nadisti. Ehk siis meie hotelli kõrval tähendas bussipeatus ootamist tee ääres päris ära tallatud koha juures. Buss saabus umbes 10 minutit hiljem kui algselt jutt. Läksime kõik bussi kui T teatas, et tal on paha, ikka jubedalt keerab sees ja vaja on wc-sse minna. Samal ajal luges giid inimesi kokku ja avastas, et keegi pidi samast hotellist veel tulema, aga seda kedagit polnud. Järgnes operatsioon “leia kadunuke” ehk nii giid kui bussijuht asusid hotelli läbi kammima, hotelli personal pidi uurima baaridest ja basseini äärest, aga keda polnud oli kadunuke. See võttis aega umbes 20 minutit ning andis T-le võimaluse wc-s elu üle järgi mõelda ning langetada otsus siiski meiega koos ekskursioonile tulemise kasuks.

Meie hotell oli Kuldsetel Liivadel esimene, kust inimesed peale võeti. Saime edasi sõita veel päris mitme hotelli juurest läbi ning lisaks ka Varna poole jäävatest kuurortitest. Giid hõikas, et võtame inimesi peale ka Ajakirjanike Maja juurest. Ma ei jõudnud läbi bussiakna pilti teha, aga see oli maja, mis jättis mul suu lahti.

File:International house Journalist, Varna, Bulgaria.jpg
Allikas: Wikimedia

Kui me õhtul tagasi sõitsime mõtlesin, kas tõesti keegi kasutab veel seda hoonet… Tuli välja, et see peaks lausa töötav hotell olema. Kel soovi saab Tripadvisorist lugeda kommentaare . Minu nostalgiaihalus pole küll nii tugev, et selles hotellis peatuda.

TezTouri giid rääkis, et nende firma korraldab seda ekskursiooni, kuid tegelikult korraldas mingi bulgaarlaste enda ettevõte. Giid oli tore bulgaarlanna, kes kahjuks ilma mikrofonita rääkides polnud eriti kõva ja selge häälega. Sellele vaatamata oli päris huvitav kuulata tema juttu praktiliselt kõikide asustatud ja asustamata paikada kohta, millest läbi/mööda sõitsime. Meie tee läks Varnast edasi läbi väikese mäestiku ja kohati tundus bussijuhi sõidumaneer ikka väga uljas ja väga kohalik ehk siis põhja-eurooplane tagumistes pinkides tundis kerget võpatust iga kord kui kurvi võtsime (eriti mäest laskudes) ja mõni auto veel vastu tulema juhtus.

Kuskil natuke rohke kui poolel teel tuli “sanitaarpeatus” ehk siis tee äärde oli püsti löödud väike pood, kus olid ka tualetid. Noh otse loomulikult sai neid külastada väikese tasu eest ehk 50 stotinkat üks inimene. Präänikul oli suuremat sorti pissihäda ja ma küsisin raha korjavalt papilt, kas me võime inva wc-sse minna. Papi noogutas ja ütles, et Präänik on bezplatno. WC uks oli lukus, kuid õige pea väljus sealt meie bulgaarlannast giid, kes papi sõnade peale mulle võtme andis. Kui te kunagi olete mõelnud, mida tehakse kasutute, mittetöötavate karastusjookide külmikutega, siis mina nüüd tean, et neid saab kasutada väga edukalt wc-paberite ja käterättide hoidjatena. Lisaks saab wc-hoiustada üleliigset tehnikat. Näiteks telekaid. Ma vist ei pea ütlema, et Prääniku jaoks oli see päris põnev pissilkäik.

Edasi sõitsime läbi Obzori, et võtta veel mõned inimesed peale Sunny Beachi suunas. Kui me kevadel või õigemini talvel selle reisi ostsime kaalusime Sunny Beachi ja Golden Sandsi vahel. Meile soovitati sellist hotelli, sest see pidada olema hästi lapsesõbralik. See tähendas, et hotellil on endal paar toru, millest alla lasta. Reisibüroo esindaja olla seal ise olnud ja talle meeldis. Meil oli siis juba sõelal ka Edelweiss ja kõhutunne valis viimase. Nagu selgus läks hästi. Sunny Beach olevat bulgaarlannast giidi sõnul muutunud väga suureks peopaigaks. Kuldsed Liivad polevat midagi selle melu kõrval, mis on Sunny Beachil. Meile tõenäoliselt poleks nii väga meeldinud. Teine asi: see soovitatud hotell asus täpselt suure ristmiku ääres ning nägi päriselus välja üldse mitte nii tore nagu piltidel. Järelikult läks meil topelt hästi ja kõhutunnet tasub natuke usaldada.

Aga Nessebar ongi praktiliselt Sunny Beachi külje all. Esmamulje oli ikka päris niru – hullem kui Varna, aga Nessebar ja Nessebari vanalinn on kaks ise asja. Nessebari vanalinn asub saarekesel, mida ühendab maismaaga tee. Umbes nagu Muhumaa ja Saaremaa kui võrrelda. Vanalinna sisse saab sõita lubade või kalli rahaga ja buss peatus sellepärast korra alumises parklas. Sättisime end treppidest üles ronima ja Prääniku kiituseks peab ütlema, et ta ronis terve pika trepi ise. Mõned lapsed olid Präänikust ka pisemad ja nende tarbeks olid kärud kaasas. Kärude ülestirimist vaadates me T-ga muigasime ja mõtlesime, et kui hea on ikka kõhukott.

Kui tuuri alustasime sai selgeks, et vaatamata pleieri taolisele kergele häälevõimendajale ei ole meie giidist suuremat asja lähedal ringi traavivate kõvahäälsete meesgiididega võrreldes kui just tal nina all ei seisa ning nii me vaatasime tagumistes ridades omal käel ringi. T oli kaval ja mingil hetkel sättis ennast ühele kõvahäälse grupile sappa ning me kõik saime natuke haritud.

Nessebari kirikud
Kolm erinevat kirikut

Nimelt endistel aegadel oli Nessebaris elanikke umbes 100 ringis. Selleks, et näidata oma usku (ja ka jõukust) oli tingimata tarvis ehitada kirik ja nii kerkis saarele umbes 50 kirikut – igale oma 🙂 . Ma küll natuke ei taibanud, miks me pidime pea pooled nendest kirikutest üle vaatama, sest sisse nendesse ei saanud, väliselt olid üsna sarnased ja mingit huvitavamat legendi ka ei kuulnud. Üks suurem kirik (või oli see nüüd klooster) oli siiski ka. Kuna sellest olid järel ainult varemed, siis sai seda ka seestpoolt näha.

Bulgaaria september 19, 2017-23.jpg
Pildil olevad inimesed on suvalised turistid.

Mind hakkas huvitama, mis on pinna all ehk siis kui hoolikalt vaadata on pildi keskel müüride vahel ja lillepottide all näha must avaus. Selle ülemine osa on justkui majade alune pind, aga kui see kirik oli nii madalal, siis mis seal on? Sellele ma vastust ei saanud, kuid kui keegi teab, siis ma oleks väga tänulik vastuse eest.Need vanad majad olid ka iseenesest ägedad, aga kuna nad olid varjutatud suuremas osas nännikaupmeestega, siis ei saanud nende ilu niisama nautida. Päris vahva oli näha majade päriselanikke ehk ühest majast jooksis välja kolm tüdrukut nii umbes vanuses 6-10 käes mullitajad ja näha oli, et turistid pole nende jaoks küll mingi eriline atraktsioon. Mul tekkis jälle küsimus: mis nad talvel teevad? Sellele ma vastust ei saanud.

Kõndides erinevate kirikute vahet nägime ka üht tõelist ägedat asja: kohalikku prügiautot. See oli selline tavalise auto mõõtu pisem kastikas, võõbatud erkkollaseks, et ka päikesest pimestatud turist teaks märgata.

Bulgaaria september 19, 2017-21.jpg

Äkki teatas T: “vaata kui voolujooneline tagumik!”. Ämm suunas kohe pilgu osutatud suunas ja vaatas poega šokeeritud näoga. Ma ainult muigasin. On vist ilmselge, kumb tagumik T-le silma jäi 🙂

Bulgaaria september 19, 2017-22.jpg
Voolujoonelised tagumikud

Jalutasime mööda linna ja jõudsime lubatud veinidegusteerimiseni. Viidi meid kohalikku Messembria veinikeldrisse, kus rahvas jaotati igale poole istuma. Nagu näha oli tegu taaskord populaarse kohaga ekskursantide seas, sest nagu sanitaarpeatuses oli ka siin veel teine grupp rahvast. Meile anti proovida kolme veini, millest iga oli “ainulaadne, ainult selles veinikeldris saadav ja kõige parem”. Valge ja punane ei olnud üldse minu maitse, aga portvein amaretto mekiga oli päris hea. Koid eestlased nagu me oleme jätsime veini ostmata. Tegelikult me ju ei  joo muidu ka eriti alkoholi.

Kui veinid proovitud teatas veinikeldri perenaine, et pudelite tassimise pärast muretsema ei pea: maksad kohe ära ja pärast on auto koos kaubaga bussi juures. Siis jõudsime lisaks veinile teise olulise kohaliku ettevõtluse artikli juurde – roosinänn. Kes teab minu suhet lõhnadega võib vist ette kujutada kui piinarikas oli olla suhteliselt väikeses ruumis, kus kõigepealt topiti kreemi käele proovimiseks (mina keeldusin, aga Juss proovis), siis lasti veel lõhna ka soovijatele. Õudus.. Kreemi kohapealt tuleb öelda, et see oli taas “ainult siin tehtud”, aga ometi nägin ma samasuguseid potte müügil ka Golden Sandsi turistiputkades. Hind oli küll mitte veinikeldri oma. Ikka vähem eksklusiivsem.

Veinikeldris nagu selgus polnud võimalust käia wc-s. Rikul tuli hirmus häda peale ja giid teatas, et kuskil seal, kiriku juures on wc. Tasuline ikka. Ma saan mõnes mõttes aru, et kaasmaalaste ettevõtlust tuleb toetada, aga hapu asi oli see, et teekond ähvardas olla väikese põie jaoks liiast ning veel hullem: wc maksis 1 leev, aga mul oli 84 stotinkat. Ma olen varasemalt juba maininud, et bulgaarlased ei kauple. Nui neljaks. Seegi kord polnud erand. Seisin siis wc ukse ees keksiv Riku käekõrval ja näitasin ukse ees suitsu kiskuvale prouale oma münte ning seletasin, et mul tõesti pole kuskil pläta sees lisaraha (mul polnud kottigi kaasas). Kui ma ütlesin Rikule, et ta ei saa pissile tulid kutil pisarad silma ja ma ei tea, kas sellepärast või sellepärast, et parem pool muna kui tühi koor, aga proua hõikas, et las laps käib ära. Ma ei suutnud seda algul uskuda ja Riku ka mitte, aga käidud tal sai. Vahest juhtub imesid.

Bulgaaria september 19, 2017-39.jpg
Peale degusteerimist

Veinikeldri juures tuli pisut veel oodata, sest mõnedel oli ost pooleli, aga üsna pea saime liikuma. Järgmise kiriku juurde muidugi. Korraks põikasime mööda ka mingist mänguväljakust ja giid näitas, et seal on ka õhtusöögikoht, kus väidetavalt pidi olema ülihästi tehtud kala. Marssisime edasi peaväljaku suunas. Ja taas üks kirik. Lõpuks teatas giid, et nüüd on ring peale tehtud ja saame pisut vaba aega, et siis tunnikese pärast õhtust sööma minna. Kõige parem ajaveetmise mõte tundus olevat mänguväljak söögikoha lähedal, sest kutid olid niigi saanud piisavalt vatti pika bussisõidu ja pika ekskursiooniga. Meil oli päris tore ajaveetmine. Ämm käis söögikoha wc-s ja vaatas valmis meile suure laua ehk siis edasi polnud muud kui giidi tulekul minna ja lauda istuda.

Eelroog oli šopska salat (kurk, tomat, hapukoore-kodujuustu taoline asi, maitseained) ja selle kohta oli meil kõigil ainult kiidusõnu. Seejärel toodi paljukiidetud kala. Siin peab ütlema, et meie mõistes oli tegu tavalise, isegi mitte hästi tehtud praekalaga. Kõrval oli natuke keedetud kartulit, millele oli unustatud soola panna. Poisid sõid suhteliselt pikkade hammastega. Magustoiduks toodud jäätis suutis meid pisut leebuma panna, sest erinevalt hotellis pakutust oli see tõesti mõnus ja eheda maitsega.

Peale õhtusööki tuli läbida kadalipp “wc järjekord”. Kuna ma käisin keset õhtusööki, siis leidsin naiste ja meeste wc kõrvalt nurga tagant veel ühe tualeti. Ma arvan, et see oli töötajatele, aga kuna uks oli lahti, siis järelikult võis kasutada. Saatsin pärast ka ülejäänud pere sinna, sest T kommentaaride kohaselt oli tava wc kole. Mingil põhjusel kasutas enamus naissoost ekskursante ka meeste wc-d ja T sõnade kohaselt pole ta näinud nii täislastud prill-lauda.

Igatahes peale kõiki toiminguid suundusime tagasi bussi juurde. Ka veinikeldri auto oli seal ja saime aru, miks giid meid just sellesse keldrisse viis: talle ulatati päris kopsakas kott veiniga.

Kui Nessebari sõitu alustades oli meie hotellist üks inimene kadunud, siis tagasi sõites selgus, et ühest teisest hotellist on keegi kadunud. Kuna kell oli pool kaheksa õhtul ja plaani kohaselt pidi buss olema tagasi 21.00 oli giidil ka pisut kiire. Ootasime siiski 15 minutit ja giid sai kelleltki kõne. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas oodatav inimene oli juba lahkunud taksoga või oli “tulgu ise pärast taksoga”, aga meie sõit läks tagasi Kuldsete Liivade poole. Teepeal oli nagu ikka “sanitaarpeatus”. Oma hotelli jõudsime peale poolt ühtteist õhtul.

Nüüd ma pean väljendama oma pahameelt kohaliku TezTouri giidi Talvi üle, kes meile peale mitut korda pärimist sõidu pikkuse kohta teatas, et sõit Nessebari kestab pisut üle tunni, mitte rohkem. Kui nii võtta, siis on selle loogika kohaselt ka 2,5 tundi pisut üle tunni. Kindel on see, et kui me oleks teadnud kui pikk sõit päriselt ees ootab ei oleks me sellele ekskursioonile läinud. Kui peatuda Päikeserannikul (Sunny Beach), siis tasub Nessebari külastada, aga meie puhul oli sõit liiga pikk ja Nessebar polnud seda sõitu väärt. Järgmine kord tuleb ikka rendiauto võtta ja ise käia.

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol6.

Viies päev, kus tutvutakse pisut Varna kaubandusega, jäädakse väga haigeks ning saadakse teada, kuidas kütavad bulgaarlased maja ja mida arvavad tuumaelektrijaamadest, rääkimata sellest, kas Filipp Kirkorov ikka on nende südames.

Eelmisest, rahulikust pühapäevast saab lugeda siit.

Pühapäeva õhtul söögilauas olles küsisin, mida me homme teeme. T ja ämm kostsid peaaegu ühest suust: läheme Varnasse! Ämmal oli kindel plaan näha ka Bulgaaria kaubandust väljaspool Kuldsete Liivade promenaadi, sest tal oli mälestus umbes 30 aasta tagusest ajast kui veetis Rumeenia reisil olles ka päevakese Varnas ning sai osta ja näha kohalikku tekstiili. Lisaks oli meil enne reisi tehtud eeltöö, et Bulgaarias on kohalik jalatsitööstus päris tore – jalatsid nahast ja hea hinnaga.

Esmaspäeva hommikul oli T-l kõigepealt kiire kokkusaamine TezTouri giidiga, kellelt ostsime teisipäevaks reisi Nessebari. Tegelikult tahtsime algul minna Kivimetsa ja Balchikusse, aga see reis oli juba siis välja müüdud kui giid meie teise reisipäeva hommikul võimalikke ekskursioone tutvustas. Üks meie hea sõbranna käis suvel Nessebaris ja tema juttude põhjal otsustasimegi siis Nessebari kasuks. Giid jäi mõne minuti hiljaks, sest ta “pidi lihtsalt minema toitma ühte just poeginud ülinunnut hulkuvat koera”. Igatahes sai piletite asi klaariks ja me otsustasime taaskord, et kuna pole Prääniku uneaeg proovime ühistransporti. Jõudsime sama kaugele nagu eelmine kord selle mõttega ehk suure tee äärde kui üks taksojuht oma auto kinni pidas ja küsis kuhu me läheme. Saades teada, et Varnasse küsis ta, et äkki ta viib meid ära. Ma ei hakanud isegi kauplema ütlesin, et kui 20 leevi on hind, siis istume peale, muul juhul mitte. Mees oli varmalt nõus ja paigutasime oma seitsmeliikmelise seltskonna 6+1 autosse. Poisid istusid kõige taga ja mina, T, ämm ning Präänik keskmises reas. Aknad olid lahti ja raadio üürgas.

Sel korral tahan pikemalt rääkida taksojuhist. Tegelikult ma lausa soovitan tema teenuseid kasutada. Taksojuht oli Simeon Simeonov ja nägi välja üsna tavaline, pisut üle keskea meesterahvas: selline natuke kiilam, üsna ülekaaluline ja meie rõõmsaks üllatuseks tohutult jutukas. Sõites Varnasse tuli juttu Filipp Kirkorovist, kelle plakat teeserval kuulutas lähipäevadel toimuvat kontserti. Semjon rääkis, et enamus piletitest osteti ära venelaste poolt, sest pileti hind on võrreldes Venemaa kontsertitega umbes 5 või rohkem korda odavam. Lisaks on üks terve Kuldsete Liivade poolne Varna eeslinn praktiliselt ainult venelaste omanduses. Venelastele meeldivat ilus vaade lahele (seda see tõesti oli) ning kinnisvara hind olevat taas võrreldes Venemaaga odav. Peamiselt on tegu siiski suvitusrajooniga, aga suvi on sealkandis ka päris pikk: maist alates kuni oktoobri peaaegu keskpaigani on ilmad päris suvised, sealt edasi läheb tsipa jahedamaks. Lund tuleb Varnas väga harva, pigem on see sisemaa võlu. Üürihinnad olla ka suht odavad. Semjon rääkis, et 300 leeviga saab Varna kesklinnas kätte korraliku kolmetoalise korteri. Me rääkisime, et Eestis saab korraliku ühetoalise 300 euroga. Simeonil läksid silmad suureks. “Aga teil on ju kõrged palgad!” Bulgaarias olevat keskmine õpetaja palk 400 eurot kuus. Me rääkisime siis siinsetest palkadest ja Simeon jäi taas mõtlikuks. Näha oli, et ta veel päris hästi ei usu, et siinpool pole pudrumäed ja piimajõed nagu sealkandis põhja-eurooplastest mulje on jäänud. Tagasi tulles Kirkorovi juurde nentis Simeon, et kuigi armastatakse rääkida Kirkorovi Bulgaaria päritolust, sellest, et tema päris pisikese lapse iga ehk umbes 7 esimest eluaastat möödus Varnas ja senini on tal alles tema lapsepõlvekodu ei pea päris-varnalased teda ikka eriti linnakaaslaseks.

Sõites jalakäijate tänava poole näitas Simeon meile ka ühte tänavanurgal asuvat üpris kena ja moodsa välimusega kohvikut. See pidada olema kohaliku maffia lemmikkoht. “Õigemini vanasti oli maffia, nüüd on oligarhid”, naeris ta. Igatahes pidada nendesamuste käsi olema igalpool üpris kenasti sees. Seda me juba kuurortis ka arvasime putkamajandust vaadates. Semjon palus meil ikka talle helistada kui tagasi hotelli tahame minna ja andis ka oma visiitkaarti. Nagu hiljem selgus kulus see marjaks ära. Mitmes mõttes.

taksojuht.JPG
Soovitan soojalt helistada kui satute Kuldsetele Liivadele või Varna kanti, sest lisaks taksosõidule saate väga muheda jutukaaslase.

Alustasime oma jalutuskäiku sealt, kus asusid pealinnade sildid. Me saime vaevalt mõnikümmend meetrit kõndida kui ämm silmas kingapoodi ja teatas, et tuleb minna. Nii nad äiaga sinna kadusidki. Peale mõningast ootamist läksin ma poodi vaatama ja nägin säravat ämma, kes oli endale leidnud ilusad, täisnahast k/s kingad peaaegu olematu hinnaga. Vaatasin minagi seal mõnda saabast, aga no ei olnud seda “minu kinga” efekti. Jalutasime edasi ja nägime silti, mis juhatas “goth-rock-punk-leather” poodi. Präänik seljas läks T koos suuremate poistega poodi. Ma käisin moepärast veel ühes kingapoes ja läksin järgi. Pood oli aus: pisikesele pinnale oli mahutatud suur hulk nahktagisid, bändisümboolikaga pusasid, särke ja igasugu pisidvidinaid. Jussil silmad särasid ja ta oleks vist kõik vidinad läbi näppinud ning mangunud igat asja endale kui kuri emme poleks öelnud, et aitab küll. Teenindaja oli üsna pahura olekuga meesterahvas, kes meie tulles pani tagumisele ruumile, kus ilmselgelt oli veel ägedam tagide valik pulga risti ette. Jumal teab, võibolla need imelikud turistid tahavad veel midagi osta. T oli natuke õnnetu olemisega, sest seal tagaruumis paistsid olevat ka tsiklitagid, aga midagi polnud teha. Mehed leppisid olukorraga ja saime taas edasi minna. Umbes 10 meetrit, sest siis teatas Präänik, et tal on pissihäda.

Ma olin märganud nurga taga märki wc ja suunasin T koos Präänikuga sinnapoole. Tagasitulles oli T-l nägu nagu oleks kultuurišoki saanud ja kui mul tuli wc häda, siis ta vaatas mulle pikalt otsa ja küsis, et kas ma tõesti ei kannata. Kannatasin. Kõndisime tänava läbi, mis polnudki tegelikult nii pikk, nägime palju kingapoode, mõnesid tekstiilipoode, kus ämma hinnangul siiski enamasti Türgi toodang müügil oli ja päris mitut roosi-teemalist poodi. Roosivesi, roosiseebid, roosikreemid ja muu roosidega seotud värk on üks suuremaid turistide poolt ostetavaid kaubagruppe. Meie pere pole õnneks suurem asi lõhnavate toodete fännid ja meid jätsid need poed külmaks. Küll aga otsisime me kommipoodi, sest Jussil oli päev peale reisi lõppu sünnipäev ja oli plaan viia kooli bulgaaria kommi. Leidsime kommipoe, aga täieliku pettumusena oli seal müügil üsna sama sortiment, mis meil Maximas ja mida müüb ka Kommipomm ning mis on enamasti Ukraina, Valgevene või muud taolist päritolu. Ka müüja ütles, et bulgaaria kommidega on nadisti.

Bulgaaria september 18, 2017.jpg
Purskkaevudega nad Varnas ei koonerda. Jalakäijate tänava katedraali poolses osas asuv suur purskkaev.

Lahkusime poest ja T-l tuli mõte otsida üles turismiinfo punkt, et küsida, kas lähedusse jääb ka mõni muusikariistade pood. Meil oli (ja on ikka veel) tarvis 1/2 klassikalist kitarri. T otsis turismiinfot ja me leidsime pargiservalt mänguväljaku. Juss ja Riku olid kohe nagu naksti ronimas, liugu laskmas. Loomulikult oli ka see jupp pargist täis erinevaid kaupmehi, kes peaasjalikult müüsid roosivärki ja suveniire, kuid oli ka mingit vanemat kraami müüvaid inimesi. Samuti märkasime raamatukaupmeest, aga seal polnud mõtet peatuda, sest esialgu vähemalt pole bulgaaria keel meil päevakorras.

Bulgaaria september 18, 2017-3.jpg
Kanalisatsioonikaevu luukidega loodud mini-purskkaevud. Poiste jaoks väga äge, sest esmapilgul puudus loogika vee purskamises.

T saabus infopunkti otsingutelt ning saime teada, et tuleb ületada ristmik katedraali ees ja minna tänava vastaspoolel peaaegu järgmise pargini. Ristmik oli selline suuremat sorti ja võimalus oli minna jupp maad edasi ning siis üle sebra või maa-alt läbi jalakäijate tunneli. Valisime viimase. Tunnelis nägime ka jalutut kerjust, kerjavat muusikut ning saime arutleda Riku ja Jussiga teemal, miks ühel pole jalgu ja miks ta seal raha küsib ning miks teine pilli mängib.

Väljas valitses päris äge kuumus ja meie “lühike” jalutuskäik osutus üsna piinarikkaks. Mulle tegi pisut muret Präänik, kes oli väga sõnaahtraks muutunud ja ei tahtnud üldse enam issi seljast maha tulla. Muusikapood asuski peaaegu vahetult enne parki. Poodi sisse astumine oli nagu õnnistus: pisut jahedam kliima kui õues ja päike ei paista lagipähe. Sobiva suurusega kitarri ka leidsime, aga hinnavahe polnud eriti märgatav. Lisaks oleks tulnud juurde transport ja nii me lahkusime poest ilma kitarrita. Mõtlesime, mis edasi teha, sest olime arvatust lühema ajaga saanud oma jalutuskäiguga ühelepoole. Otsustasime, et kuna pargi juures oli just 409 bussipeatus ja 409 pidi sõitma Varna Grand Mall’i juurde, siis käime seal ka ära. Kuna eraldi pakutakse turistidele ekskursioonina ka selle keskuse külastamist, siis oli meil huvi näha, mis seal nii ägedat on. Bussini oli pisut aega (see tähendab, et ma polnud päris kindel, mis kell see buss tuleb, sest plaanil oli üks aeg, aga elektroonilisel tablool teine, kuid bussi veel ei paistnud 🙂 ) ja poisid ei suutnud vastu panna purskkaevu võludele. Iseenesest on tore, et vähemalt linna keskosas tundus olevat päris palju rohelust ja purskkaeve.

Bulgaaria september 18, 2017-5.jpg
Arheoloogiamuuseumi juures olev park.

Mingil hetkel saabus ka buss ja läksime peale. See buss oli lõõtsaga, mis poiste jaoks oli ülim eksootika. Nad polnud seni vist isegi Tallinnas lõõtsaga bussiga sõitnud ja nii me siis seisime lõõtsas ja õõtsusime bussi liikumise rütmis. Pilet tuli taas osta konduktorilt ja seekord läks pilet maksma 50 stotinkat näo pealt ja Präänik ning Riku sõitsid ikka tasuta. Üritasime aru saada, kus me täpselt oleme ja mina kui kaardilugeja pidin õigel ajal rahva maha kupatama. Suure kaubanduskeskuse sildid paistavad õnneks kaugele ja bussipeatus asus kohaliku bussijaama juures. Keskusesse minekuks oli kaks varianti: läbi bussijaama või ringiga ümber bussijaama. Me läksime läbi. Meenutas natuke pealinnas Lasnamäel mõnda keskust, kus palju värviliste uksesiltidega poekesi ja rahvas on üsna tüdinud nägudega.

Ostukeskusesse astudes tabas meid taas mõnus jahedus. Kui kedagi huvitavad uunikumid, vanad autod, siis Grand Mall’is on vanade autode muuseum Retro Museum, mis ei olnudki nii väga vanadest autodest koosnev, vaid selline meie mõistes tubli nõukaaja kollektsioon. Kuna pilet oli 10 leevi nägu ja me nägime eelmisel päeval kena väljapanekut Primorskoje pargis, siis jätsime selle vahele.

Aga poodlemise osas on see keskus minu arust jama. Kindlasti mõni ostuhuvilisem vaidleks mulle vastu, aga minu arust pole mõtet käia kuskil kaugel samades poodides, mis meilgi on. Ma algul natuke lootsin, et näiteks HM’is on rohkem värvilisi asju tulenevalt kultuurilisest erinevusest jne, aga kõige värvilisem asi, mida nägin olid tibukollased meestedressid, mida kaks kohalikku, tundub, et trenditeadlikumat noormeest usinalt proovisid ja siis peegli ees keerutades kommenteerisid. Jutust ma aru ei saanud, aga ühel läks soeng pisut sassi ja dresse heaks ei kiidetud. Niisiis kaup oli üsna sama, mitte väga värviline ja pigem igav. Mulle tundus, et sama oli ka teistes poodides. Kui keegi arvab, et Bulgaarias on tehnika odavam, siis selles vallas ka suurt erinevust pole. Ma olin tol hetkel nimelt uue telefoni otsingutel ja vaatasin huviga ringi ka vastavates poodides, kuid pilt oli sama, mis Eestis. Viimane jupp meie kaubanduseskuse külastusel oli toidupood. Nagu ikka ootasime midagi enamat, kuid ka toidupood peegeldas hästi kogu keskust: turistid, jookske siia!

Vaatasin Präänikut ja otsustasime helistada Simeonile, et saaks kiiremini hotelli, sest Präänik ei näinud väga hea välja. Lisaks oli tunda temperatuuri tõusu. Seni kuni ülejäänud jäätist sõid ja aega parajaks tegid Simeoni tulekuni läksin ma sealsamas asunud kotipoodi. Minu sisenemine ilmselgelt ärritas omavahel vestelnud müüjaid. Teine neist klõbistas oma pikki kunstküüsi kogu minu poes veedetud aja vastu lauda. Sain vihjest aru ja lahkusin. Kõrvalt leidsin tekstiilipoe, kus oli erinevat trikotaažkaupa. Selle ala ekspert, minu ämm (üle 40 aasta staaži Maratis) vaatas kaupa ja nentis, et mõned üksikud esemed olid võibolla Bulgaaria päritolu. Enamus kaupa oli pärit Türgist ja mitte nii hea kvaliteediga.

Simeon helistas, et asub mäepoolse väljapääsu juures. Kuna meil polnud õrna aimugi, kus see mägi asub küsisime infoletis olevalt näitsikult. Nagu oli arvata ei osanud neiu sõnagi vene keelt. Inglise keelest ta justkui sai aru ja juhatas meid sama ukse poole, millest olime sisenenud. Väljas ei näinud me ühtegi Simeoni. Keskuse kõrval olid taksopeatuses needsamad juhid, kes ennegi. Vaatasime vasakule ja paremale ning saime aru, et olime valest uksest välja tulnud. Paremal kõrgus suuremat sorti mägi ja nägime keskuse nurga juures vehkivat Simeoni. Tõttasime sinnapoole, sest ehtsa bulgaarlasena parkis Simeon ennast põiki kõnniteele ja takistas “pisut” liiklust. Kui me olime autosse pakitud sooritas taksojuht sellise manöövri, et me sõitsime pisut vastassuunas, seisime keset vastassuunda ja ootasime parempöörde võimalust ning kui pöörasime oli vastutulev auto väga lähedal. Kuna Präänik mu süles oli järjest kuumemaks muutumas ei pööranud ma suuremat tähelepanu manöövrile. Harilikult oleks adrenaliinilaks üsna korralik ja pulss ka laes olnud.

Eriliselt õnnelik oli Simeoni taksoga sõitmise üle Juss. Kui me hommikupoole linnas jalutasime avastas Juss äkki, et oli oma kaabu taksosse jätnud. Tagasi sõites kiikas Simeon peeglisse ja muigas: “poiss sai oma kaabu kätte”.

Sõitsime läbi Varna ja ma märkasin, et pea kõigil korteritel tundub olevat õhksoojuspump. Palusin ämmal uurida (ma ise ei valda nii hästi venekeelset sõnavara), et kuidas nad talvel sooja saavad ja kas neil on keskküte. Simeon jutustas, et keskküte on Varnas võõras teema. Enamusel on needsamused pumbad ja köetakse elektriga. Või siis kui on puuküttega maja, siis puudega, aga mulle jäi jutust mulje, et puuküte on ka pigem vähene. Kohalikud on üsna uhked oma tuumaelektrijaamade üle, sest need pidada hästi töötama. Üldjoontes. Vahepeal küll juhtub midagi, aga ikkagi on nad uhked. Simeonil endal olevat koguni kaks suurema võimsusega pumpa majas, sest tal olla suurem maja.

Veel soovitas Simeon käia Varna ja Kuldsete Liivade vahel asuvas St. Konstantin ja Helena kuurordis asuvates kuumaveeallikates ja proovida ka muid veeprotseduure. See pidigi olema kohalik nii öelda spade keskus, kus on rahulikum, vaiksem õhkkond ja orienteeritus pigem ravile kui pidutsemisele.

Jõudsime hotelli ja selgus, et Prääniku temperatuur oli pisut tõusnud. Andsime talle palavikualandajat ja ülejäänud päev möödus vaikses tempos: minul Präänikuga asjatades ja T-l pigem suurematega basseini ääres. Uurisime giidilt, et kui järgmise päeva ennelõunaks anname teada kahe inimese mitteosalemisest Nessebari ekskursioonil on võimalik ka raha tagasi saada. Hoidsime pöidlaid, et asi ikka laabuks. Kui nüüd järgi mõelda, siis võis Präänikul olla kõige tavalisem päikesepiste, sest tal on ikkagi ka  minu geenid ja ma suudan ka vilus päikesepiste saada parematel päevadel.

Edasi tuleb ekskursioonijutt Nessebarist

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol5.

Neljas päev, kus tehakse suurt mitte midagi või siis hoopis tehakse midagi: uuritakse erinevaid randu, leitakse nudistide plaaž ja katkine veetoru ning lõpuks ometi peesitatakse mere ääres.

Delfiinidest ja vanadest motikatest loe eelmisest peatükist

Käes oli meie reisi neljas  päev ja ühtlasi pühapäev. Mida teha pühapäeval? Poodlema ei kõlba nagu minna, järelikult tuleb lihtsalt veeta päeva. Otsustasime vaadata järgi, kus asub Nirvana beach. Meie hotellil nimelt polnud oma randa ja mainitud ranna reklaam oli nii adminni laual kui liftis – ju siis teevad koostööd. Samuti viis hotelli eest sinna buss, kuigi tegelikult polnud maa pikk, aga ju siis turistide mugavus on tähtsam. Me otsustasime sinna jalutada. Selleks, et saaks otsem läksime täpselt rannaäärsete hotellide tagant, kust ka buss sõidab nagu hiljem välja tuli.

Hotellide tagused on põnevad: näeb tööinimesi puhkehetkel. Nagu ma teada sain on ka neil seal palju sisserännanud hooajatöölisi Rumeeniast ja muudest lähimaadest ning samuti on palju töölisi Bulgaaria mägedest ja maapiirkondadest, kes siis rannahooaja  lõppedes suunduvad enamasti suusakuurortitesse, mis on Bulgaarias ka väga lahedad. Soovitan suusahuvilistel proovida kui veel pole seda teinud.

Esimene huvitav tööinimeste puhkenurk jäi tegelikult Edelweissi (meie hotell) ja Berlin Green’i vahele prügimajakese kõrvale. Meie hotelli töötajatel oli seal oma lauake ning laual üks viiene tünn tumepunase vedelikuga, näpus kõigil suitsud ja kaardimäng käis. See oli siis hommikul pool kümme. Aga ega see hotellitöötaja elu ongi võibolla selline, et juba hommikul on vaja toetada kohalikku viinamarjakasvatust. Teiste hotellide taga oli ka selliseid gruppe, kuid enamasti olid neil lihtsalt suitsud näpus ja ninad nutitelefonides. Siinkohal võib öelda, et bulgaarlased on hullemat sorti nuti- ja tubakasõltlased. Igal võimalusel on neil nina telefonis ja suits näpus. Ka poemüüjatel.

Peale hotellide taguse läbimist jõudsime tõkkepuuni. Idee poolest oli see justkui promenaadi lõpuosa. Seal asus “keskaegne kindlus” (ehitatud käepärastest vahenditest), mille keskel toimusid etendused ja showd õhtuti. Teisel pool oli ägedalt ehe mere-stiilis (no nagu paadikuuri moodi) kõrts, mille aknast paistsid enamvähem aimatavalt JackSparrow näoga piraatide kujud. Kõrts ise tundus suletud olnud terve hooaja ehk nagu üks taksojuht kurvalt nentis on kõik head kõrtsid oma uksed kinni pannud, sest järjest rohkem turiste valib “kõik hinnas” paketi ja väljas söömas käimisi jääb järjest vähemaks.

Tõkkepuu käis ka üles. Hotelli buss ja promenaadil sõitev rong said sealt näiteks läbi. Me jalutasime lihtsalt mööda ja jõudsime muulini. Paremal ehk lõunas oli ala purjekatele ja paatidele. Kõik need langevarjuga paadi taga hõljumist pakkuvad paadid seisid seal vabadel hetkedel (ehk siis need, mida ka Ärimees reklaamis). Pisut edasi oligi Nirvana beach. Tundus täiesti tavaline rand. Lihtsalt esmapilgul justkui peidus. Rahulikum oli ta küll võrreldes promenaadi äärse rannaga ja ranna tagumises osas näitas silt, et pisut veel edasi saab päris paljalt aega veeta. Rahvast oli omajagu, aga tühje lamamistoole oli ka palju. Kuna see rand jäi võrreldes teistega rohkem põhjapoole, siis mulle tundus seal laine pisut kõvem ja suurem ning vesi natuke jahedam. Keegi oli rannale teinud laheda tuulelipu.

bulgaaria-september-17-2017.jpg

Nirvanal me pikemalt ei peatunud, sest tahtsime jalutada natuke mööda promenaadi. Üsna ranna lähedal märkasime kunagi vist väga ägedat kinnise kardiraja hoonet. See oli lihtsalt ära tuntav, sest hoone oli ümbritsetud romudega ning lisaks sildile oli hoone küljel ka üks vana siks posti otsa lükatud.

Bulgaaria september 17, 2017-6
Taustal olev osaliselt võssa kasvanud hoone ongi see kunagine rallipark. Veel kaugemal, mäe otsas asuv kindlusetorn on lihtsalt kohalikke rikkurite ehitatud maja. Selline tagasihoidlik.
Bulgaaria september 17, 2017-7.jpg
Paremal on eespool mainitud kontserdite ja showde toimumise paik, vasakul vana paat söögikoha küljes, et oleks ikka peibutavam turistidele ning otse ees paistab hotell “Glarus”, mis on Golden Sandsi põhjapoolse otsa kõige viimane hotell. 

 

Bulgaaria september 17, 2017-9.jpg
Tuleb öelda, et “Glaruse” rand polnud üldse mitte paha olemisega. 

Me jätkasime teed ja ühest putkast otsustasime osta Präänikule liivamänguasjad. Mis see laps seda liiva niisama ikka passib, palju ägedam on ju kühveldada. Mänguasjad (ämber, paar vormi, kühvel, reha) maksid 6 leevi ja uhke Präänik kõndis sobivat kohta otsides komplekt näpu otsas edasi kuni me jõudsime ühe katkise veetoruni. Ma ei ole päris kindel, miks see toru katki oli, õigemini, miks selle toru ots liivast väljas oli, sest toru oli üsna suur, aga väljuv vesi polnud solk, vaid selge ja klaar. Kuna see koht oli pisut veepiirist promenaadi poole, siis oli see mõnus liivalosside ja plätserdamise paik. Kui me T-ga esialgu arvasime, et ainult Präänik satub vaimustusse, siis peagi oli terve meie järglaste kamp aktsioonis ja kaasati ka mingid teised lapsed, kes seal mängisid. Või noh tegelikkuses nägi see välja nii, et blondid poisid lendasid peale ja kukkusid mängu juhtima.

Bulgaaria september 17, 2017-16.jpg

Inimesed proovisid meres ka midagi ujumislaadset teha. Suuremas osas see ei õnnestunud. Enamus lihtsalt seisis jalgu pidi vees või proovis kükitada ja siis kilkas rõõmust kui laine tuli. Lapsed väga vette ei kippunudki, sest laine tundus vist päris hirmutav. See oli ka päev, kus ma kohustuslikus korras kreemitasin kamba sisse, sest päike tundus päris intensiivne. T pääses, sest ta istus promenaadi ääres puu all pingil koos teiste eakamatega 🙂 .

Ahjaa siinkohal tuleb mainida, et tänu intensiivsele päikesele oli mul vaja peakatet. Ma olen nimelt väga hea päikesepiste saaja, võiks kuskil lausa võita kui keegi võistelda sooviks. Leidsime üsna eelmise õhtu jalapesu koha lähedal putka, kus olid ka minu suurele peale sobivad kaabud ja uskuge või mitte, mul õnnestus saada kaabu viis leevi soodsamalt ja päikeseprillid ka viieka võrra soodsamalt. Sellist asja me rohkem ei näinudki. Ma saan mõnes mõttes aru, et tegelikult need putkamüüjad on ka lihtsalt alluvad ja raha korjab mees musta bemmiga (päriselt ka, ise nägime), aga ma natuke ei taipa, miks see mustabemmivend ei taha kaubast lahti saada. Suht viimane nädal käis ja milleks asju jälle lattu tassida… Või saab neid ka suusakuurortites müüa?

Lisaks mere ääres asjatamisele sai Juss proovida, kuidas on õppida merevaatega rõdul tuuleke puhumas blondi lokki. Jah, me oleme nii nõmedad lapsevanemad, et kui laps saab kooliajast reisil käia tuleb natuke ikka koolitööd ka teha.

Võib öelda, et rahvast oli juba vähemaks jäänud. Meie hotellis oli see päris hästi märgatav. Õhtusöögil polnud järjekorda eriti ja õhtul ei toimundki mingit diskot vms. Juss ja Riku said sel õhtul ilma Despacitota uinuda.

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 4.

Kolmas päev, kus vaadatakse trikke tegevaid delfiine, jalutatakse väga suures pargis, leitakse seal midagi huvitavat ja nauditakse päikest.

Meenutuseks eelmisest päevast loe siit.

Laupäeval otsustasime minna omal käel delfinaariumisse ning tore oli giidi teavitus, et delfinaariumis just laupäevast piletid odavamad. Hooaeg ju lõppes reedel. Kuna me olime kahevahel, kas võtta takso või minna bussiga otsustasime proovida esialgu bussi. Jõudsime hotellist vaevalt suure tee äärde kõndida kui üks taksojuht kinni pidas ja küsis, kuhu me läheme ja pakkus, et viib ära. Ütlesime, et 20 leevi ja võib küll. Taksojuht oli kohe nõus. Kuigi enamusel taksodel on märge 6+1 lükati meie 7-liikmeline seltskond muretult autosse. See taksojuht oli pisut umbkeelne, see tähendab, et harilik bulgaarlane oskab ka vene keelt, aga temaga sai hakkama käed-jalad-vene keel komboga.

Ma ei pea vist mainima, et turvavöösid seal ei armastata kinnitada. See eest armastavad nad hoida aknaid pärani, et mitte kulutada asjatult olematu konditsioneeri peale. Korraks tuli umbes 30-aasta tagune emotsioon meelde kui suvel mossega maale sõitsime… Igatahes on ülipopid autod taksojuhtide seas Daciad ja Renault. Lisaks on takso reeglina kollane. See toon küll varieerub, aga põhimõtteliselt siiski kollane. Ja taksojuhiga saab kaubelda. Enamasti. Vähemalt Varnasse sõidu eest üle 20 leevi küll maksta ei tohiks.

Meid viidi otse Delfinaariumi ette parklasse. Olime jõudnud umbes pisut enne avamist ja esimese etenduseni oli üle poole tunni. Ostsime piletid ära, mis muide polnud üldse odavad, aga odavamd kui hooajal ehk täiskasvanu pilet oli 20 leevi, laps 2-12 oli 16 leevi, pildistamisõigus 5 leevi. Selle viimase osas T kommenteeris, et me olime ainukesed vist, kes selle ostsid 🙂 . Ausad eestlased. Lapse pileti osas see 2 aastat on selline kahtlane number, sest Präänik 2 aastat ja 4,5 kuud vana ning müüja konsulteeris teisega ja käis elav arutelu, kas saab tasuta või ei. Mina soovitaks selliste peaaegu kaks saanute puhul öelda, et homme on sünnipäev. Lähenegem asjale bulgaarlaslikult 🙂

Enne šõu algust jalutasime kõrval asuvas pargis pisut ringi. Sellest pargist ma veel räägin, aga olgu öeldud, et tegu oli Primorskoje ehk Seaside pargiga, mis on üüratu suur. Me jõudsime näha Varna randa ja ilusat lahte, mõningaid tervisesportlasi, paari jalgratturit ja jalutavaid kohalikke.

Bulgaaria september 16, 2017-4

Meil tekkis T-ga küsimus, kas bulgaarlased ei riisugi lehti, sest puudel olevad lehed olid veel rohelised, aga puualused olid pruune lehti täis. Lisaks kohtasime esimest korda hulkuvat koera. Nagu hiljem selgus on lisaks riisumata lehtedele ja suitsukonidele ka neid väga palju.

Bulgaaria september 16, 2017-7.jpg

Delfinaariumisse oli esimese šõu alguseks kogunenud pisike järjekord ja nii kui hakati rahvast sisse lubama kiirustasid inimesed paremaid kohti haarama. Me valisime vasaku ääre ja õnneks mitte esimesi ridasid. Esimestes ridades said inimesed hiljem ka pisut kastetud kui delfiinid pallidega möllama hakkasid.

Delfinaarium.jpg

Lastel oli tore vaadata, aga minule väga ei meeldinud. Kõigepealt selle pärast, et see bassein viis käigu kaudu treenerite selja taga oleva valge seina taha – moodustus ringjalt ujumise võimalus, aga rohkem ruumi delfiinidel polnud. Vaadates hoonet ennast ei usu ma, et kuskil oleks veel mingeid paremaid ja suuremaid liikumisvõimalusi olnud. Lisaks oli see bassein kuidagi nukralt rohekas ja suht räpane. Delfinaariumis oli võimalus ka ujuda koos delfiinidega, aga sellises basseinis… Delfiinide eluiga olevat vabaduses laias laastus 40 eluaasta kanti, need konkreetsed delfiinid olid kõik üle kahekümne. Kui arvestada seda, et vangistuses nad surevad nooremana, siis võiks öelda, et üsna eakad. Huvitav kui nad kõik ära surra otsustavad, mis siis sellest delfinaariumist saab?

Igatahes sai see etendus vaadatud, Juss polnud rahul, et ükski delfiinide löödud pall temani ei jõudnud kuigi ta tegi igasuguseid jõu ja ilunumbreid, et mõnda kätte saada (olgu ära mainitud, et mina pigem hoidsin pallide eest kõrvale ja ikka lendas üks mulle otse vastu kätt 🙂 ). Linnuke kirjas suundusime parki.

Ma juba mainisin bulgaarlaste arusaama autos määratud sõitjate arvust. Nüüd väike näide nende mõistes turvalisusest. Iseenesest nutikas lähenemine kui keegi on kulude kokkuhoiu mõttes jätnud piirde tegemata.

Bulgaaria september 16, 2017-3.jpg

Primorskoje park on tohutu suur. Meil oli üsna ülevaatlik turistidele mõeldud kaart, mida üritasime orienteerumiseks kasutada. Tegelikkuses seda kaarti päris kullana võtta ei tasu, sest teede suund on pigem ülevaatlik, aga üldjoontes saab orientiiri kätte.

DSC_0110
Primorskoje park ja jupp Varna linna

Esimene sihtmärk oli Kosmonautide allee ja kaardil hakkasime siis paremalt delfinaariumi juurest liikuma kõigepealt natuke mere suunas ja siis otse edasi. Bulgaaria on kontrastide maa. Näiteks jäi meile tee kõrvale maja, mille seinte ääres seisid uhked kujud, kuid mis ise kuidagi ei haakunud pargi ega ümbritsevaga.

Bulgaaria september 16, 2017-26.jpg

Kõndisime pisut edasi ja nagu mõnikord juhtub eksib teele ka suurepäraseid üllatusi. Me leidsime pika rivi vanaaegseid mootorsõidukeid, mis enamjaolt olid kaherattalised ja võib vist ette kujutada kui särama läks T nägu.

Bulgaaria september 16, 2017-29.jpg

Need rattad olid justkui suvaliselt paigutatud kuidagi muuseas kokku kantud kivide hunnikule seisma ja ma eriti ei usu, et neid sealt talveks ära korjatakse. Siinkohal võib öelda, et kui keegi juhtub talvisel ajal sinnakanti võib märku anda, kas rattad olid alles. Igatahes süttis tuluke T peas ja ei läinud kaua aega kui õhtune ajaviide hotellis oli kohalikelt sõidukite müügiga tegelevatelt saitidelt selliste ilusate rataste otsimine.

Pisut edasi jalutades olid ka mõned neljarattalised huvitavamad eksemplarid näha, kuid kahjuks polnud aru saada, kas nad olid korraks parkinud end parkimiskohale või peatusid pikemalt. Rõõmu neist sõidukitest oli tervel perel. Ämm jalutas ja uuris ning valis välja ühe ägedama rolleri. Mina avastasin puu otsa kasvanud ratta. Kahjuks polnud eriti võimalik tuvastada marki, üldist tegumoodi ja muud sellist, aga vähemalt oli aru saada, et motikas seal on.

Bulgaaria september 16, 2017-37.jpg
Peitepilt: otsi motikat ja tuvasta mark

Primorskoje pargis on tegelikult väga palju vaadata ja käia, aga kuna me ei viitsinud kuskile muuseumisse minna (see juhtus olema üks neist >30 kraadistest päevadest), siis jalutasime tuima näoga mööda loomaaiast. Kuigi ma värava taga küsisin Jussilt, et äkki ikka läheks. Juss vaatas mulle otsa ja teatas, et välimuse järgi on see veel õudsem kui Riia loomaaed (me juhtusime kord nimelt Riia loomaaias putukate ja ööloomade majja just siis kui ühel prussakakapil oli klaas puudu ja mõned neist sibasid vabalt ringi ning Juss tundis pärast veel tükk aega, kuidas keegi tal püksisääres ronib ja keeldus ise kõndimast), pileti hind polnud ka kõige odavam ja nii me jalutasimegi edasi kosmonaute otsima. Loomulikult ei tasu nüüd pelgalt meie eelarvamusliku suhtumise pärast sinna mitte minna. Kui on tahtmist tuleb ikka  igal pool ära käia. Pärast võib lahkelt muljeid jagada.

Kosmonaudid paistsid kaugelt. Kaardil on selle asja nimetus küll Pantheon, aga mulle meenutas see kõige pesuehtsamat nõukogudeaegset mälestusmärki millelegi.

Bulgaaria september 16, 2017-40.jpg
Pantheon Primorskoje pargis

Edasi võtsime suuna inglise keeles National Revival Alleyle. Taas oli suhteliselt kontrastne vaadata tuldud teele ning otse edasi. Tuldud tee oli lihtne pargitee, mille ääres võis näha ka jupp aega tagasi lagunenud pargipinke, kuid otse edasi terendas lai, keskel lillepeenraid täis rohe-alaga allee. Ma nüüd peast ei mäleta kui pikk kogu see allee oli, aga park ise oli vist 5 km kanti. Igatahes jõudsime päris pikalt kõndida, teha vahepeal Willemile võsapeatuse (hoolimata ilust allee keskel oli ääres siiski ka lokkavalt võsa), näha, kuidas üks keskealine naisterahvas müütas popkorni-laadset asja (naisel oli kaasas kraam suuremas kilekotis, kust ta oma üsna määrdunud kätega ladus portse topsikestesse ja kui vahepeal mõni kukkuski maha, siis pani ta ka selle kenasti topsikesse, et ostjad saaksid rõõmustada) ja siis jõudsime pargi järjekordsesse sõlmpunkti, kus paremale hoides jõudsime linna jalakäijate tänavale. Enne jalakäijate tänavat oli bulgaarlastel püstitatud üks tore vineerist ehitis, kus inimesed said riiulitelt võtta raamatuid ja neid lugeda. Arvatavasti oli tegu Varna 2017 kultuuriprogrammi raames töötava asjaga.

Bulgaaria september 16, 2017-47.jpg

Kohutav palavus niitis meid vaikselt ja oli vaja jahutavat jooki. Selle jalakäijate tänava pargipoolne ots oli üpris kärarikas ehk palju oli baare, kõrtse, söögikohti ja hotelle. Ühest väikesest poest ostis T meile jääjoogid ja vaatamata oma ülimagususele (ja ma ei taha mõeldagi sisule) oli see hea jahutus.

Kohas, kus jalakäijate tänav pöörab vasakule oli maas igasugu pealinnade nimedega plaate. Me otsisime üles Tallinna. Need lõvid olid üsna tõetruud, aga see krooniga objekt tundus mulle küll võõras.Bulgaaria september 16, 2017-48.jpg

Sel korral me rohkem linna ei avastanud, sest Präänikul oli uneaeg ja silm kippus kinni minema ning otsustasime proovida sõitu ühistranspordiga. Peatus oli kohe otse mööda tänavat edasi minna ja buss, mida meil tarvis läks oli 109. Ma pole päris kindel bussiaaegades, aga fakt on see, et ükskord midagi ikka tuleb ja  nii oli ka meie bussiga. Muide diagonaalis bussipeatusest üle tee asus Varna linnavalitsuse hoone. Seda vaadates tundsin, et meie KOV hoonetel pole häda küll midagi.

Bulgaaria september 16, 2017-52
Varna linnavalitsus

Bulgaarias on bussides veel konduktorid, kes ise vapralt kõnnivad läbi bussi ja kontrollivad iga pealetulnud inimese sõiduõigust ning vajadusel müüvad pileti. Meil oli tarvis 5 piletit ehk siis alla 7-sed said ilma rahata sõita. Ülejäänute eest tuli maksta 3 leevi pileti pealt. Konduktor oli nii umbkeelne kui veel olla sai, mis mõnevõrra üllatas, sest üle kolmekümnesed bulgaarlased saavad vene keelest ikka aru, alla kolmekümnesed saavad aru pigem inglise keelest või siis on nii umbkeelsed kui olla saab. Igatahes ei õnnestunud meil teineteisest aru saada, kuna täpselt meie peatus tuleb. Maad kuurortisse oli ligi 20 km ja sõit viis läbi ka Varna ja Golden Sandsi vahele jäävatest asumitest. Üks lahke (vist kohalik) meesterahvas seletas enne bussist väljumist, et meie peatus on enne Panorama peatust. Ootasime huviga. Selle sõidu ajal jäi Präänik loomulikult magama. Nüüd pean tegema vahepõike ja ennast kiitma, sest enne reisi oli meil T-ga vaidlus teemal, kas jalutuskäru tuleb kaasa ja T arvas, et Präänik on piisavalt suur jala kõndimiseks. Ma olin väga kahtleval seisukohal, sest läbitavad vahemaad tõotasid tulla pikad ja pakkisin kotti ka ErgoBaby kandekoti. Au ja kiitus mulle, sest sel jalutuskäigul nautis Präänik issi-takso teenuseid ja bussis jäi ka sealsamas kotis istudes magama. Soovitan soojalt kui käru ei taha kaasa võtta pista see kott endale kohvrisse.

WP_20170916_11_48_48_Pro.jpg

Aga jätkame bussisõiduga. Olles teinud ühe peatuse meie kuurordis tuli teine peatus ja konduktor hakkas eespool rahvast välja ajama, kes olid vist ka soovinud samasse kuurordisse jõuda. Meile vaatas ta korra otsa, ütles midagi ja oligi kõik. Siis nägime, kuidas buss möödus meie hotelli teeotsast ja T vajutas stopp-nuppu. Ma ei tea, kas see oli mingi bulgaarlaslik üleoleku demonstratsioon või mis, aga ettenähtud järgmises bussitaskus bussijuht ei peatanud, vaid sõitis paarkümmend meetrit edasi ja peatas nii, et bussist väljudes pidime astume tihnikusse. Teadupärast selline pisiasi eestlast ei heiduta ja suur oli meie rõõm kui avastasime, et bussitaskust veel vaid paarkümmend meetrit edasi viis tänavajupp otse meie hotelli tagumiste uste juurde.

Õhtupooliku otsustasime sisustada jalutuskäiguga promenaadil. Tahtsime jõuda kesklinna ja vaadata, kuidas sealpool elu käib. Minu soovitus on mitte minna hotelli ette jäävaid treppe mööda, sest need on õudsed, vaid pigem suunduda kõrvalasuva Berlin Green Parki poole ja vahetult enne seda pöörata “Animation” sildiga rajale. Sealtkaudu jõuab otsemat ja vähe viisakamat teed mööda alla ranna poole. Kui trepid seljataga, siis jõudsime ootamatult tühermaa servale. Silt aial näitas, et läbipääs on keelatud, aga aia taga seisis selline kena kahur. Mõtlesime T-ga, et Eestis poleks see küll kaua niisama seal seisnud. Oleks kütteks ära läinud 🙂 .Bulgaaria september 16, 2017-55.jpg

Esimesel käigul promenaadil nägime juba Ärimeest. Seegi kord polnud erand. Seal ta istus, ootas turiste, kes tahaks paadiga sõita ja tõmbas järjekordset suitsu. Kui hämaraks läks võttis päikeseprillid eest ja vastupidiselt loogikale viskas ka pintsaku seljast. Päevasel ajal oli prill ees, pintsak seljas ja suits näpus. Ärimees oli kohal iga päev kui me juhtusime jalutama. Ka kõige viimasel päeval kui suurem osa turiste lahkunud oli istus Ärimees vankumatult oma toolil.

Bulgaaria september 16, 2017-59.jpg

Lisaks Ärimehele olid igalpool kohal ka koerad. Neid oli tõesti palju ja nad olid ikka päris suured. See on ka põhjus, miks ma ei tahaks sealkandis õhtul hilja ringi liikuda. Iial ei või teada ju… Nagu me giidilt kuulsime, siis sellised hulkuvad koerad olla seal üldiselt aktsepteeritud nähtus ning inimesed toidavad neid ja hoolitsevad nende eest, nad on osa kuurortist. Märkasin, et koertel on kõrva küljes mingi lipik ehk siis keegi ikkagi peab nende üle arvestust.

Koerad liivadel.jpg

Mere ääres oli päris kobe lainetus. Me läksime suuremate poistega vett katsuma. Riku jättis kuulamata minu hoiatuse ja nii käis laine temast üle ning tulemuseks oli märg Riku. Kutt oli hirmus kuri kogu maailma peale, aga midagi polnud parata. Omad vitsad ja nii edasi. Kuna märgadele jalgadele hakkab liiv hirmus hästi külge olid poiste jalad promenaadile jõudes nagu liivakäkrad. Viisakamate hotellide ees oli õnneks mõnus jalgade loputamis koht, mida poisid usinalt kasutasid.MärgRiku.jpgMe jalutasime hotell “Admiralini” välja. Seal oli puha vaateratas ja mini-Eiffel ning turistide seltskond hakkas muutuma. Kui seni väga peoturiste ei näinud, siis Admirali juures hakkas neid juba päris palju silma. Selleks ajaks oli Präänik päris väsinud ja ega vanema generatsiooni jalad ka just rõõmust hõisanud. Otsustasime kasutada keskusest mööda promenaadi meie poole äärde sõitva rongi teenuseid. Pileti hind on suht krõbe: 4 leevi nägu olenemata vanusest, aga jalavaeva leevendab küll. Lisaks saab rahulikult ümbrust vaadata.

Seekord sai taas päev kenasti pinksilaua taga õhtusse saadetud.

 

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol3

Teine päev, kus tutvutakse väidetavalt lõunapoolse Euroopa suurima ja parima veepargiga.

Meenutuseks eelmine peatükk

Huvitaval  kombel oli reisiväsimus tabanud ka muidu väga varajast Präänikut. Me jõudsime sööma alles natuke enne üheksat. Selleks ajaks olid teised juba peaaegu söönud.

Hommikusöögiga oli veider lugu. Nimelt ei ole hommikul mitte ühtegi salatit. On kogu roheline ja köögiviljaline kraam igaüks eraldi kausis ja siis sega ise. Leidus neid valgeid kohupiimjaid asju ja õli, palju valget saia, klassikalised hommikusöögihelbed ja nende kõrval suht tüdinud näoga pannkooke küpsetav kokk. Pannkookidega oli selline lugu, et esimesed kaks hommikut läksid need nagu soojad said ja edaspidi oli hommikuti terve laadung kooke valmis tehtud, kuid erilist minekut neil polnud. Koogi juurde pakuti virsikudžemmi ja marjalist džemmi (džemm on lihtsalt äge sõna 🙂 ), šokolaadjat kastet ja keedukreemjat kastet. Veel oli valikus kreemikooke, mis olid lihtsalt erinevat värvi, aga sisu kõigil sama, küpsiseid, puuvilju. Nagu raudpolt olid igal hommikul keedetud munad (muide keedetud mune hoiti soola peal), munahüüve, mingi muna-juustu segust tehtud omleti moodi asi, väikesteks juppideks lõigatud viinerid, praetud keeduvorst, piimas ligunenud kaerahelbed (see polnud puder, aga samas supp ka polnud, Narvas Nooruse Spas pakuti kunagi analoogset asja) ja muud vist väga polnudki. Alguses tundus ok, aga peale kolmandat päeva täpselt sama menüüga hommikut hakkas juba igavaks muutuma. Huvitav oli ka see, et hommikuti pandi tööle söögisaalis asuvad mahla- ja kohviaparaat, lõunal töötas ainult mahlaaparaat ja õhtul tuli tuua juua lobby-baari juures asuvatest automaatidest.

Sel hommikul oli meil kell 9 kokkusaamine TezTouri kohaliku giidi Talviga. Meile jagati lennukist maha astudes kätte TezTouri reklaamvoldikud (NB! sellised voldikud tuleks alati korralikult läbi lugeda nagu hiljem selgus) ja ekskursioonide nimekiri, et äkki me leiame endale mingi huvitava tuuri. Sellega on nüüd nii, et maru palju soovitati netis võtta ekskursioon tänavalt, aga need soovitused jäid kõik paari aasta tagusesse aega. Värskem info ütles, et bulgaarlased on avastanud hea rahateenimisvõimaluse ja nii pakutaksegi odavamaid reise, kasseeritakse raha ja kokkulepitud ajal võib reisihuviline turist rahvuslike vaatamisväärsuste asemel hotellikõrval asuvat võsa imetleda. Kuna eelmisel õhtul esimese tänaval reise pakkunud tädi käest saadud reklaamleht olulist hinnaerinevust ei näidanud otsustasime giidilt täpsemalt asja uurida.

ekskursioon
Tädi reklaamleht, aga mida rohkem keskuse poole kõndida seda erinevamaid pakkujaid tekib. Hinnad ka langevad pisut.
tezt
TezTouri ekskursioonide nimekiri.

Meid huvitas Kivimets ja igaks juhuks uurisin ka Nessebari kohta kuna Maria käis suvel seal ja kiitis ilusat vanalinna. Lisaks rääkis giid veel pisut kohalikust elust, nentis, et hinnad on ka Bulgaarias tõusma hakanud. Eriti turistide jaoks. Kui sõita taksoga tuleb enne sisseistumist leppida kokku täpne hind ja sihtpunkt, mitte vahetada raha igas putkas, sest kursiga kiputakse tõmbama. Selle kohta ma ütleks, et kui lugeda korralikult silti (kas on “buy” või “sell”), ei tasu ka neid putkasid karta. Nagu hiljem selgus, ei tasu päris puhta kullana võtta ka seda giidi juttu, et osad ekskursioonid on TezTouri enda korraldatud. Samuti ei tasu võtta väga tõsiselt neid ajanumbreid, aga sellest juba edaspidi.

Teine päev oli reede, kuupäevaks 15. september ja ühtlasi oli see hooaja viimane päev. Olin netist lugenud, et Kuldsetel Liivadel asuv veepark “Aquapolis” sulgeb uksed 18. septembril ja nii otsustasimegi esimese hooga seal ära käia. Hiljem uuesti lehte vaadates selgus, et sel hooajal oligi meie külastuspäev viimane tööpäev. Ehk siis kui lõpeb hooaeg suleb ka veepark oma uksed. Kontrollida saab siit.

Leidsin netis ka mitmeid soovitusi, et äge park ja ootused lakke kruvitud asusime teele. Meie plaan oli minna jalgsi nii öelda kesklinna ja seal hotellide vahelt suunduda üles mäkke veepargi poole. “International” hotelli kõrvalt ronisime treppidest üles ja sattusime järjekordsele kaubatänavale. Tegelikult algas see tänav üsna “Admiral” hotelli kõrvalt ja suundus edasi Kuldsete Liivade nii öelda lõunapoolsesse osasse. Oma olemuselt oli see tunduvalt räpakam kui peatänav, tunduvalt rohkema hulga “täikakaubaga”. Me ei jätkanud teed mööda seda tänavat ja paralleelselt merega, vaid suundusime ikka üles mäkke. Jõudsime hotell “Varchava” juurde, mille kõrvalt näitas kaart teed minevat, aga me ei näinud seda. Lihtsalt polnud. Oli ainult võsa. Astusime hotelli sisse ja küsisime vastuvõtus olevalt kutilt, kuidas saab veepargi juurde. Kutt oli ninapidi telefonis (Juss kommenteeris hiljem, et “Clash Royale”, neljas level, kaugemal kui tema 🙂 ) ja pilku tõstmata tuli välja ja juhatas meid läbi selle sama hotelli kõrval oleva võsa suure tee äärde. Tuli välja, et taolisi radu on seal kõikjal võsades ja neid kasutatakse palju. Ma siiski soovitaks hämaras ja pimedas pigem kasutada suuremaid teid.

Suure tee ääres olles nägime juba vasemal “Aquapolise” silti ja peagi parki ennast. Kui algul arvasime naiivselt, et olimegi mäkke jõudnud, siis parki jõudmiseks tuleb läbida ikka väga palju treppe ja jõuda väga kõrgele. Piletikassa asus umbes poolel teel. Piletite eest tuli maksta üle 120 cm pikkusel inimesel 33 leevi ja 90-120 cm pikal 16 leevi. Alla 90 cm sai tasuta. Lisaks on alates kella kolmest päeval hinnad pisut soodsamad. Kui nüüd nii võtta, siis tasukski jätta külastus pigem soodsamale ajale, sest võrreldes meie ja lähinaabrite parkidega on erinevus märgatav.

Sisenedes saime igaüks käepaela, mis polnud mitte kapi jaoks, vaid lihtsalt sisenemiseks. Kappe igaküks niisama ei saagi. Riietumiseks on mõeldud sissepääsust pisut eemal hoones asuvad ruumid. Võtsin ämma ja Willemi näppu ning astusime naiste riietusruumi, mis nägi välja nagu tühi väiksemat sorti võimla. Seinte ääres olid pingid ja pinkide kohal seintel nagid ning oligi kõik. Suur, lage ruum. Sealt edasi sai minna duširuumi, mis olemuselt meenutas natuke loomalauta, sest iga dušš asus justkui latris. Osad vaheseinad olid kas ajale või mõnele külastajale jalgu jäänud. Meeste osas oli asi olnud nii, et T ei lubanud poisse üldse pesuruumi, vaid ütles, et hotellis pesevad. Võrreldes riietus- ja pesuruumiga oli wc suhteliselt kabe, ainuke miinus, et sinnasaamiseks polnud otseteed riietusruumist, vaid tuli minna üldisesse eesruumi. Riided ja muud vidinad sai jätta selles eesruumis asuvasse kappi, mis oli umbes nii suur, et kui hästi toppida mahtusid meie riided sinna ära. Mõned asjad jätsin ma kotti ja võtsin endaga kaasa. Kapp ei olnud niisama, vaid sinna tuli panna alla leevi kohalikku raha.

WP_20170915_13_34_17_Pro
Taamal paistavad veepargi väravad.
WP_20170915_13_45_36_Pro
Paremalt teine toru (pisut peidus) oli üsna kiire hooga ja sealt Präänik potsataski. Teine toru ja lahtine liutoru olid väga aeglased. Ikka sellised, kus pidi kätega hoogu andma 🙂

Kui kõik olid valmis läksime parki avastama. Väravate ees on kohe lastebassein, aga selline, et esimeses otsas saavad olla ka pisikesed, aga tagumises ääres liutorude avade juures peaks neid kinni püüdma, sest vesi on nende jaoks sügavam. Präänikul õnnestus eriarvamuste tõttu korra potsatada otse vette, sest Juss sai parasjagu millegagi hakkama ja T oli mõned sammud avast eemal. Mina olin pisut veel kaugemal krokodillide juures ja pidin saama peaaegu südari, uputama telefoni, millega pildistasin ja tegin üldse väga koledat häält. Õnneks oli Präänik nii äge tegelane, et vett sisse ei tõmmanud ja sulistas, T sai ta sülle ning mina bännisin need liutorud selleks korraks.

WP_20170915_13_46_57_Pro.jpg

Teine lastebassein asub söögikoha kõrval ja seal oli mingi lohe moodi liulaskmiskoht ja paar tavalist liumäge. Selle lohe trepp oli minu meelest pisut ettevaatust nõudev pisematel – libe. Samuti oli basseinipõhi kohati üllatavalt libe. Võib-olla oli see tingitud basseini kukkunud lehtedest, mida ilmselgelt keegi koristada ei viitsinud. Vesi ise polnud õnneks sügav ja Präänik sai mõnuga asjatada.

WP_20170915_13_10_10_Pro.jpg

Suuremad proovisid järgi kõik suured liutorud, mida ma isegi vaadata ei tahtnud. Nii hullud tundusid. Kommentaaride kohaselt olid need kinnised torud väga lahedad, see lahtine, nelja kõrvuti rajaga liumägi oli hull olnud isegi nende arust, sest jõnksude kohal viskas ka suured mehed korraks õhku.

WP_20170915_14_02_17_Pro.jpg

Veel oli pargis erinevaid täispuhutud rõngastega sõitmise kohti. Näiteks ümber suurema, 1.40 (või oli see 1.60) sügava basseini kulgev kanal, mis jooksis ka kose eest mööda. Ma pean ütlema, et kuna minu hooleks jäi Präänik ja lastebassein, siis suurt muud ei näinudki. Söögikoht oli kohe lastebasseini kõrval, selle nägin ka ära.

Bulgaarlased oskavad küsida raha. Selleks, et veepargis peale söögikoha kuskil tagumikku toetada olid lamamistoolid. Nende kasutamise eest küsiti aga raha. Meie tooli ei võtnud, aga nägin, kuidas üks noorpaar oli lamamistoolidele ennast sisse seadnud ja äkki oli justkui selgest taevast platsis teenindaja aparaadiga, kes kohe juhtis tähelepanu tasule tooli eest. Pärast märkasin, et tüüp käis pidevalt mööda parki ringi jahtides neid, kes proovisid ilma maksmata tagumikku toetada.

Lisaks oskavad bulgaarlased olla sahkerdajad. Või noh ma ei oskagi tegelikult seda nimetada: osavad äritegijad? Nimelt käis veepargis ringi kohalik piltnik, kes klõpsutas igal võimalikul juhul pilte. Ämm muutus kergelt juba ärevaks, et misasja see mees koguaeg meie Präänikut pildistab. Mul jäi tunne, et tüübil oli tekkinud aja jooksul hea nina, kellest ja kus tasub pilti teha ja kellest mitte. Need pildid pandi riietusruumi seina äärde kiletatuna üles ja siis said soovijad otsida ennast ning soetada pilte. Liutorus sõidupealt tehtud pilt maksis 7 leevi, portree oli nõks kallim. Me leidsime ka paar portreed Präänikust ja Rikust, aga portree hind oli 12 leevi. Ma mõtlesin küll, et ei hakka portreesid ostma, sest neid on mul tehtud küll ja küll, aga kui üks väike kratt vaatab suurte silmadega otsa ja küsib, kas me ikka venna pildi ka võtame on raske öelda ei. Andsin müüjale 32 leevi ja siis vaatas chick mulle otsa ning teatas süütult, et tal küll tagasi pole anda. Ma ütlesin, et no lase siis leevi võrra hinda alla, aga ei. Seda küll ei saa teha. T siis ütles, et jätku see leev endale kommirahaks. Ehk siis bulgaarlased on nahaalid. Vot seda sõna otsisingi.

Nägin veel, kuidas pargi töölised hakkasid täiesti õitsvat lillepeenart üles kakkuma ja prügikottidesse toppima. Hooaeg sai ju läbi. Ämmal oli kurb vaadata ja Riku pakkus, et võta siis lilled koju kaasa. Nii kaugele asjad õnneks ei läinud.

Pargist lahkuma sättides tuli mulle meelde, et “Aquapolise” juurde viib kuurordist tasuta buss. Ehk siis kui toob sinna, siis viib ka tagasi. Üles parki ronides vaatasin ma nii muuseas bussi kellaaegu ja tundus, et kui me käbe teeme jõuame ehk bussile ja saame natuke väiksema vaevaga tagasi hotelli. Kellaaeg oli täpselt Prääniku magamisaja lõpu suunas nihkunud ja see tähendas ühte väga väsinud väikest poissi.

WP_20170915_14_30_33_Pro
Vaade “Aquapolise” ülemistelt treppidelt. All paistab ka veepargi buss.

Trepist alla minnes avastasime kohale jõudnud hobutakso, kes üritas meid veenda tema teenuseid kasutama. Kuna meid oli piisavalt palju, hobutakso maksis üpris krõbedat hinda ja buss oli tasuta, siis küsisime bussijuhilt, et äkki ta on nii lahke ja viib meid otse meie hotelli juurde. Nii oligi. Bussijuht ja tema abi (või sõber või lihtsalt tuttav) sõitsid otse hotelli peaukse ette ja väsinud Präänik sai kiirelt tuttu.

Sel päeval jalutasime õhtupoolikul lihtsalt natuke rannas ja peale õhtusööki oli reisi kestel kohustuslikuks muutunud pinksi turniir.

Ja läheb järgmise päevaga edasi.

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol2.

Esimene päris reisipeatükk, milles me lendame perekondlikult esimest korda lennukiga, jõuame sihtpunkti ja sööme kohalikku kraami.

Algus enne seda peatükki

Meie lend pidi väljuma hommikul punkt kell kuus. Mõtlesime jupp aega nii- ja naapidi variante ja otsustasime siis, et kõige mugavam on hakata öösel sõitma, jätta auto lennujaama parklasse ja tagasi tulles kohe koju tagasi põrutada. Öösel sõitma hakkamine tähendas starti kell pool kaks, et jõuda neljaks lennujaama. Mõni ärkas kohe ruttu, mõni porises, aga üldiselt murdsime me traditsioone ehk sõitsimegi välja täpselt õigel ajal.

Algul arvasime, et Juss ja Riku saavad oma kohvri, terve pere ülejäänud kraam läheb suurde kohvrisse ja Willemil on pisike kohver, mis läheb käsipagasisse ning kus on vajalikud “esmaabi” riided, mängud, raamatud ja muu selline ülioluline kraam. Siis selgus, et meil mahub kogu kraam ikka suurde kohvrisse ära ja suured poisid ei saanudki oma kohvrit. Ega sest hullu ikkagi polnud, sest lõpuks lisandus üks seljakott T töövahenditega (iroonia: ta ju puhkab) ning minu vidinakott. Kraami kui palju. Ja ühte kohvrit pagasilindilt oodata on tunduvalt lõbusam kui kahte.

Lend oli see, mis juba pikalt poistes ärevust tekitas. Juss suutis terve stsenaariumi välja mõelda, mis saab kui ta oksele hakkab ja tema rahustuseks ostsin ma kaasa mustika-ingveri tablette (mille purk on ikka veel suletud 🙂 ). Koos Rikuga olid nad nii elevil,  et lennujaamas magamisest polnud juttugi ja lennukile pidid nad esimesena saama. Meie kohad olid esimeses kahes reas ja nii kommenteeris Riku pidevalt lennusaatjate tegevust: näe, see mees joob Aura vett, nüüd nad istuvad ja ajavad juttu, miks ta selle kardina ette tõmbas jne. Kirsiks tordil oli mu ämma kommentaar kui stjuuard parasjagu toidukäruga kolmanda rea juures seisis: vaata kui peenikese pihaga poiss, no see on ikka väga peenike! Ma arvan, et eks see tüüp  tea seda ise ka. Huvitav asi oli see, et kui ka meeskond pidi istuma ja vööd kinni panema tõmbas kutt nahkkindad kätte ja istus. Mingi eriline rituaal?

Präänik oli üsnagi kogenud lennureisija olekuga. Ainuke jama oli see äge rihm, mis peab vahepeal kinni olema. Präänik oli nimelt meie seltskonnast üldse esimene, kes rihma kinni pani ja see klõbin ei jäta külmaks vist ühtegi kaheaastast. Igatahes ma pidin ikka päris hoolega nobedatel näppudel silma peal hoidma, et rihm vajalikel hetkedel kinni püsiks.

Õhkutõus ja maandumine olid väga sujuvad, lend kiire ja Varna lennujaam nagu vanast vene filmist nähtud: lennurada betoonplaatidest, mille vahed on kohati murdunud ja kust isegi rohututte paistis, jaamahoone mitmeosaline, suure venekeelse kirjaga (bulgaaria keel on vene keelele väga sarnane) ja väga “teretulemastnõukaaega”. Lennukile tuli vastu buss, et inimesed 80 meetrit eemal asuva hooneni viia. Buss ise oli selline väheste kinnihoidmispostide ja veel vähemate istmetega. Üks ülipüüdlik pisemat kasvu naine rippus vapralt horisontaalse posti küljes ja ma kartsin, et kui kurv tuleb liiga hoogne tõuseb naine päris õhku. Õnneks oli rahvast nii palju, et isegi kui tädi jalad maad ei puudutanud polnud tal reaalselt liikumis või õigemini lehvimisruumi.

Lennujaamas pidime ootama vanemate kohvrit, mis ei tulnud ega tulnud ning lõpuks oli Leipzigi lennu pagasiga koos. Ei pea vist mainima, et selleks ajaks oli vähemaganud Präänikul juhe koos ja tervet ruumi saatis helisev aaria ooperist “Oh mina vaene väikemees”. Jaamahoonest väljudes tabas meid mõnus suvine leitsak. On ikka vahe küll kas 13 kraadi ja vihm või 27 kraadi ja päike. Kui me olime bussis kenasti istet võtnud vaatas Präänik mulle ja T-le otsa ning teatas: “pissihäda!”. T palus reisisaatjal oodata ja tormas Präänikuga tagasi lennujaama. Kui me sõitma hakkasime ning olime vähm kui kümme minutit sõitnud soovis üks eestlasest naisterahvas pissipeatust. Me polnud isegi Varnast välja jõudnud. Nojah.

Meie hotell oli selles turistide laiali jagamise operatsioonis esimene – jehuu! Või siis ka mitte, sest ametlik check-in on ikka 14.00. Kui ma hotelli sisse astusin oli mulje justkui oleksin tagasi kuskil üheksakümnendates: pruunid toonid, tumepruunid, pisut kulunud moega nahkdiivanid, läikivad detailid käsipuudel ja suhteliselt hämar olemine. Kuna selle hotelli adminni kohta oli väga paljudes kommentaarides kirjutatud mitte just kõige roosilisemat juttu , siis olin valmis kõigeks. Õnneks oli tegu teise naissoost adminniga või lihtsalt hooaja lõpp mõjub pinged mahavõtvalt, igatahes sai asjad kiirelt joonde. Meil oli kamba peale kaks tuba: mina ja T koos Präänikuga ühes ning suured poisid vanavanematega teises. See viimane tuba oli juba hommikul valmis ja nii me siis sinna kõik koos läksimegi.

Tuba oli stuudio variant ehk 2 täiskasvanut ja 2 last. 1 laps magas lahtikäival diivanil, teisele oli voodi. Kui toa välimusest rääkida, siis normaalne, mitte kõige moodsam, aga mitte ka kulunud ja kole. Sellel toal oli suuruse tõttu vist ka ekstra suur vannituba koos vanniga. Vannitoa kohta suht ok, kuigi siit-sealt oleks tahtnud silikooni juurde saada ja võibolla pisut hoolikamat koristust.

Toal oli ka rõdu. Siinsetes hotellides vist polegi ilma rõduta tuba. Igatahes rõdu oli parajalt suur  ja vaatega hotelli basseinile. Algul tundus see mõnus, aga hakates loogiliselt mõtlema paistis päike terve päeva just sinna suunda ning see tähendas, et toas pidi koguaeg töötama konditsioneer. Lisaks selgus õhtupoole, et basseiniäärne melu ja kõva tümakas on väga hästi ka tuppa kosta.

Bassein
Õhtune vaade toast. Vasakule jääb melu osa 🙂

Kui me toas pisut suvisemad riided selga tõmbasime ilmus platsi nälg. Kuigi kõik oli hinnas algas see alles esimesest õhtust. Tuli asutada end ranna poole teele. Naiivselt mõtlesin, et äkki jäi Präänikul lennujaamast hotelli sõitimisel tehtud unest väheks ja jäin kutiga hotelli, et ehk tuleb uni. Kui pool tundi oli möödas sain isegi mina aru, et mingit und küll ei tule ja hakkasime kahekesi astuma ranna suunas, kus teised pidid asuma.

Meie hotellist viib alla peaaegu hotellist otse minna kivitrepp, aga see on üsna lagunenud ja ääristatud suure hulga prügiga. Me valisime Präänikuga jalutuskäigu tee äärt mööda. Siinmail on pisike probleem kõnniteedega. Need nagu on, aga samas nagu ei ole ka. Ehk siis kui auto tuli tõmbasime suht põõsasse. Üldjoontes tundusid autojuhid viisakad, aga enamus kohalikke sõidab nagu nõukaajal ehk siis jalg gaasipedaalil ja rusikas püsti ilma liigset pidurit tunnistamata. Meil läks jalutuskäik kenasti. Siinkohal inimestele, kel puudub kaart ja orienteerumisoskus on nagu T-l (suudab sõita võõras linnas kolme tänavavahe kaugusel asuva objektini 45 minutit mõningase linnaekskursiooniga), siis võttes suunaks mäest alla jõuab igal juhul rannani ja enne seda asuva rannapromenaadini ning seal tuleb valida lihtsalt parem või vasak. Vasak viib põhjasuunas ja suht varsti lõpeb Kuldsete Liivade kuurort ära (olgu mainitud, et lõpp on nudistide rannal). Paremale läheb rannapromenaad veel hea tükk maad. Ikka nii, et jalad hakkavad lõpuks väsima. T informeeris mind, et nad istusid kuskile hotell Liilia vastas asuvasse söögikohta maha ja mul ei tulnudki muud teha kui jalutada Präänikuga kümme minutit ning olime kohal.

Söök oli segu Euroopa köökidest, aga päris aus. Mitte kõige kallim, aga kindlasti mitte ka kõige odavam. Selline normaalne. Peremees oli tore keskea teises otsas asuv mees, kes toimetas meile toidud kiiresti kätte. Seletas, et pühapäeval on viimast päeva lahti, sest hooaeg saab läbi. Hooaeg muide lõppeski sel korral 15. septembril.

Söömast tagasi jõudes läksin ma retseptsiooni uurima ehk on meie tuba ka juba valmis. Oh seda rõõmu, saimegi tunnike enne ettenähtud check-in’i tuppa ja asjad laiali harutada.

Meie tuba oli väiksem, sest olime kolmekesi toas. Muus osas suht ok, aga koristamisega nad ikka eriti usinad pole. Vannitoa seinal olid võõrad juuksekarvad ja vaipa nad vist eriti tihti tolmuimejaga ei tõmba. Väikese tähelepanekuna tuleb märkida, et pisike auk lina servas ei tähenda lina kasutuskõlbmatuks muutumist: ära pesta, triikida ja taas kasutusse.

Meie toa vaade avanes pigem suunaga kirdesse merele ja natuke metsale. Ehk siis kuuleme ära peamiselt sakslastele orienteeritud luksuslikuma rannahotelli tümaka ja saame nautida enamus ajast ilusat vaadet ilma lõõskava päikeseta.

Kell oli suunaga viie poole nihkumas ja jälle nälg platsis. T oli kannatamatu ning otsustas, et alates õhtusöögist tähendab ka pakutavat nii öelda oodet. Siinkohal tuleb öelda, et see oode koosnes nektariinidest, ploomidest, õuntest, viinamarjadest, mitmest eri keeksist ning kahest pitsamoodi asjast. See pitsamoodi asi oli imeõhukesele taignakihile laotud väga harv tomatite rodu kaetuna juustuga või teisel variandil oli tomatite asemel hakkliha. Iseenesest kiire soolane amps ja päris hea.

Kuna hinnas olid ka kohalikku päritolu alkohoolsed joogid ja baaris oli lisaks ka neli spetsiaalset kokteili, siis ilmus T lauda koks näpus. Nimeks Black Mamba ja lõhnas nagu vänge köharohi segatud kokakoolaga ja maitses nagu …. Igatahes terve ülejäänud reisi jooksul ei näinud ma T-d seda rohkem joomas. Bulgaarlastel on oma Menta, mida nad topivad igale poole, kuhu saab ja kuhu ei saa. Nii julged me polnud, et seda puhtalt proovida.

Igatahes läksime enne õhtusööki veel jalutama ja kõndisime seekord (näoga mere poole seistes arvestus) vasakule. Mulle tundub, et need hotellid olid suuremas osas sakslaste päralt, sest kuulda oli üpris palju saksa keelt. Ka väliselt olid nad kuidagi sobilikud ehk suured, valged, nagu aaria rass 😀 .  Ma kujutan ette, et hooajal on seal möll korralik, aga nüüd oli päris mõnus kõndida. Melu jätkus, kuid see ei häirinud.

Tagasi õhtusöögile jõudsime hämaras. Septembri keskel on peale seitset hämar ja päris kiiresti ka kottpime. Võib-olla kottpime pole siiski kõige õigem termin hotellirajooni kohta, kuid tee, mis meie hotellini viis oli vahepeal suht võsa vaheline ja kui poleks üksikut tänavalaternat, siis oleks pisut kõhe hakanud küll.

Õhtusöök oli põnev. Ma arvasin optimistlikult, et proovin kõikvõimalikke roogi, mis võiks olla bulgaaria köögile omased. Kui muu veel kannatas, siis ma hoiatan: kui liual on punane pipar või paprika (vist pigem ikka paprika) keeratud kunstipäraselt rulli ja pistetud midagi rohekat ka vahele, siis ei tasu seda proovida. Ma pole küll maitsnud, kuid mu elav fantaasia lubab oletada, et antud moodustise maitse on võrdelises seoses sapiseebiga kokku tehtud sokkide leotusvee maitsega. Elus esimest korda hakkasin ma laua ääres peaaegu öökima ja olin sunnitud poetama suutäie salvrätikusse. See oli tõesti õudne. Mingil põhjusel pole ma peale esimest õhtut (praegu on käes viies õhtu) seda kompositsiooni enam näinud.

Muud erinevad toidud olid talutavad.  Kuigi väike hoiatus ka mitte erilistele kohupiimasõpradele: enamus valgeid rulle, palle, plörtse on üpris soolane ja teraline kohupiim. Selline, mille kohta Eestis öeldakse ise tehtud ja üle soolatud. Aga taaskord: mina pole eriline soolafönn, kuid mõni on ja igal juhul julgustan ma proovima.Õhtusöök.jpg

Lihad olid nagu lihad ikka. Hakklihast tehtud asjade juures kasutavad nad rohkelt mõnusaid maitseid (vist oli rosmariini, tüümiani jms) ja need on väga head. Kala oli kahtlane. Üks eestlane märkis, et kala tundus selline kergelt keedetud ja mitte eriti kindel süüa. Nagu ma hiljem teada sain oli tegu Peipsi äärest pärit mehega ja küll tema juba teab, mil moel valmistatud kala tasub süüa ja millisega võib saada kaasa uued kõhuelanikud.

Magustoit oli suht fantaasiavaene. Mitu erivärvilise kihiga kaetud, kuid sisult sama kreemikoogivarianti, tuuletaskute sarnased keedukreemja asjaga täidetud koogikesed, puuviljad, pisut hapukas välimuselt kisselliga segatud kohupiima meenutav toit, paar erinevat kompotti ning siis rahvuslikum variant baklava. See viimane oli üpris magus, soovitan tassi musta kohvi kõrvale proovida, siis on päris ok. Samas oli see piisavalt eriline võrreldes ülejäänud magustoitudega.

Kõht täis käis T korra baaris ja seekord oli proovimiseks hele rohekassinise jumega jook, mis maitses ja lõhnas taas nagu köharohi. Seekord pisut kõvema annuse mündiga. Võib vist aru saada, et ka see jäi esimeseks ja viimaseks proovimiseks.

Siis oli vanaisa kord, kes naases hotelli koksiga ehk Edelweissiga. Oh üllatust, ka see lõhnas ja maitses nagu köharohi. Nägi välja pisut rohelisem, sisus oli midagi leebemat kui eelmisel, aga üsna jube siiski.

Ja nii saigi esimene päev Bulgaarias punkti.

Teine peatükk

 

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol1

Eellugu, milles me hakkame endalegi ootamatult perereisi planeerima.

Kindlasti ei viitsi nii mõnigi lugeda mu heietusi lastest. Teine ei viitsi mulle silma jäänud karjuva ebaõiglusega seotud asjade kohta lugeda. Et hundid söönud ja lambad terved oleks alustan pikkade, teemale vihjavate pealkirjadega ehk puust ja punaseks ühe pilguga.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, kuidas me sattusime kevadel TourEst-le. Tegelikult oli meil plaan oma ilusaks tähtpäevaks novembris üks reis hankida, aga jalutades messil ringi tuli mul mõte, et lastega koos oleks ju ka tore reisil käia. T vaatas mulle küll pisut pika pilguga otsa, aga ma sujuvalt ignoreerisin ja uurisin pakkumisi edasi.

Tore oleks minna Taisse või veel parem Jaapanisse, aga tõele näkku vaadates (õigemini pere eelarvele mõeldes) ei mängi nii kauge reis välja. Mitu aastat olen siit ja sealt kuulnud-lugenud Bulgaarias käivatest inimestest. Ei saa öelda, et ma olen sellest maast mõelnud odavusest lähtudes. Pigem on minus tekkinud uudishimu mismoodi seal kõik on, sest räägitakse ajas mahajäämusest võrreldes Eestiga ja ma mäletan veel päris hästi, milline oli Eesti nii nõukaajal kui ka üheksakümnendatel. Igatahes suutsin ma selle idee T-le maha müüa. Lisaks tuli mul mõte kutsuda kaasa T vanemad, sest nad pole ka aastaid kuskil käinud ja T ema on lihtsalt üks väga tore inimene. Nii mõnigi on öelnud, et oh teil siis lapsehoidjad kaasas, aga vot see oli asi, mille me T-ga kohe algul reisi planeerides välistasime. Kui me kutsume vanemad kaasa puhkama, siis nii ka on.

Kuna ma olen paras foobik, siis alla 4 tärni ei tulnud hotellivalikul arutlusele. Mõtlesime, et kui lapsed ja vanavanemad kaasas, siis on igati lihtsam kui kõik on hinnas. Mammal on kindlustunne, et kõik on olemas, mis vaja ja pole vaja pabistada. Küsisime paari erinevat hotelli ja lõpuks valisime lihtsalt nime järgi – “Edelweiss”. Asukoht tundus ok ehk siis mitte kohe peatänava ääres, kus palju möllu. Hind tuli ka väga hea (320.- inimene kõik hinnas) ja aeg lausa ideaalne nagu nüüd selgus: kuna Eestisse suvi sel aastal eriti ei jõudnud, siis septembri keskpaik soojas veeta oli mõte, mis aitas seda imelikku aega juunist augustini paremal meelel mööda saata.

Üks asi, millele me ei osanud kohe mõelda oli enne hotelli broneerimist selle guugeldamine. Vähemalt TripAdvisorist hinnangute vaatamine. Kui reis oli broneeritud ja ettemaks tehtud välgatas mul äkki guugeldada pisut infot ja see, mis ma leidsin ei olnud just nelja tärni vääriline. Midagi väga hullu ka polnud, aga natuke nukraks muutis siiski. T lohutas, et vähemalt on soe ja saame natuke ikka puhata. Tegelikult pole ju mõtet tõesti ette musti mõtteid süvendada.

Kui kuu oli reisini jäänud hakkasime mõtlema reisikindlustusele. Nagu selgus oli meil oluline osa tänu Swedbanki krediitkaardiga kaasnevale kindlustusele kaetud. Tegime mulle lihtsalt lisa pagasikindlustuse, mis kataks kaamera ja muud vidinad. Võiks nagu minema hakata? 🙂

Esimene päris reisipeatükk

DIY ehk kui ei taha veel ühte veefiltrit niisama ära visata

Nagu ma vist ka varem olen maininud ei meeldi mulle igasugu säravates pakkides, pika koostisosade nimekirjaga (millest enamus mu jaoks võõrad sõnad, aga keemikuile väga tuttavad) ja mitte eriti loodusesõbralikud puhastusvahendid. Meil läheb ju lõpuks kogu vesi ikkagi loodusesse.

Samamoodi häiris mind juba pikemalt veefiltrite kasutamine. Mitte kasutamine, vaid kasutatute ära viskamine. Kuna meil pole just teab mis luks vesi otse kaevust tulemas peavad filtrid enne kraani jõudmist vahel olema. Ja siis mul ükskord plahvatas: miks ma pesen neid filtreid niisama kuuma veega ise hädaldades, et ikka jäävad suht mustad ja lõpuks ostame uue, et oleks kasu ka. Mul on kodus enamasti olemas korralik ports sidrunhapet, võiks sellega proovida.

Nii tegingi. Kindlasti võib mõni kobiseda, et oh ja ah, uus filter ikka uus, kas need sodiosakesed tulevad välja jne. Ma usun (ja näen ka päriselt), et tänu sellele puhastamisele on filtrid palju, palju kauem kasutatavad.

Seekord tuli mul filtripuhastusmõte pähe ootamatult ja sidrunhapet oli nõks vähe, aga tulemus on siiski nähtav.

Veefiltrid.jpg

Esimesel pildil on filter enne puhastamist, teisel peale kümmet minutit sidrunhappes olemist ja kolmandal tulikuum (kest on isegi aurune 🙂 ), ära puhastatud filter.

Tööprotsess on ise äärmiselt lihtne. Lase vesi veekannus keema. Vähemalt 1.5 liitrit, sest siis saab kaks korda filtrit töödelda. Pane veekannu umbes kaks suuremat sortsu sidrunhapet. Ma tõesti ei oska täpseid supilusikaid ja muid mõõte öelda, sest teen ise tunde järgi.

Vala filtri topsikust must vesi ära ning kui filter on topsikus vala keema läinud sidrunhappevesi topsikusse. Ikka ääreni täis. Kui julged võid natuke filtrit solgutada. Igatahes peale kümmet minutit võiks vett vahetada ja panna uue sidrunhappevee. Siinkohal märgin ära, et kellele ei meeldi pärast kraanist tulev väikese hapuka mekiga vesi (ega teda kaua tule 🙂 ), siis tuleks varuda ka puhas loputusvesi enne filtrivahetust.

Mude kõige soodsama hinnaga sidrunhappe leiab Maximast, kus selle kilohind jääb alla nelja euro ja kodusteks puhastustöödeks ostetav kogus on juba päris ok. Lisaks on vähem pakendit kui ostes pisikesi pakke.

Kui filter puhas võib selle tagasi panna ja tunda topelt rõõmu, sest sidrunhape puhastab katlakivist ülihästi ka veekannu. Win-win!

Täiskohaga taksojuht ehk coach-mom :)

Tegelikult ma see viimane muidugi pole. Puudub kaks, tegelikult kolm olulist tundemärki: juuksevärv on endiselt mitteblond, puudub dziip, aga kilosid on hulga rohkem kui coach-momile ette nähtud. Jääb esimene variant – täiskohaga taksojuht.

Kui nüüd asju täpsemaks ajada, siis Juss jätkab kooliteed samas koolis, Riku sai kevadel Elleri muusikakooli sisse ja asub nüüd eelklassis kitarri õppima, lisaks varsti ka päris eelkool. T mõtles ja mõtles ning teeb sellest sügisest alates TTÜ-s magistrit. Ja siis kõige krooniks utsitasime me T-ga minu isa uut ametit õppima ehk siis paps otsustas 63 aasta vanuselt, värske pensionärina vahetada senine, aastakümneid püsinud autojuhiamet välja ja astuda kutsekasse ning õppida pottsepaselliks. Kutsekas tuleb palju paberimajandust ja asju ajada arvutis ning kuna mu isa ja arvuti pole üldse omavahel tuttavad lisandub mulle ka pool kohta arvutiõpetajana. Mul vist ei ole täiskohaga erialasema töö jaoks tõesti aega, kuid poolekohaga saab ikka jutule 🙂

Näoraamat saatis mulle täna meenutuse, kuidas ma kaks aastat tagasi hõiskasin, et Juss läks kooli ja meie T-ga enam koolis ei käi. Haa… Nii kaua oligi vaikus. Saab põnev olema meil see uus kooliaasta. 😀

P.S. ma südamest loodan, et T-l ei teki “rumalat” mõtet edasi doktorantuuri minna. Noh nüüd sõnusingi ära 🙂