Eestlane peseb pesu

Lugesin just Postimehest artiklit, kuidas eestlane pesu peseb. Peamiselt räägitakse, et alla poole oskab valida sobivat programmi. Ma ei imesta, sest mõnel masinal on programme rohkem kui lugeda jaksab ja ma ausalt ei mõista kõigi nende vajadust. Ma jäin mõttesse hoopis pesupesemise sageduse kohal.

Meid on viis peres: mina ja neli meessoost inimest. Kolm poega, õuehooaeg – peaks olema ideaalne kombo rohke mustapesu tekkeks? Artiklit lugedes tekkis mul tunne, et me suht tagasihoidlikud trööpajad. Veel paar kuud tagasi pesime suht vajaduspõhiselt ehk kui mustapesukorv oli punnis, siis läks masin tööle. Siis hakkasime kulusid jälgima ning pesumasin hakkas töötama vaid nädalavahetuseti, sest argipäevaõhtul ei jaksa mina ega T nii kaua üleval olla, et soodusajal pesta ja omapäi ma masinat tööle ei jäta. Lihtsalt ei jäta ja kõik. Mõnikord on mul nüüd nädalavahetusel ainult üks masinatäis, mõnikord pole üldse. Enamasti pesen nädalavahetusel kaks masinatäit: hele ja tume. Ma ei saa aru tervelt 4% inimestest, kel iga päev masin töötab. Loogika ütleb, et mida tihedamini kangast pesta, seda rutem see kulub ju ka? Augud ja muu selline tekib käbedamalt, tuleb jälle uus osta. Kui ma nüüd mõtlen, siis isegi titenduse ajal ei käinud masin igapäevaselt. Titeriided pisikesed, kui väga häda käes pesin käsitsi ära. Mõttetu on ju panna veerandiku osas (kui sedagi) täidetud masinat tööle.

Ma ei saa sellest 4% aru. Mida rohkem pesed, seda rohkem tekib ju steriilset keskkonda, mis lõppkokkuvõttes tapab immuunsüsteemi rohkem? Rohkem vee- ja elektrikulu?

Ma südamest loodan, et need saripesijad ükskord ärkavad ja loodetavasti pigem varem kui hiljem. Keskkond ei oota igavesti.

 

Südamevalust ja sõpradest

Mõned asjad elus panevad meenutama. Sel kevadel saab 12 aastat ajast, mil ma üksi maale elama asusin. Mul on nii selgelt meeles esimene öö, mille ma kodus veetsin. Tol ajal olin ma tõsine linnavurle: kartsin hiiri ja ämblikke meeletult. Nagu ikka külastas mind isand Murphy ja öö möödus unetult, sest hiired otsustasid mitte aktsepteerida minu sissekolimist. Kohutav. Naabrimees rääkis kunagi, kuidas ärkas keset ööd üles ja rott istus tal rinnal ning põrnitses otsa. Loomulikult minu ülihea fantaasia ei saanud jätta seda mälestust kasutamata ja nii ma hommikul seadsingi sammud varjupaika.

Ma olin oma kolimisplaanis juba ammu kindel. Võib öelda, et olen terve oma teadliku elu teadnud, kus mu kodu saab olema, nüüd oli aeg selleks küps ja nii olin ka loomade varjupaigas juba päris tihe külaline. Ma ei ole tahtnud võtta tõukoera või -kassi, sest varjupaigas oli küllaldaselt hüljatud, kurva saatusega loomi ning kui mul on võimalus muuta kellegi elu natukenegi paremaks, siis ma seda ka teen. Koera otsingute kõrval oli mu pilk jäänud pidama ka kassidele. Tol ajal olid punased ja punasekirjud kassid jube popid. Varjupaika sattus paar Saska ja Vaska. Esimene oli mustavalgekirju ja teine punasevalgekirju. Kui ma kassimajas nende puure puhastamas ja süüa andmas käisin, siis nägin, kuidas peale Vaska lahkumist muutus Saska kurvemaks.

Niisiis läksin selle mälestusväärse hiirteöö järgsel hommikul varjupaika ja ütlesin, et tahan kassi võtta. Tollase perenaise nägu lõi särama ja ta ütles, et kuna mul maamaja, siis äkki olen nõus kaks kassi võtma. Ma polnud kõva häälega Saska võtmisest rääkinud ja mõtlesin, et noh kaks kassi jaksab rohkem hiiri süüa ja neid mul jätkub. Aga perenaine pakkus mulle kahte kassi, kes olid sattunud varjupaika perenaise surma või haigestumise tõttu ja olid juba päris pikalt seal aega veetnud – Jossu ja Bossu. Noh, kolm hiirepüüdjat on ju veel parem kui üks, mõtlesin ja ütlesin seda ka perenaisele. Mul on hästi meeles kui suureks tema silmad läksid. Ja rõõmsaks.

IMGP6466.JPG

Oli laupäev, 6.mai 2006 kui ma oma kassid autopeale paigutasin ja nad varjukast ära said. Kui ma kogu kambaga koju jõudsin põgenes Jossu kohe kapi alla, Bossu eemaldus kuskile kaugemasse nurka, vaid Saska oli nina püsti ja tähtsust täis keset kööki ning tegi valju häält. Nimede osas oli üsna kiirelt selgus majas, et Saska pole selle kassi nimi, vaid Sass, lihtsalt Sass. Lisaks sai peale paari tundi, ehmunud kasse (Jossu ja Bossu said tunda Sassi võimunäitamist) ja omaette ruumi rahunema tõstetud Sassi selgeks, et suures rõõmutuhinas oli varjukas unustatud üks oluline pisiasi teha: meil oli kokkulepe, et võtan kastreeritud loomad, aga ilmselgelt oli Sass veel vägagi isane ja testosterooni üle ääre ajamas. Pühapäeval sai ta ühe väikese linnasõidu ja esmaspäeval koju naastes ei tundnud Jossu ja Bossu teda algul äragi: senise bravuuritseva isase asemel oli sõbralik ja leplik härrasmees. Siis sai selgeks, et Bossu nimi on Boss ja mitte grammigi vähem. Ehk siis esimene ehmatus uues kohas üle elatud hakkas Boss näitama, kes on tegelikult kassidest peremees ja kui vinge iseloomuga võib üks loom olla. Ja seda ikka heas mõttes. Vähemalt minu jaoks, sest mulle meeldivad isepäised ja -teadlikud inimesed ja loomad. Nendega on kohati küll üks rist ja viletsus, aga enamasti on nad ausad ja huvitavad persoonid.

Kassid olid tol ajal umbes vanuses 3-4 aastat ehk Jossu oli 4 Sass 3,5 ja Boss umbes 3. Üsnagi elukogenud kassid juba. Hiiri mul tuppa enam ei trüginud ja need, kes trügisid toodi mulle voodi ette. Aus on märkida, et ka Tõmmu, mu koer, näitas sel moel oma heasoovlikkust üles, aga tema toodud saak oli pigem suurte võhlude kujul. Sellepärast kadus mu rutiin hommikul ärgates jalad voodist välja vastu põrandat panna. Kõigepealt visuaalne kontroll.

Läbi aastate oli kassidega igasugu värki. Meil olid nad pigem õuekassid, aga sellised kavalad sunnikud, kes igaüks eraldas endale suure villapaki ja tegi sinna pesa. T algul vandus väga tulist kurja, aga mis sa ikka teed. Küll läks Sass teisel Jussiga talvel naabrimehe küüni elama. Naabrimees pole just kõige toredam ja lahkem inimene ning järgnes häda ja viletsus. Loomulikult ilmnes ka pisiasi, et nii muuseas hakkas ta kassi ka toitma ja otsi looma, kes sellest ära ütleks. Nii jäigi Sass laiskusest sinna püsikundeks päris mitmeks nädalaks kuni naabrimees hädakisa tõstis ja ma kassi koju tõin. Selles toomisest jäi mälestuseks ribadeks lõhutud transpordipuur. Pärast tõin ta ikkagi autoga!!! koju. Härrade värk.

IMGP6475.JPG

Millagi me avastasime, et kassidel on välja kinni kujunenud oma käitumis- ja suhtlusstiilid. Sass oli selline lahke võõrustaja, kes alati läks külalistele vastu, tervitas lahkelt ja nurus pai. Boss ilmus ka nähtavale, kuid hoidis end distantsil vaadeldes teraselt ümbrust. Pai ei lubanud ta peale pereliikmete naljalt kellelgi teha. Jossu oli selline õrn ja elegantne proua, tagasihoidlik ning teha talle pai oli sama haruldane juhus kui püüda käega kinni liblikas.

31. mai 2011 (2)
Daam jõudehetkel 🙂

Kui Riku oli just sündinud jäi Bossil silm haigeks. Käisime meie nii öelda ihuloomaarstide Lüüdiku ja Kalja juures. Kui ma kassid varjukast endale tõin, siis olid nemadki seal tegevad ja nii ma nendega tuttavaks saingi. Nüüd tuleb öelda ilma igasugu ilustamisteta, et tegu on lahkete, tarkade ja loomadest südamepõhjani ning natuke rohkem hoolivate inimestega. Igatahes ei jätnud nad mulle muljet, et kõik on ilus ja lilleline, vaid rääkisid ausalt, et võimalused on nii ja naa. Kuna mulle on antud loomupoolest jonnakat järjekindlust ja natuke rohkem kui sageli vaja, siis Bossi silm sai terveks. Ma lihtsalt ei suutnud leppida, et ei saa.

Boss 2011-2012.jpg
Vasakul Boss 2011. aasta sügisel ja paremal pool aastat hiljem

Kaks talve tagasi, kohe peale jõule avastasime, et Bossil on silmaga midagi väga nihu. Kui eelmisel korral tundus nagu oleks kae moodi asi silma ette tekkinud, siis sel korral tuli silma keskelt ka mingit kollakat ollust. Kuna me T-ga pole kumbki meditsiinialaselt tugevad, siis tekkis kiirelt paanika, et silm on alustanud lahkumist oma sünnijärgsest paigast. Ma ei tea tänaseni miks me Elvasse ei läinud. Võib-olla oli neil puhkus või oli meil lihtsalt paanika nii suur, aga saime aja Otepääle 29. detsembriks silmaopile. 2016. aasta võtsime vastu ühesilmse kuradi seltsis.

Ühesilmne kurat märts 30, 2016

Sama aasta sügisel oktoobri lõpu poole märkasin, et Sass on hakanud köhima. Kui algul oli see lihtsalt köha, siis kiirelt lisandusid ilaklimbid. Mul tekkis paanika, et äkki on sooleparasiidid kuigi ma olen üsna korralik ussirohutaja kõigi oma loomadega. Konsulteerisin meie küla loomaarstiga ning andsin uuesti ussirohtu. Köha ei taandunud, lisandus hoopis okseralli. Ehk köhis kuni oksendas ja ei tahtnud enam eriti süüa. Kuna kassid olid sel ajal veel õuekad, siis ei näinud ma pidevalt, mis toimub, kuid köha ja kõhnumine ei olnud head ja helistasin Elvasse ning panin aja. Kokkulepitud päevaks oli seis selline, et Sass hommikul teretas ukse taga, aga päeval oli kadunud. Otsisin teda mööda aeda taga, hõikasin, kuulasin, mitte midagi. Lumi oli maas, kuid konkreetseid jälgi ajada ei saanud, sest neid oli aias palju. Helistasin juba kliinikusse, et ma vist ei tule kui kuulsin õues nõrka näugumist. Tormasin õue ja seal seisis lõdisev ning taaruv Sass. Pakkisin ta autosse ja sõitsin Elvasse. Juss jäi senikaua koju Präänikut hoidma. Tõnu võttis meid vastu ja ütles, et olukord on väga halb. Sassi jalad olid saanud külmakahjustusi ning lisaks leidis Tõnu katsudes Sassi kõhust mügariku, mida poleks seal tohtinud olla. Kuna Sass oli nii läbikülmunud oli vaja ta üles soojendada. Sain kaasa vitamiinipasta, tilguti ja sõitsime koju soojenema. Järgmisel päeval läksin uuesti tagasi. Sass polnud enam külmunud, aga ise ei söönud ega joonud ja oli suht niru. Ainus võimalus saada selgust, mis takistab söömist oli ultraheli. Ainuke koht, mis oli veel nõus meid ootama oli Tartus Riia maanteel. Kihutasin Sassiga linna ja kliinikusse. Ülesvõte näitas mügarikku soolestikus, kuid kahjuks oli kõhus niipalju gaase, et pilt polnud kuigi selge. Helistasin Elvasse ja leppisime kokku, et kosutan tilguti ja vitamiinipasta abil Sassi ning kui ta natukenegi kobedam on, siis teisipäeval on op. See oli neljapäev. Nädalavahetus möödus meil kassivalves. Laupäeval helistasin ka Tõnule ja andsin infot, kuidas kassi olukord on. Esmaspäeval helistasin ja olin päris rõõmus, sest Sass oli jalule tulnud ja kooberdas ringi. Pühapäeval oli isegi wc-s kakal käinud. Ära hõiska enne õhtut ja nii kuradima nõme kui see vanasõna ka pole on selles siiski tõetera sees. Mingi hetk õhtul vaatasin, et Sass tuli pliidialusest puudepanipaigast välja ja jäi kivistunud pilgul kaugusse jõllitama. Mu südamest käis valujutt läbi. Siis kukkus Sass külili ja enam ei reageerinud mitte millelegi. Ma võtsin ta sülle, silitasin, paitasin, kutsusin teda nimepidi, kuid Sass ei vastanud. See on üks jubedamaid hetki kui saad aru, et sõber on jalaga juba teise maailma ukse vahel. Seekord helistas T Tõnule. Ma ei suutnud. Ma hoidsin süles surevat sõpra ja mu süda tahtis valust lõhkeda. Meie küla loomaarstil polnud looma piinade lõpetamiseks rohtu ja kell oli juba üsna hiline õhtu, aga õnneks sai Merike kokkuleppele Tartus Päikese loomakliiniku omanikuga ja nii pidigi Sass sinna sõitma. Otsustasin, et kuna tegu on meie pere sõbraga, kes oma viimseid hingetõmbeid teeb, siis peavad lapsed saama temaga kenasti hüvasti jätta. Nii ka oli. Kui T siis Sassiga linna sõitis, sest ilmselgelt mu konditsioon seda ei lubanud, siis jäime me poistega maha ning Riku tahtis just juhtunust rääkida. Juss oli see, kes hea meelega poleks üldse teemat puudutanud, aga ma seletasin, et alati on parem ära rääkida ja mitte peita kurbust enda sisse. Nii me siis Rikuga veel jupp aega nutsime. Kole tunne on kui kaotad sõbra. Kole on hoida sõpra oma käte vahel ja tunda, kuidas elu temast tasapisi lahkub.

Sass mai 29, 2016.jpg
Peesitamas, mai 2016

2017. aasta septembris avastasin, et Bossi allesjäänud silm on imelik. Käisin taas Elvas ja Boss sai silma jaoks rohu. Kuna oli ka haavand, siis silma pandav rohi oli leebem ja lisaks sai Boss ka põletikuvastase süsti, sest katsumisel avastas Tõnu vasakul tugevalt suurenenud neeru. Pissiproov näitas ka põletikulisi protsesse. Meil seisis just ees reis, aga kassi silma oli vaja tohterdada ning lisaks teha nädalavahetusel süst ja käia uue nädala hakul arstil. Mu isa, kes pole kunagi, päriselt mitte kunagi kasse sallinud oli lahkelt nõus. Rääkisin meie küla loomaarstiga, kes nõustus tulema süsti tegema. Vaatamata papsi tublile hoolitsusele oli silma paranemine suht vähene ehk siis puudu oli mu jonnakus. Kui kolmandat korda arstile läksime oli pilt kena ja Merike rahul. Neeru polnud oluliselt rohkem tunda kui teist neeru ja pissiproov oli ilus. Iseloom oli Bossil ka korras, sest kui Merike proovis ta suud vaadata käisid küüned kindasse ja ka hambad välkusid korra. Bossile silma vaadates oli ometi näha umbes 5mm läbimõõduga ringjas ala silma keskel. Pidin seda jälgima ning muutustest teada andma. Samuti pidin vaatama, et silm ei kisuks põletikuliseks. Korra, paar hakkas silma alalaug seestpoolt roosakamaks muutuma, kuid siis panin kiirelt rohtu mitmepäevase kuurina ja sai korda. Kuni novembri algul ehk vaevalt kuu möödudes oli silm ühel õhtul jälle kole. Täiesti arusaamatu, sest hommikul oli ilus ja õhtuks oli kole. Silma keskelt imbus mingit värki. Taas arstile ja rohud peale, kuid seekord ravi oluliselt ei aidanud. Otsus: teha opp ja silm eemaldada, sest kui see nii sageli on halb võib see halb hakata ühel hetkel ka edasi levima. Kuigi Merike ütles juba septembris, et see silmade asi on maru kahtlane, niisama üks loom oma silmadest nii lihtsalt ilma ei jää, neid ei vigasta ja arvas, et ehk on peas ka midagi mitte tavapärast. Lisaks oli imelik see, et kaks aastat tagasi eemaldatud silma koht ei  olnud enam täidetud, vaid oli vajunud lohku – tühi koobas. Loomaarst nentis, et ka sellist pilti näeb ta esimest korda. Enne oppi ütlesin, et silma puhastades tundsin tõeliselt jälki haisu. Peale oppi rääkis Merike, et kui silma ära lõikas vallandus silma tagant jõhker haisupomm ja eraldus suur kogus ollust. Lisaks oli ta enam kui kindel, et peas on midagi nihu.

DSC_0236
Peale pimedaks jäämist tekkis Bossil komme ronida kitsale diivani seljatoele pikutama. Kui tasakaal kaduma kippus pööras nina teisele poole ja pikutas edasi.

 

Boss hakkas tasapisi harjuma. Kuigi me T-ga jõudsime järeldusele, et ju kass oli juba mõnda aega enamvähem pime oli nüüdne uus olukord algul Bossile võõras. Krae ümber, süüa normaalselt ei saa – kogu elu on siis konservi täis, kasside wc tuli teha avatud lae ja seinteta kastiks tagasi, sest kraega ei mahu sisse. Ometi Boss paranes kenasti. Paari nädala möödudes ta suutis küll küünega tõmmata üht niiti ja silmast imbus vedelikku, aga loomaarst ütles, et peale oppi see võibki nii olla. Ja siis enne jõule vaatasin, et kass ei taha väga palju süüa ning vahepealse kosumise asemel on hakanud salenema. Kui andsin valuvaigistit hommikul, siis kass sõi. Jõulude ajal läks asi kehvaks. Viimane jõulupüha möödus söögita ning vähese joogiga. Saime kolmapäeval jutule loomaarst Merikesega ning ma sõitsin Bossi näitama. Eelmisel õhtul olin silmakohta puhastades ühe tekkinud puru ära tõmmanud ja kuskilt sealt hakkas immitsema vedelikku. Mitte eeldatavalt veresegust, vaid valget. Vatil oli see pisut kollaka jumega, kuid täiesti lõhnavaba. Väga kummaline. Merike õrnalt pigistas ja siis tuli taas seda vedelikku. Siinkohal tuleb mainida, et Boss oli kaalus võtnud alla nii palju, et kaalusid vaid kondid ehk siis 2,8 kg oli jäänud alles meie uhkest pimedast kuradist. Kaalukaotus oli kiire. Lisaks avastas Merike Bossi suus haavandid, mis tõenäoliselt oli suur põhjus mittesöömiseks. Jube. Boss sai lisaks põletikurohule ka haavandite vastu hormoonisüsti. Loomaarst ütles mulle ausalt, et sellisest olukorrast väljatulekuks läheb vaja imet. Mingil kummalisel kombel olin ma selleks hetkeks suutnud juba täiesti selgelt mõelda, et võibolla peab Bossi magama panema, aga nähes oma sõpra, kes suutis minuga suhelda ei olnud mul südant öelda, et paneme magama. Tuli korra veel proovida. Järgmisel päeval oleks Boss pidanud ise sööma hakkama. Tegime T-ga talle sundtoitmist, sest vett ta jõi, aga süüa ei tahtnud. Ainuke asi, mille peale ta kohale tuli oli poekonservi avamise heli. Kahjuks sellel lakkus ta vaid kallerdist. Bossil tekkis veider komme lutsutada kassiliiva (kvartsteemandid), aga need jäid tal moka külge kinni ja ma korjasin neid sealt päris mitmeid kordi ära. Kui veel jõulude ajal meeldis talle end positsioneerida meie diivani kleenukesel seljatoel, siis nüüd ta oli peamiselt vannitoas soojal põrandal või pliidi ees pingil. Uue aasta esimese päeva õhtul palusin T-d, et räägime kassist, sest järgmisel päeval oli kokkulepe helistada loomaarstile. Olime mõlemad väga kurvad, sest üsna selge oli lõpu lähenemine. Meil oli Merikesega kokkulepe, et kui läheb midagi halvasti, siis helistab T. Enne Bossi oppi pidin ma jätma T numbri ja andma lubaduse, et kui opp läheb kehvasti, siis T ajab edasi asju, sest minu pisaraid ei suutvat ta näha. Teisipäeval T helistaski ja juba tunni pärast oli ta kodus. Nagu Sassi puhul nii ka nüüd palusin poistel jätta meie kalli Bossiga hüvasti. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas kui Bossi transpordikasti panin ja teda viimast korda vaatasin. Mu kallis Boss…. See tunne kui surud maha enda ego, mis käseb edasi võidelda ja proovida ning sunnid end mõtlema, mis tunne on sõbral olla sundtoidetud, tunda, et keegi sunnib elama, kuigi ise oled juba teise tee valinud… See oli kurb ja murdev, sellist valu tundsin ma siis kui kaotasin enda kõige kallima, kõige lähedasema inimese aastaid tagasi. Jah, eks ma nutan veel jupp aega (nagu praegugi seda kirjutades) ja eks ole valus seda meenutada, kuid süda ütleb ka, et see oli õige otsus.

Pärast istusime kahekesi Rikuga diivanil ning nutsime. Juss oli see diplomaat, kes kõnesid vastu võttis ja viisakalt uue aasta soove edastas ning pareeris küsimust, kus emme on vastusega: hetkel hõivatud. Kui T õhtul koju tagasi tuli jooksis Präänik talle vastu ja küsis: kus Boss on? Vastust saamata nentis: Boss jäi arsti juurde…

Sõbrad tulevad, sõbrad lähevad, mõned jäävad, kuid keegi pole igavene. Üks on kindel: kui mõni mu loomadest peaks haigeks jääma, siis ikkagi ei anna ma ilma võitluseta alla, sest need on mu sõbrad, kuidas ma lasen sõbra magama panna kui ta lihtsalt haigeks jääb? Ei ole nii. Samas ma loodan olla piisavalt kogenud, et saada aru kui loom soovib ise ära minna. Sassi puhul oli see ärakadumine ja Bossi puhul liivakasti sisu söömine. Ahjaa. Hariliku kodukassi puhul pole 14 aastat tegelikult üldse mingi kõrge vanus nagu mõned peale Sassi surma kippusid seletama.  Sõbra kaotus on ikka valus, hoolimata vanusest või kaotuse põhjusest.

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 10.

Viimane ja kokkuvõttev, üsna lühike postitus.

Tagasilennust ja viimasest päevast sai kirjutatud siin.

Tahaksin öelda, et igal juhul tasub ära käia. Kui meeldib lihtsalt rannas lebotada on Bulgaaria hea ja soodne valik. Kui tahaks ka rohkem käia ja näha, siis Bulgaarias on ka see võimalik. Me siin mõtlesime, et kui kunagi tagasi läheme, siis vaatamata hoiatustele rendime auto ja käime ise ringi. Ma olen üsna veendunud, et tasub ära.

Ma soovitan kindlasti lugeda läbi reisibüroo poolt antud reklaamvoldikud, sest nagu me avastasime oleks saanud ka tsipa soodsama neti ja seda mujalgi kui ainult hotellis. Vihje järgmistele minejatele.

dsc_03501.jpg

Ja siis veel veinikoostöö vihje ka kui te juhtumisi olete kasutamas TezTouri teenuseid:

DSC_0349

Muide see pildil paistev lumehelbekestega vein on minu meelest suht saast: maitseb nagu kerge mulliga hapu morss. Aga maitsed on erinevad ja äkki mõnele meeldib. Tasub igal juhul ükskõik millises veinipoes küsida proovida. Me pole oma amaretto-maitselist veini veel proovinud, aga poes degusteerides oli küll hea. Lootused on kõrgel.

Nüüd see mõttekoht, et ei tasu osta tänavalt reisi ette, aga kui pakutakse diili, et maksate siis kui ekskursioonile reaalselt sõit, siis tasub mõelda. Nagu meie kogemus Nessebaris käiguga oli, siis TezTour ostis ka selle kohalikelt, mitte ei korraldanud ise nagu giid seletas. Ja pealegi kui olla Golden Sandsis, siis ma pole veendunud kui väga tasub sõita Nessebari. Aega kulub palju ja lastega on see pisut tüütu. Kui olla oma autoga sõidus, siis tasub küll lõunapoole minna ja uurida ka tee peale (ja äärde) jäävaid kohti.

Bulgaarlastega ei anna eriti kaubelda. Lihtsalt pole nad kauplejad. Samas on nad väga mihklid tõmbama nii kuidas annab. Silm ka ei pilgu. Raha tahab ju tegemist ja loll turist lüpsmist.

Taksot tasub julgelt kasutada. Võib saada väga huvitavaid teadmisi kohalike elust. Bussiga tasub ka sõita – odav, aga ei tasu loota eriti lahket juhti ega lahket konduktorit.

Praktiseerige julgelt vene keelt, sest isegi kui see pole perfektne, siis bulgaarlastel pole see ka perfektne ja kahepeale kokku saabki vestelda: pooled sõnad bulgaarlaselt ja pooled teilt.

Kui valida puhkamiseks lastega Kuldsed Liivad, siis mina eelistan põhjapoolset otsa, sest lõunapoolne on pigem peoala ja stripiklubide pärusmaa.  Kui tahta pidutseda, siis sobib lõunapoolne osa kui rusikas silmaauku.

Septembris on Bulgaarias veel soe. Meie käisime peaaegu septembri lõpus ja siis oli kohati isegi 28 kraadi sooja. Merevesi on ka veel ok. Lainete suhtes ettevaatust: võivad jalad alt viia.

Ja muud polegi. Head puhkust!

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaarist.Vol 9.

Viimane päev, mis osutub igas mõttes meeldejäävaks ja näitab, et ka kõige parema asjade sujumise juures võib isand Murphy näppe keerutada ning salakavalalt muiata.

Eelviimane päev sai mööda saadetud nii.

Öö vastu neljapäeva möödus mul väga vähese unega. Präänikul tõusis juba õhtul kõrge palavik ning seekord ei mõjunud palaviku alandaja nii hästi ehk temperatuur langes maksimaalselt kraad, aga kui algus on 39 ja peale, siis pole see just väga lohutav. Nii ma siis kontrollisin last iga jupi aja tagant.

Eelmisel õhtul kontrollisime fuajee teadetetahvlilt transfeeri väljumise infot. Kirjas oli, et neljapäeva hommikul kell 10 läheb buss lennujaama. See tähendas, et kümneks pidi olema söödud, kogu kola kokkupakitud ja rahvas rõõmsalt fuajees ootama. Meil oli kaheksa äratus, mis ilmselgelt oli pigem T kui minu ja Prääniku jaoks. Õnneks oli Präänik saanud magada ja hommikul tahtis ikka süüa. Käisime söömas ära ja pakkisime asjad kokku. Mul on aastatega tekkinud perega reisides komme kõik voodialused, kapid, nurgad viimasena üle käia. Seekordne leid meie toas oli null. Seevastu ämma-äia ja poiste toas leidsin kaks mänguautot, mis olid paar päeva tagasi kadunud.

Kui toad tühjad, Prääniku temperatuur üle kontrollitud läksime fuajeesse ootama. Äi naeris, et ei jõudnud isegi kõike kohalikku raha laiaks lüüa, jääb järgmiseks korraks. T  registreeris meid välja ja siis tuli hotelli kokk, kes muidu oli poistele ikka vahepeal patsu löönud kui söömas käisime. Tal oli kas vahetuse lõpp või päris hooaja lõpp, igatahes oli ta sellise olekuga, et saaks puhkama, aga tuli ja soovis meile head reisi. Tänu poistele olid isegi alguses tusased ettekandjad-baaridaamid umbes poole reisi ajal hakanud meile naeratama ja muutunud igati sõbralikuks ning kui poisid käisid viisakalt ja püüdlikult inglise-vene keeles head aega ütlemas, siis oli näha kerget heldimust.

Image result for tony curtis young
Foto: Daily Mail

Kell kümme polnud ühtegi bussi ega ka mingit infot, mis toimub. Uurisime administraatorilt, kas tema teab midagi, kuid ei. Möödus umbes kolmveerand tundi ja sisse astus TezTouri kohalik asjapulk (mitte Mustafa). Ma seisin algul ja vaatasin suu lahti seda meest, sest ta oli justkui noorepõlve Tony Curtis: musta pea ja tumedate silmadega, hästi energiline, aga lisada paarkümmend kilo ja mõned aastad. Ja natuke oli nagu mingit vene näitlejat ka kuskilt 70-80. aastate filmidest: viigipüksid, aga maru tihkelt ümber (ilmselt ostuaeg jääb sinna kilosid vähem aega) ja pisut kukekad. Mul kahjuks pole enam meeles tema nimi, aga jutt oli viisakas, konkreetne ja saime teada, et kell 12 tuleb uus info. Hetkel asi viibib, sest Tallinnast ei tulnud lennuk. Lennuk on kadunud, keegi ei tea, kus see on. Selge siis. Saime toad tagasi enda käsutusse, sest tegelikult oli väljaregistreerimise aeg kell 12 ja siis pidigi uus info tulema. Olgu siis nii mõtlesin ja läksime Präänikuga tagasi tuppa. Suured kohvrid jätsime vastuvõtu juurde hoiuruumi.

Kell 12 olime kõik juba üsna tüdinud ootamisest. Mul oli mure Prääniku pärast, poistel lihtsalt igav, ämm oli enda vererõhu kõrgeks kruttinud, äi käis õues “jalutamas” (suitsuga) ja T oli ainus, kes vähemalt väliselt oli väga rahulik. Olime end sättinud lobby-baari kõrvale diivanitele ja ootasime. Präänikul hakkas uni peale tulema, vahepeal oli haige lapse jorin ja nii ma käisin vahepeal laps süles ringi, vahepeal istusin ja rahustasin teda. Üks baaridaam küsis, miks laps nutab ja miks me juba lennukile ei läinud. Rääkisin siis Prääniku kõrgest palavikust, lennuki kadumisest ning siis lõi kaastundlik slaavi veri välja: hakkas Präänikut lohutama ja nunnutama ning viie minuti pärast oli info levinud, sest kõik meie teele jäänud personal tegi sarnaseid nunnunägusid Präänikule.

Kell kolmveerand üks oli mul ka vererõhk tõusnud. Kuna esimesel päeval oli TezTouri eestlasest giid Talvi öelnud, et igas küsimuses tuleb tema poole pöörduda helistaski T talle. Vastus oli jahmatav. Talvi ei tea midagi, mida edasi teha ta ka ei tea, me peaks ise katsuma kuidagi kokku leppida mingis tasus administratsiooniga ja hankima endale tuba ning söögiasi tuleb ka endal korda ajada. See vastus ajas ka T-l lõpuks harja punaseks ning ta palus, et Talvi saadaks selle vastuse talle ka meilile kella üheks. Loomulikult seda ei tulnud. Kell üks helistas T TezTouri Eesti kontorisse, kust lubati tagasi helistada. Mul juba kees ja ma tõmbasin toru otsa Mustafa, kohaliku giidide ülemuse, kes ütles mulle, et kohe-kohe on nende esindaja hotellis ja jagab edasisi instruktsioone. Lennuk ei olevat saabunud, sest Tallinnas oli lind mootorisse või kuskile selle lähedale lennanud ja käib tehniline kontroll. Mustafa ütles, et lend toimub õhtul 21.40 ning transfeer hotellist lennujaama läheb pool seitse. Minu kõnega samal ajal sai T Tallinnast kõne, kus anti sama infot. Talvilt ei ole senini mingit vastust tulnud (naerukoht).

Kümne minutiga oli Tony Curtis tagasi ja teatas, et lennuk on leitud, lind mootoris ja käib tehniline kontroll. Õhtul on planeeritud lend ja transfeer on pool seitse. Väga konkreetselt ajas ta adminiga asjad sirgeks, et kuni transfeerini on meil nii tuba kui söök ja muud juttugi pole. Siinkohal tuleb öelda (TezTouri giid Talvile eriti): kui on tegemist tšarterlennuga, siis ajab asjad korda reisipaketi korraldaja, mitte klient ei pea ise mingeid kokkuleppeid sõlmima. See on kirjas mingis euroseaduses ka ja kohalik giid, kes on pikemalt taoliste reisitüüpidega tegelenud peab sellist asja teadma.

Niisiis käisime kiirelt söömas ja siis tagasi tuppa ning Präänik ja Riku tuttu. Ämm oli nii lahke, et nõustus jääma poisse uneajaks valvama ja me ülejäänud saime minna järelejäänud kohalikku raha tuulutama.

Kuna meil oli T-ga hingepeal kohalik džinn (siinkohal märkus: meie peres tarbitakse alkoholi üliharva), siis tuli minna seda otsima. Lisaks hankisime veel kohalikke komme. Nendega on küll seal Bulgaarias lugu lahja. Ehk siis otsisime juba varasemalt Varnas kohalikke komme, aga leidsime ainult paar lutsukate sorti ja ülejäänud tuttav Ukraina kaup. Kuurortis oli Bulgaaria kommide nime all saadaval lukum erinevates karpides ja vormides ning oligi kõik. Kui tahta osta lukumit, siis kõige parem on 30 cm pikk ja 4 cm lai riba, mis on ka mitmete erinevate maitsetega saadaval. Pähkli-, mandli- ja viigimarjamaitsega ribad olid meie meelest kõige paremad.

Alkohli osas on nagu ikka hinnapoliitika odavam kui Eestis, aga kuurorti siseselt oli meie poolsest otsas veel pisut soodsam kui keskosas. Lisaks on seal kohalikud “Aldo” nii öelda supermarketid, kus saab võtta kassast (mõnikord ka pakutakse) reklaamlehe, mille tagaküljel on 5% soodustuse kupong. Me sattusime hoogu, õigemini T sattus hoogu ja nii hankisime me ühe džinni asemel kaks, lisaks Mesta ja pidime ikka selle õudse Menta pisikese pudeli ka võtma. Juhuks kui keegi külla tuleb ja tahaks külalislahke olla 😀 . Selle kõige mahutamiseks oli tarvis kotti. Meil oli niikuinii ka Prääniku liivakomplekt vaja kuskile mahutada ja nii ma saingi endale 24 leeviga toreda öökullipiltidega koti. “Nagu venelaste turukott!” naeris ämm pärast, aga mulle ja poistele meeldis. Meil läks poistega hiljem isegi väikestviisi vaidluseks, kelle kott see siis lõpuks on.

Aga siinkohal räägin veel ühe pisiasja. Enne koti ostu olime vahetanud mõned leevid juurde sealsamas peatänaval asuvas putkas ja kui kott oli ostetud, alles vaid 8 leevi tahtsime sellest ka lahti saada ja küsisin ühelt saunalinade müüjalt, et kas saab 8 leevi eest 10 leevise lina. Müüja vastas sellepeale: “ise vahetasite just 100 eurot, vahetage juurde!”. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et kui ma oleks 100 eurot vahetanud ei kaupleks ma seal. Taas veendumus, et bulgaarlased ei kauple ning teine asi: jutt levib kiiresti ja väga rohkete lisanditega.

Tagasi hotelli jõudes polnud midagi tarka teha. Pinksituba oli kinni pandud, sest me ju pidime juba läinud olema 🙂 , laste mängutuba oli päris ära koristatud ja muudetud talviseks panipaigaks. Söögi osas oli tunda, et kokk läks ära, sest kui seni oli ikka midagi head leidunud, siis see viimane lõunasöök oli jube jama ja valik praktiliselt puudus.

Meiega koos olid samas hotellis veel teised eestlased: proua Karks-Nuiast ja härra Peipsi äärest, äge keskealine paar, kes juba teist korda olid Kuldsetel Liivadel. Rikule hakkasid nad väga meeldima ja hea meelega oleks ta vist kogu aeg nendega juttu ajanud. Me pisut pidurdasime hoogu ja andsime teistele ka puhkeaega. See proua rääkis, et veel kaks aastat tagasi olid hinnad olnud umbes poole odavamad kui praegu ja märgata on, et Bulgaaria tahab hindadelt muule Euroopale ikka tasakesi järele jõuda. Eelmisel korral nad olid peatunud hotellis “Madara”, mis oli sakslaste oma ning kus toidud olid fantastilised olnud. Kas nad veel Liivadele tagasi tulevad seda nad ei teadnud. Pigem vist lähitulevikus mitte. Nad olla mõelnud Odessa peale. Täpselt nagu T mõte kui viimane ükspäev Musta mere rannikut uuris ja arvas, et Odessa oleks järgmisena huvitav, aga vaatab, kuidas seisud Venemaa ja Ukraina konfliktis arenevad.

Kella kuue paiku hakkasime sättima end taas fuajeesse ja punkt pool seitse oli Tony Curtis platsis. Tuli sisse nägu täiesti tõsine ning küsis: kas te arvate, et nüüd saab lennukile? Pagan, käis mu peast läbi. Ma ei taha enam kauem siia jääda. Ma arvan, et see on enamusel inimestest nii, et isegi kui on tore hotell, aga vaim on juba kojusõiduks valmis ei taha enam ka selles toredas hotellis olla pidevas lahinguvalmiduses. Siis valgus üle Tony Curtise näo kaval naeratus: “Minge siis bussi ja sõidame lennujaama!”. Kurat, täiesti kaotsiläinud näitleja 🙂 .

Meie hotell oli esimeste seas, kust inimesi peale korjati. Jõudsime näha, millistes hotellides teised meie lennuga tulijad olid peatunud ja tuleb nentida, et enamus lastega pered ja keskealised paarid olid pigem nelja ja enama tärniga hotellides, nooremad (ning ka mõni keskealine) seltskonnad väiksemate tärnidega hotellides, mis asusid just seal kuurorti peopoolel. Nii mõnelgi oli hääl ära, mõni oli pisut ära kõrbenud ja mõni oli ikka veel peotujus.

Lennujaama jõudes oli mul väsimusest ja pingelangusest paha olla. Nii et ühtegi pilti lennujaamast siia ei tule. Küll aga oli meil meeldiv tõdeda, et sama lennuga saabunud NovaToursi rahvas oli kupatatud hommikul lennujaama, neile polnud mingit muud infot edastatud kui “ootame ja vaatame”. Ehk et vaatamata mõningasele segadusele oli meil vähemalt info, ei pidanud me ootama päev otsa lennujaamas ning süüa sai ka.

Lend pidi väljuma kell 21.40 ning umbes kell 21 ilmus tabloole tund hilisem kellaaeg. Siis levis info, et jagatakse süüa ja T võttis koos ämma-äia ning suuremate poistega sappa. Mina olin oma haleduses koos Präänikuga kahekesi kottide juures ja üritasime teineteist nunnutades tuju tõsta. Järjekord oli pikk, aga kui T sealt lõpuks saabus, siis oli mul suu lahti. Alustuseks oli komplekt võikumaterjaliga, siis mingi soojaks lastud vorm fooliumpakendis, kinnises pakis baguette ja edasi soolapähklipakid ning soolakreekerid, joogiks vett ja coca-colat. Meie poiste jaoks pole see üldse mitte tavaline juua limonaadi või ammugi cocat. Sellepärast vaatasid nad huviga ja ma usun, et ka kerge kadedusega, kuidas umbes Prääniku vanune poiss ja Riku vanune tüdruk jõid isuga cocat samal ajal kui nemad said vett juua. Õnneks on nad väga arukad lapsed meil ja me oleme üsna hästi ära seletanud YouTube’i kaasabil coca-cola “toredad” omadused. Olime võileivandusega poole peal kui kõlaritest kostis, et meie lennul hakati inimesi pardale lubama. Siis läks rahva seas tormamiseks. Kõigil olid ju kohad olemas, aga arusaadavalt oli tegu tüdimusega lennu venimisest. Kuna lend pidi väljuma pool üksteist läbi kümme minutit, aga Tallinna lennujaam peale kella ühte enam ühtegi lendu vastu ei võtnud (lennuraja remont), siis olid õhus jutud Riiga sõidust ja sealt bussidega edasi saamisest. Mõtlesin õudusega haige lapsega Riiast bussiga loksumise peale. Niigi oli Prääniku unekava sassis ja kutt juba üsna tujust ära. Aga Riia on ikka kodule lähemal kui Varna. Optimist minu sees jäi võidule.

Lennukis hakati taas jagama süüa, sest lend ju hilines ja kindlasti on inimesed näljased. Mis siis, et me just saime lennujaamas hiigelsuured toidupakid. Seekord ei vedanud meil pardateenindusega. Tegelikult pole ju reisijad süüdi, et kuskil on mingi rike ja tuleb plaaniväline lend. Aga see konkreetne meeskond ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida ja nii kuulis T, kes istus vahekäigu ääres igasugu halvustavaid märkusi reisijate kohta. Prouad stjuuardessid unustasid vist ära, et terve lennukitäis rahvast on nende emakeelt kõnelevad inimesed.

Meil oli jälle omamoodi kerge probleem: Jussi sünnipäev algas südaööl. Plaanide kohaselt pidime sel ajal ammu kodus olema, sünnipäevatort hommikuks valmis ja poisid magamas. Tegelikkuses olime lennukis, nutune Präänik üritamas magada ja suuremad kaks väsimusest pisut tujukad. Kojujõudmine terendas silme ees hommikupoole ööd ja Jussi plaan minna õigel päeval kooli kommi jagama oli luhtunud. Kui olukord on s…, suudab minu pea genereerida mingi lahenduse. Olin pisut varem juba T-le rääkinud plaanist, et kui südaöö saabub ja sünnipäev on käes võiks ju lennukimeeskond lapsele õnne soovida. Bulgaariasse lennul olid poisid märganud lennukipoe kataloogis StarWarsi kellade ja viledega hambaharja, mis nende meelest oli üliäge. T tahtis nüüd saada jutule mõne stjuuardessiga, et teha lapsele üllatus. Mitte mingiks üllatuseks sai ta väga põlgliku pilgu kõigilt naissoost stjuuardessidelt ja suhtumise “MEIE peaks midagi sellist tegema???”. Õnneks oli olemas kukk kanakarjas ehk stjuuard, kes koheselt nõustus. Punkt kell kaksteist oli Juss jäämas magama, aga (tuleb öelda, et seekord meie õnneks) hakkas Riku tegema vastutööd ja Juss ei saanud magama jääda ning äkki kõlaski õnnesoov lennuki kõlaritest: “Palju õnne Johannesele üheksandast reast, kes just nüüd sai üheksa!” Kutt oli ülimalt jahmunud ja veel rohkem jahmus ta siis kui stjuuard tema juurde astus, tal kätt surus ja StarWarsi hambaharja kinkis. Juss siiamaani mõtleb, kuidas nad küll teadsid, et tema sünnipäev on 🙂 . Sellised pisikesed, toredad asjad muudavad ka kõige nõmedama päeva lõpuks heaks.

Lennuki pilootidele tuleb au anda. Maandumine oli nii pehme ja sujuv, et me ei saanud arugi maapinnal sõitmisest kui lennuk juba peatus. Me jõudsime Tallinna lennujaama kümme minutit enne ühte. Präänik oli ülimalt torisev ja tujust ära, Riku ja Juss üleväsinud, aga õnneks ei olnud me Riias. Läbi külma uduvihmase öö ruttasime parklasse ning pakkisime end autosse. Poisid magasid pea terve tee, T võitles unega ja tegime vahepeal ka peatuse, et natuke värskust juurde saada. Koju jõudsime veerand viis. Juss rõõmustas jälle: mitte kordagi ei ole ta teadlikult saanud üleval olla oma sündimise ajale nii lähedal ehk siis sünniaeg oli punkt kell 4 22. septembri hommikul. Võib öelda, et meie esimene kaugem reis terves koosseisus kujunes meeldejäävaks.

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol8.

Eelviimane ehk seitsmes päev, kus tehakse tiir peale tervele Kuldsete Liivade kuurortile ning mõni jääb päris haigeks. Lisaks on selles postituses päris palju pilte.

Nessebaris käigust sai lugeda siin.

Kolmapäeva hommikuks oli Präänik kahtlase olekuga. Peale hommikusööki kraadisime ja väike palavik oli platsis. See on alati selline keeruline situatsioon, kus (vähemalt minul) on tohutu dilemma, kas lubada väikese palavikuga laps ilusa ilmaga õue või hoida teda toas. Kuna tuba oli väike ja hotellis suurt midagi tarka teha polnud otsustasime siiski alla randa minna. Võtsime Präänikule hangitud liivakomplekti ka kaasa ja asusime teele. Lootsime seada end sisse katkise veetoru juures, ent kas oli tegu hooaja lõpuga või hakkasid bulgaarlased usinaks  – vesi oli kinni. Poistel oli siiski lõbus, sest Riku ja Juss kandsid ämbri ja vormidega Präänikule vette ette, et viimane saaks pisut kobedamaid kooke teha.

Tunnike tegutsemist ja tundsime, et vaja liigutada. Poistel oli ka mingi kerge rahutus sees ja nii me kõndisime “Admirali” hotelli suunas, mille kõrval on Kuldsete Liivade keskust tähistav plats vaateratta ja mini-Eiffeliga.

Bulgaaria september 20, 2017.jpg

Nessebaris Messembria veinikeldris oli üks vein, mille kohta me T-ga üksmeelselt arvasime, et päris põnev. See oli amaretto-maitseline portvein. Maitse jäi kummitama ja nii otsustasime käia keskuse ristmikul asuvas veinipoes. Ämm ja äi käisid paar õhtut tagasi jalutamas ning sattusid sinna veinipoodi. Ämm märkas uksel TezTouri silti ja uuris kohe müüjalt, mis sellega tahetakse öelda. Selgus, et pakutakse reisibüroo klientidele -10% soodustust ja see on kirjas ka reisibüroo poolt antavas reklaamvoldikus. Niisiis, lugege hoolikalt reklaamvoldikuid! Me astusime uljalt sisse ja leidsimegi soovitud veini, aga kuna hotelli tagasi minna veel ei tahtnud, siis otsustasime õhtupoole vein poest ära viia.

Ristmikul seistes tekkis meil mõte, et läheks vaataks siis seda teist poolt ka. Nagu nüüd julgelt öelda võib, siis seda “patusemat poolt”. Esialgu oli sama pilti: tänavaääred igasugu kaubitsejaid täis, kuid siis olid näha väikesed muutused. Hotellid näevad sealpool tsipa teistsugused välja. Näiteks oma nime vääriline oli “Party Hotel”, mis nägi välja täpselt selline: üsna odav, igal rõdul paistmas konditsioneerid ja välimus luitunud. Hotelli ees oli märgatavalt rohkem alla 35. aastaseid inimesi ning tänavamüüjate pakutav kaup oli ka muutunud. Nüüd olid valikus lisaks ilusatele (ja mitte nii ilusatele) Bulgaaria vaadetele ka paljaste naistega kaardid ja mehe sugutunnust järgi aimavad võtmehoidjad. Oli ka sama suunaga piltidega t-särke.

Bulgaaria september 20, 2017-5.jpg
“Party Hoteli” ees nägime ühte lahedat ratast.

Tänava äärde olid ilmunud tätoveerimissalongid ning natuke maad edasi nägime mingit klubi ja siis riburadapidi striptiisisalonge. See oli koht, kus ma mõtlesin, et mida ma poistele seletan kui nad küsivad, miks seal paljas naisetagumik jalad harki ukse kohal on. Õnneks selliseid küsimusi ei tulnud ja jõudsime otsapidi taas alla rannapromenaadile. Präänik oli üsna väsinud ja kõigil olid kõhud heledad. Võtsime takso, et hotelli minna, sest jalgsi oleks tulnud päris pikk maa. Taaskord peab tõdema, et kaubelda eriti bulgaarlastega ei anna, sest takso oli 10 leevi ja nii jäi. Tegelikult oligi nii, et ükskõik kuhu tahta kuurorti sees sõita on hind ikka kümme leevi. Samas oli mul hea meel taksoga sõita, sest taksojuht sattus olema jutukamat sorti. Möödusime mitmest kunagisest söögikohast, mis isegi mahajäetuna nägid ägedad välja ja taksojuht rääkis, et hotellide pakutav kõik hinnas on järjest söögikohtadel elu hapuks teinud. Kuulsime, et kuurorti mäe poolses osas oli veel mõned aastad tagasi peenemat sorti restoran, kus toimusid peotantsuõhtud.

Hotellis oli kerge lõuna ja väike uni pisematel ning me mõtlesime, mida õhtupoolikul teha. T oli jalutuskäigu ajal lubanud Jussile ja Rikule, et pärast proovime mingit tänavatoitu, aga Präänik tõenäoliselt ei jaksaks uuesti seda maad läbi kõndida, sest lubatud toidukohad asusid promenaadi teises otsas. Vanavanemad nõustusid seekord Präänikuga olema ja nii me võtsime ujumisasjad ning läksime.

Otsustasime minna mitte otse promenaadile, vaid hotellide tagant. Esimene ohoo-hüüatus tabas mind juba paari hotelli pärast.

Bulgaaria september 20, 2017-9.jpg

Filipp Kirkorovi tuuri-buss. Või vähemalt ma arvasin, et äkki on härra ise sellega seotud, aga T arvas, et pigem mingi taustajõudude või rikaste venelaste värk, sest buss oli Venemaa numbrimärgi ja VIP-kaelakaardiga (ripub esiklaasi juures). Aga ikkagi äge. Ärge saage minust valesti aru – ma pole Kirkorovi fänn, mulle ta tegelikult üldse ei meeldi.

Edasi leidsime hotelli, kus on oma ja üsna suur veepark, aga see tundus olevat suletud, sest kuulda ega näha polnud kedagi. Ju siis hooaja lõpp.

Bulgaaria september 20, 2017-2.jpg

Luusides mööda nurgataguseid (mu kallis keskkooli kirjandusõpetaja armastas minult küsida, kus nurgataguseid mööda ma luusisin, et jälle tundi ei jõudnud:) ) võib näha nii mõndagi huvitavat. Näiteks leidsime me vist selle kuurorti uhkeima ehitise, mis oma olekult oli midagi antiigi ja Egiptuse stiilide segu pluss pisut moodsamat joont – jõle kompott ühesõnaga 🙂 Maja ees olid uhked basseinid ja kõik tundus ülimalt luksuslik. Maja ees oli ka kuulutus, mis teatas, et ruutmeetri hind on alates 1116 eurot. Nimi oli Argisht Palace ja tundus olevat suunaga venelaselt venelasele. Lisaks avastasin guugeldades, et välimus on ikka petlik ehk siis sisu polevat üldse nii tore. Hotelli treppidest alla minnes oli aru saada, et need justkui väga hotelli omad pole ka ehk siis esimene sats astmeid olid ok ja edasi läks märgatavalt kehvemaks: mõni aste madalamal, mõni kõrgemal, mõni liiga vajunud… Nojah ja trepi lõpus elektrikapi kõrval oli ka kinnisvarakuulutus. Bulgaaria september 20, 2017-19.jpg

Bulgaaria september 20, 2017-11.jpg
Kinnisvaramaaklerid! Võtke õppust: kuulutus peab ikka olema ka suvalises kohas peaaegu võsas. Äkki keegi ostuhuviline juhtub mööda.

Nägime ka taas taksojuhilt kuuldud muret: kunagine tõenäoliselt populaarne koht oli lihtsalt maha jäetud. Alloleval pildil võib näha, et “Coyote Ugly” on ka sealmaal populaarne olnud, kuid see pidu toimus vist küll väga, väga ammu, sest hoone oli ülimalt võssa kasvanud igast küljest.

Bulgaaria september 20, 2017-12.jpg

Hommikune taksojuht rääkis meile ka usinast ehitustegevusest: pidevalt kerkivat uusi hotelle, aga me ei olnud veel näinud ühtegi ehitusplatsi. Möödudes ma usun, et selle kuurorti suurimast ja võimsamast hotellist “Melia Grand Hermitage” (sinna ma küll ei tahaks minna, sest see meenutas rohkem suuremat sorti kinnipidamisasutust kui hotelli minu jaoks) leidsimegi pooliku ehituse. Mingil põhjusel olid tööd pooleli jäänud ja töödejuhataja toolgi seisis niisama jõude.

Bulgaaria september 20, 2017-13.jpg

Bulgaaria september 20, 2017-14.jpg
Sealmaal käib asi vist nii, et kui vaja pole jäetakse kõik lihtsalt maha. Ka satipannid. Mis neist edasi saab pole enam kellegi asi.

Kui Te senini olete arvanud, et Kuldsete Liivade näol on tegu ainult pralletamise ja lõbutsemise kohaga, siis see pole nii. Nimelt on kuurorti keskele ära paigutatud ka pisike kirik, mis oleks abiks kui patukoorem suureks läheb. Tüüpiliselt Bulgaariale oli ka kirikul väike vimka küljes. Jumal ja patukahetsus on läbi aegade olnud väga hea äritegemise allikas. Ma pole 100% kindel, kas meie oletus ka õige on, aga kiriku kõrval oli eraldi kellatorn. Muidu igati vinks-vonks, aga ukse asemel kassaluuk. Mis muud kui viska mõned leevid ja saadki kellahelina saatel pattudest priiks.

Bulgaaria september 20, 2017-15.jpg
Ka pühapaiste ja jumaliku aine lähedaolu ei sega üht bulgaarlast suitsetamast.

Kui eelmine kirik oli täiesti töötav, siis hotell “Admirali” taga oli ka üks mittetöötav, kellatorniga objekt. Ei saa olla kindel, et see oli kunagi kirik, aga vähemalt kella seal löödi küll.

Bulgaaria september 20, 2017-16.jpg
Nähtavad valged uksed panid meid mõtlema, kas need ongi panipaigad, kuhu veetakse kõik kola (rannatoolid, päikesevarjud) rannast kui hotellid kinni on pandud.

Mulle jäid Nessebarist hinge ühed tumepunased nahast poolsaapad,mida ma ikka ära ei ostnud ja guugeldades leidsin, et Liivadel peaks seesama pood olema. Aadressiks oli märgitud asukoht mingis ostukeskuses, aga hommikupoolikul me sellist keskust ei leidnud. Õnneks oli taksojuht lahke ja seletas, et mingi aeg tagasi selline keskus eksisteeris, kuid nüüd olevat see pankrotis. Küll aga soovitas ta vaadata hoolega väikeseid poekesi sealsamas kandis – ehk on ka otsitav seal. Kellatornist edasi minnes leidsime ka mu kingapoe. Pood oli lukus ja mitte ühtegi silti aknal ei olnud. Mul oli väga nukker olla, sest läbi akna paistsid just need minu saapad… Kõndisime mööda tänavat edasi paari poe kaugusel asuvasse veinipoodi oma veini järele. Kui vein ostetud uurisin müüjalt, kas tõesti on kingapood kinni. Saime teada, et kui kaup ikka paistab, siis on pood lahti. Ju müüja tegi pausi. Oh seda rõõmu: tagasi kingapoe poole jalutades oligi pood lahti. Edasi enam nii roosiline polnud. Kuskil kingakarpidest moodustatud laua taga istus nina telefonis popi sädeleva ja roosilise nokamütsi alla varjunud tütarlaps ega teinud meid märkamagi. Kui küsisin saabaste kohta selgus karm tõsiasi: see tütarlaps oli tõenäoliselt kaugemalt mägedest hooajaks linna lubatud perele leiba teenima ja tõenäoliselt oligi telefonis pooleli suhtlus kaugete kodustega, igatahes vene keelt ta ei osanud ja inglise keel tundus talle vist mingi eriti võõras dialekt. Tuli käte ja jalgadega selgeks teha, mida ma soovin. Lõpuks leidsin ise õige mudeli ja vajaliku numbri ning siis saabus teine kurb hetk: mõlemal saapal olid päris korralikult märgatavad defektid nahal. Kui veebipoes oli hinnaks 74 leevi, siis kohalikus poes oli hind 96 leevi. Proovisin hakata tingima, aga mis sa teed kui aru ei saada. Näitasin siis defekte ja suutsin neiule selgeks teha, et tahan hinda alla. Meie juttu kuulis pealt kõrval asuva baari sisseviskajast vanamees, kes uudishimulikult poe ukse taha ilmus ning kes oli müüja peamine konsultant, mida siis ikka teha. Saime T-ga aru, et soovitati hinda alla mitte lasta. Müüja kiirustas poodi ja proovis mingit kingakreemi määrides kaotada defekti, kuid asjatu vaev. Mu süda tilkus verd, kuid ma polnud põhimõtteliselt nõus ostma täishinnaga defektiga saabast kuigi T ütles, et kui mulle ikka meeldib äkki ostaks. Leppisime kokku, et kui mul ikka väga kipitab see saapapaar katsetame firma veebipoe ära. Lahkusime poest ja suundusime tuju tõstma toiduga.

Leidsime fritüüritud tainast pallid rohke suhkruga ning mingid algselt hispaania päritolu kõverad fritüüritud tainajupid. Lisaks üks teravamat sorti päris hea kebab, mida me sõime mööda putkade tagust väikest kõnniteed Eiffeli poole liikudes, sest põhikäik oli väga rahvarohke. Neid hispaanialikke tainajuppe müünud naisterahvas oli ülimalt jutukas. Uuris, kui vanad poisid on ja imestas, et kui me oleme Eestist, kuidas siis lapsed vene keelt ei oska. Me üritasime seletada, et enamasti alustatakse inglise keelest ja hiljem tuleb vene keel, aga mulle tundub, et sel naisterahval oli isiklik side vene rahvusega, sest inglise keel ei kõlbavat ikka kuskile, aga vene keelt tuleb maast madalast õppida. Kui me oma kraami kätte saime ütles Juss spassiibo ja naise nägu läks särama nagu päike. “Näe, juba õpib. Molodets!”

Õhtu oli märkamatult kätte jõudnud. Hämardus. T oli lubanud poistele, et käiakse veel korra meres ujumas enne kui järgmisel päeval koju läheme. Keskusest tagasi kõndides läks jube kiirelt pimedaks. Tõesti, ma ei märganud sealkandis kordagi sellist ilusat ja kaunist, peene värvidemänguga pikka päikeseloojangut nagu meil kodus kombeks. Läksime inimtühjale rannale taustaks möirgamas sakslaste lukshotelli tümps. Laine oli päris korralik. Meie uljaspea Juss teatas, et tema laineid ei karda, kuid T ütles kindlalt, et käest kinni hoides või üldse mitte. Esimene laine viiski Jussil jalad alt ja kutt oli üpris ehmatanud. Õnneks oli käsi kindlalt issi peos. Riku nägi ja ei läinudki muud moodi kui ainult issi käest kinni hoides. Elamus oli mõlemal vinge: palju ikka pimedas Mustas meres käia saab. Tagasi hotelli tuli minna ujukate väel, sest rätte me loomulikult kaasa ei võtnud.

Mitte kunagi varem pole Juss kaks päeva enne oma sünnipäeva jalutanud õhtul ujukate väel ringi ja kurtnud, et tsipa palav on. Jõudsime hotelli päris väsinutena ning täpselt õigel ajal ehk 15 minutit enne õhtusöögi lõppu. Niisiis 20. september kell 20.15, õhusooja +23 kraadi.

Kui ma juba olen varem maininud, et õhtuti olid pinksilahingud ja meespooled võtsid ka kolm kokteili, siis nüüd ka kokteilide koostised

kokteilid.jpg
Vasakult: Cloud, Edelweiss, Black Mamba (õrn roheline jume ehk Menta on joogi peal näha), LobyMoby (kõige joodavam neist neljast).

Pean ka üles tunnistama, et viimasel õhtul tahtsime teada, mida need all-inclusive alcoholic drinks endast kujutavad ja nii me lasimegi baaridaamil järjest valada ning seletada. Tegu oli kohaliku kraamiga ning kogu valikust olid džinn, brändi ja mastika vägagi head. Mastika on põhimõtteliselt kreeklaste ouzo. Brändi kohta kommenteeris T, et väga mõnus õunamaitseline ning pole üldse brändi tunnetust, pigem kiskuvat kalvadose poole. Vermuti ja liköörid jätsime vahele.

Ja olidki tehtud ka viimase õhtu pinksilahingud, ühes reketis auk sees ja pinksipall ka pooleks. Lahtistest akendest tuli mahedat sooja õhku, kuskil kaugemal kostus veel muusikat… Ja Präänikul tõusis kõrge palavik.

Edasi oli ettenähtud kojulend järgmisel päeval.

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol7.

Kuues päev, kus peamine märksõna on Nessebar, käsi-peseb-kätt majandus ning kõhutunne ja aimdus, et reisibüroo kohalik giid pole vist eriti tasemel.

Esmaspäeval käisime Varnas kui vaja on pisut mälu värskendada.

Kuues päev oli teisipäev. Olime ostnud ekskursiooni Nessebari, kuid see pidi algama alles 13.15. Või umbes nii. Hommik tuli sisustada mingi tegevusega. Kuna nii vanaisa kui T olid tol hommikul omas maailmas ehk mitte eriti lõbusad otsustasime ämmaga võtta lapsed ja sõita hotellibussiga Nirvana Beachile teokarpe korjama. Präänik oli päris kõbus ning bussisõit (mis sest, et kõigest mikrobuss) oli ikka äge. Ma vist kuskil eespool mainisin ka, et bussiga oli alla kümne minuti rannale sõitu.Bulgaaria september 19, 2017-13.jpg

Sel korral oli muul rahvast täis kuigi ilm oli vahelduva pilvisusega. Ka päevitajaid või “ujujaid” jätkus natuke. Kui ma andsin poistele loa, et korjake karpe niipalju kui jaksate olid kutid nagu või sees. Lisaks said nad joosta piki randa ja teha võidujooksu. Präänik istus minust kolme sammu kaugusel ja sorteeris karpe. Vahepeal käis ringi, aga kuna Nirvanal on rand veepiiril natuke imeliku järsakuga, siis Präänik hoidis pigem minu juurde.

Bulgaaria september 19, 2017-17.jpg

Läksime lõunasöögiks tagasi hotelli, et kõht täis parkida enne ekskursioonile minekut. Sai otsustatud, et kuna Präänikult oli tuntavalt parem olla, siis läheme kõik ikkagi Nessebari.

Bussipeatustega on enamasti nadisti. Ehk siis meie hotelli kõrval tähendas bussipeatus ootamist tee ääres päris ära tallatud koha juures. Buss saabus umbes 10 minutit hiljem kui algselt jutt. Läksime kõik bussi kui T teatas, et tal on paha, ikka jubedalt keerab sees ja vaja on wc-sse minna. Samal ajal luges giid inimesi kokku ja avastas, et keegi pidi samast hotellist veel tulema, aga seda kedagit polnud. Järgnes operatsioon “leia kadunuke” ehk nii giid kui bussijuht asusid hotelli läbi kammima, hotelli personal pidi uurima baaridest ja basseini äärest, aga keda polnud oli kadunuke. See võttis aega umbes 20 minutit ning andis T-le võimaluse wc-s elu üle järgi mõelda ning langetada otsus siiski meiega koos ekskursioonile tulemise kasuks.

Meie hotell oli Kuldsetel Liivadel esimene, kust inimesed peale võeti. Saime edasi sõita veel päris mitme hotelli juurest läbi ning lisaks ka Varna poole jäävatest kuurortitest. Giid hõikas, et võtame inimesi peale ka Ajakirjanike Maja juurest. Ma ei jõudnud läbi bussiakna pilti teha, aga see oli maja, mis jättis mul suu lahti.

File:International house Journalist, Varna, Bulgaria.jpg
Allikas: Wikimedia

Kui me õhtul tagasi sõitsime mõtlesin, kas tõesti keegi kasutab veel seda hoonet… Tuli välja, et see peaks lausa töötav hotell olema. Kel soovi saab Tripadvisorist lugeda kommentaare . Minu nostalgiaihalus pole küll nii tugev, et selles hotellis peatuda.

TezTouri giid rääkis, et nende firma korraldab seda ekskursiooni, kuid tegelikult korraldas mingi bulgaarlaste enda ettevõte. Giid oli tore bulgaarlanna, kes kahjuks ilma mikrofonita rääkides polnud eriti kõva ja selge häälega. Sellele vaatamata oli päris huvitav kuulata tema juttu praktiliselt kõikide asustatud ja asustamata paikada kohta, millest läbi/mööda sõitsime. Meie tee läks Varnast edasi läbi väikese mäestiku ja kohati tundus bussijuhi sõidumaneer ikka väga uljas ja väga kohalik ehk siis põhja-eurooplane tagumistes pinkides tundis kerget võpatust iga kord kui kurvi võtsime (eriti mäest laskudes) ja mõni auto veel vastu tulema juhtus.

Kuskil natuke rohke kui poolel teel tuli “sanitaarpeatus” ehk siis tee äärde oli püsti löödud väike pood, kus olid ka tualetid. Noh otse loomulikult sai neid külastada väikese tasu eest ehk 50 stotinkat üks inimene. Präänikul oli suuremat sorti pissihäda ja ma küsisin raha korjavalt papilt, kas me võime inva wc-sse minna. Papi noogutas ja ütles, et Präänik on bezplatno. WC uks oli lukus, kuid õige pea väljus sealt meie bulgaarlannast giid, kes papi sõnade peale mulle võtme andis. Kui te kunagi olete mõelnud, mida tehakse kasutute, mittetöötavate karastusjookide külmikutega, siis mina nüüd tean, et neid saab kasutada väga edukalt wc-paberite ja käterättide hoidjatena. Lisaks saab wc-hoiustada üleliigset tehnikat. Näiteks telekaid. Ma vist ei pea ütlema, et Prääniku jaoks oli see päris põnev pissilkäik.

Edasi sõitsime läbi Obzori, et võtta veel mõned inimesed peale Sunny Beachi suunas. Kui me kevadel või õigemini talvel selle reisi ostsime kaalusime Sunny Beachi ja Golden Sandsi vahel. Meile soovitati sellist hotelli, sest see pidada olema hästi lapsesõbralik. See tähendas, et hotellil on endal paar toru, millest alla lasta. Reisibüroo esindaja olla seal ise olnud ja talle meeldis. Meil oli siis juba sõelal ka Edelweiss ja kõhutunne valis viimase. Nagu selgus läks hästi. Sunny Beach olevat bulgaarlannast giidi sõnul muutunud väga suureks peopaigaks. Kuldsed Liivad polevat midagi selle melu kõrval, mis on Sunny Beachil. Meile tõenäoliselt poleks nii väga meeldinud. Teine asi: see soovitatud hotell asus täpselt suure ristmiku ääres ning nägi päriselus välja üldse mitte nii tore nagu piltidel. Järelikult läks meil topelt hästi ja kõhutunnet tasub natuke usaldada.

Aga Nessebar ongi praktiliselt Sunny Beachi külje all. Esmamulje oli ikka päris niru – hullem kui Varna, aga Nessebar ja Nessebari vanalinn on kaks ise asja. Nessebari vanalinn asub saarekesel, mida ühendab maismaaga tee. Umbes nagu Muhumaa ja Saaremaa kui võrrelda. Vanalinna sisse saab sõita lubade või kalli rahaga ja buss peatus sellepärast korra alumises parklas. Sättisime end treppidest üles ronima ja Prääniku kiituseks peab ütlema, et ta ronis terve pika trepi ise. Mõned lapsed olid Präänikust ka pisemad ja nende tarbeks olid kärud kaasas. Kärude ülestirimist vaadates me T-ga muigasime ja mõtlesime, et kui hea on ikka kõhukott.

Kui tuuri alustasime sai selgeks, et vaatamata pleieri taolisele kergele häälevõimendajale ei ole meie giidist suuremat asja lähedal ringi traavivate kõvahäälsete meesgiididega võrreldes kui just tal nina all ei seisa ning nii me vaatasime tagumistes ridades omal käel ringi. T oli kaval ja mingil hetkel sättis ennast ühele kõvahäälse grupile sappa ning me kõik saime natuke haritud.

Nessebari kirikud
Kolm erinevat kirikut

Nimelt endistel aegadel oli Nessebaris elanikke umbes 100 ringis. Selleks, et näidata oma usku (ja ka jõukust) oli tingimata tarvis ehitada kirik ja nii kerkis saarele umbes 50 kirikut – igale oma 🙂 . Ma küll natuke ei taibanud, miks me pidime pea pooled nendest kirikutest üle vaatama, sest sisse nendesse ei saanud, väliselt olid üsna sarnased ja mingit huvitavamat legendi ka ei kuulnud. Üks suurem kirik (või oli see nüüd klooster) oli siiski ka. Kuna sellest olid järel ainult varemed, siis sai seda ka seestpoolt näha.

Bulgaaria september 19, 2017-23.jpg
Pildil olevad inimesed on suvalised turistid.

Mind hakkas huvitama, mis on pinna all ehk siis kui hoolikalt vaadata on pildi keskel müüride vahel ja lillepottide all näha must avaus. Selle ülemine osa on justkui majade alune pind, aga kui see kirik oli nii madalal, siis mis seal on? Sellele ma vastust ei saanud, kuid kui keegi teab, siis ma oleks väga tänulik vastuse eest.Need vanad majad olid ka iseenesest ägedad, aga kuna nad olid varjutatud suuremas osas nännikaupmeestega, siis ei saanud nende ilu niisama nautida. Päris vahva oli näha majade päriselanikke ehk ühest majast jooksis välja kolm tüdrukut nii umbes vanuses 6-10 käes mullitajad ja näha oli, et turistid pole nende jaoks küll mingi eriline atraktsioon. Mul tekkis jälle küsimus: mis nad talvel teevad? Sellele ma vastust ei saanud.

Kõndides erinevate kirikute vahet nägime ka üht tõelist ägedat asja: kohalikku prügiautot. See oli selline tavalise auto mõõtu pisem kastikas, võõbatud erkkollaseks, et ka päikesest pimestatud turist teaks märgata.

Bulgaaria september 19, 2017-21.jpg

Äkki teatas T: “vaata kui voolujooneline tagumik!”. Ämm suunas kohe pilgu osutatud suunas ja vaatas poega šokeeritud näoga. Ma ainult muigasin. On vist ilmselge, kumb tagumik T-le silma jäi 🙂

Bulgaaria september 19, 2017-22.jpg
Voolujoonelised tagumikud

Jalutasime mööda linna ja jõudsime lubatud veinidegusteerimiseni. Viidi meid kohalikku Messembria veinikeldrisse, kus rahvas jaotati igale poole istuma. Nagu näha oli tegu taaskord populaarse kohaga ekskursantide seas, sest nagu sanitaarpeatuses oli ka siin veel teine grupp rahvast. Meile anti proovida kolme veini, millest iga oli “ainulaadne, ainult selles veinikeldris saadav ja kõige parem”. Valge ja punane ei olnud üldse minu maitse, aga portvein amaretto mekiga oli päris hea. Koid eestlased nagu me oleme jätsime veini ostmata. Tegelikult me ju ei  joo muidu ka eriti alkoholi.

Kui veinid proovitud teatas veinikeldri perenaine, et pudelite tassimise pärast muretsema ei pea: maksad kohe ära ja pärast on auto koos kaubaga bussi juures. Siis jõudsime lisaks veinile teise olulise kohaliku ettevõtluse artikli juurde – roosinänn. Kes teab minu suhet lõhnadega võib vist ette kujutada kui piinarikas oli olla suhteliselt väikeses ruumis, kus kõigepealt topiti kreemi käele proovimiseks (mina keeldusin, aga Juss proovis), siis lasti veel lõhna ka soovijatele. Õudus.. Kreemi kohapealt tuleb öelda, et see oli taas “ainult siin tehtud”, aga ometi nägin ma samasuguseid potte müügil ka Golden Sandsi turistiputkades. Hind oli küll mitte veinikeldri oma. Ikka vähem eksklusiivsem.

Veinikeldris nagu selgus polnud võimalust käia wc-s. Rikul tuli hirmus häda peale ja giid teatas, et kuskil seal, kiriku juures on wc. Tasuline ikka. Ma saan mõnes mõttes aru, et kaasmaalaste ettevõtlust tuleb toetada, aga hapu asi oli see, et teekond ähvardas olla väikese põie jaoks liiast ning veel hullem: wc maksis 1 leev, aga mul oli 84 stotinkat. Ma olen varasemalt juba maininud, et bulgaarlased ei kauple. Nui neljaks. Seegi kord polnud erand. Seisin siis wc ukse ees keksiv Riku käekõrval ja näitasin ukse ees suitsu kiskuvale prouale oma münte ning seletasin, et mul tõesti pole kuskil pläta sees lisaraha (mul polnud kottigi kaasas). Kui ma ütlesin Rikule, et ta ei saa pissile tulid kutil pisarad silma ja ma ei tea, kas sellepärast või sellepärast, et parem pool muna kui tühi koor, aga proua hõikas, et las laps käib ära. Ma ei suutnud seda algul uskuda ja Riku ka mitte, aga käidud tal sai. Vahest juhtub imesid.

Bulgaaria september 19, 2017-39.jpg
Peale degusteerimist

Veinikeldri juures tuli pisut veel oodata, sest mõnedel oli ost pooleli, aga üsna pea saime liikuma. Järgmise kiriku juurde muidugi. Korraks põikasime mööda ka mingist mänguväljakust ja giid näitas, et seal on ka õhtusöögikoht, kus väidetavalt pidi olema ülihästi tehtud kala. Marssisime edasi peaväljaku suunas. Ja taas üks kirik. Lõpuks teatas giid, et nüüd on ring peale tehtud ja saame pisut vaba aega, et siis tunnikese pärast õhtust sööma minna. Kõige parem ajaveetmise mõte tundus olevat mänguväljak söögikoha lähedal, sest kutid olid niigi saanud piisavalt vatti pika bussisõidu ja pika ekskursiooniga. Meil oli päris tore ajaveetmine. Ämm käis söögikoha wc-s ja vaatas valmis meile suure laua ehk siis edasi polnud muud kui giidi tulekul minna ja lauda istuda.

Eelroog oli šopska salat (kurk, tomat, hapukoore-kodujuustu taoline asi, maitseained) ja selle kohta oli meil kõigil ainult kiidusõnu. Seejärel toodi paljukiidetud kala. Siin peab ütlema, et meie mõistes oli tegu tavalise, isegi mitte hästi tehtud praekalaga. Kõrval oli natuke keedetud kartulit, millele oli unustatud soola panna. Poisid sõid suhteliselt pikkade hammastega. Magustoiduks toodud jäätis suutis meid pisut leebuma panna, sest erinevalt hotellis pakutust oli see tõesti mõnus ja eheda maitsega.

Peale õhtusööki tuli läbida kadalipp “wc järjekord”. Kuna ma käisin keset õhtusööki, siis leidsin naiste ja meeste wc kõrvalt nurga tagant veel ühe tualeti. Ma arvan, et see oli töötajatele, aga kuna uks oli lahti, siis järelikult võis kasutada. Saatsin pärast ka ülejäänud pere sinna, sest T kommentaaride kohaselt oli tava wc kole. Mingil põhjusel kasutas enamus naissoost ekskursante ka meeste wc-d ja T sõnade kohaselt pole ta näinud nii täislastud prill-lauda.

Igatahes peale kõiki toiminguid suundusime tagasi bussi juurde. Ka veinikeldri auto oli seal ja saime aru, miks giid meid just sellesse keldrisse viis: talle ulatati päris kopsakas kott veiniga.

Kui Nessebari sõitu alustades oli meie hotellist üks inimene kadunud, siis tagasi sõites selgus, et ühest teisest hotellist on keegi kadunud. Kuna kell oli pool kaheksa õhtul ja plaani kohaselt pidi buss olema tagasi 21.00 oli giidil ka pisut kiire. Ootasime siiski 15 minutit ja giid sai kelleltki kõne. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas oodatav inimene oli juba lahkunud taksoga või oli “tulgu ise pärast taksoga”, aga meie sõit läks tagasi Kuldsete Liivade poole. Teepeal oli nagu ikka “sanitaarpeatus”. Oma hotelli jõudsime peale poolt ühtteist õhtul.

Nüüd ma pean väljendama oma pahameelt kohaliku TezTouri giidi Talvi üle, kes meile peale mitut korda pärimist sõidu pikkuse kohta teatas, et sõit Nessebari kestab pisut üle tunni, mitte rohkem. Kui nii võtta, siis on selle loogika kohaselt ka 2,5 tundi pisut üle tunni. Kindel on see, et kui me oleks teadnud kui pikk sõit päriselt ees ootab ei oleks me sellele ekskursioonile läinud. Kui peatuda Päikeserannikul (Sunny Beach), siis tasub Nessebari külastada, aga meie puhul oli sõit liiga pikk ja Nessebar polnud seda sõitu väärt. Järgmine kord tuleb ikka rendiauto võtta ja ise käia.

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol6.

Viies päev, kus tutvutakse pisut Varna kaubandusega, jäädakse väga haigeks ning saadakse teada, kuidas kütavad bulgaarlased maja ja mida arvavad tuumaelektrijaamadest, rääkimata sellest, kas Filipp Kirkorov ikka on nende südames.

Eelmisest, rahulikust pühapäevast saab lugeda siit.

Pühapäeva õhtul söögilauas olles küsisin, mida me homme teeme. T ja ämm kostsid peaaegu ühest suust: läheme Varnasse! Ämmal oli kindel plaan näha ka Bulgaaria kaubandust väljaspool Kuldsete Liivade promenaadi, sest tal oli mälestus umbes 30 aasta tagusest ajast kui veetis Rumeenia reisil olles ka päevakese Varnas ning sai osta ja näha kohalikku tekstiili. Lisaks oli meil enne reisi tehtud eeltöö, et Bulgaarias on kohalik jalatsitööstus päris tore – jalatsid nahast ja hea hinnaga.

Esmaspäeva hommikul oli T-l kõigepealt kiire kokkusaamine TezTouri giidiga, kellelt ostsime teisipäevaks reisi Nessebari. Tegelikult tahtsime algul minna Kivimetsa ja Balchikusse, aga see reis oli juba siis välja müüdud kui giid meie teise reisipäeva hommikul võimalikke ekskursioone tutvustas. Üks meie hea sõbranna käis suvel Nessebaris ja tema juttude põhjal otsustasimegi siis Nessebari kasuks. Giid jäi mõne minuti hiljaks, sest ta “pidi lihtsalt minema toitma ühte just poeginud ülinunnut hulkuvat koera”. Igatahes sai piletite asi klaariks ja me otsustasime taaskord, et kuna pole Prääniku uneaeg proovime ühistransporti. Jõudsime sama kaugele nagu eelmine kord selle mõttega ehk suure tee äärde kui üks taksojuht oma auto kinni pidas ja küsis kuhu me läheme. Saades teada, et Varnasse küsis ta, et äkki ta viib meid ära. Ma ei hakanud isegi kauplema ütlesin, et kui 20 leevi on hind, siis istume peale, muul juhul mitte. Mees oli varmalt nõus ja paigutasime oma seitsmeliikmelise seltskonna 6+1 autosse. Poisid istusid kõige taga ja mina, T, ämm ning Präänik keskmises reas. Aknad olid lahti ja raadio üürgas.

Sel korral tahan pikemalt rääkida taksojuhist. Tegelikult ma lausa soovitan tema teenuseid kasutada. Taksojuht oli Simeon Simeonov ja nägi välja üsna tavaline, pisut üle keskea meesterahvas: selline natuke kiilam, üsna ülekaaluline ja meie rõõmsaks üllatuseks tohutult jutukas. Sõites Varnasse tuli juttu Filipp Kirkorovist, kelle plakat teeserval kuulutas lähipäevadel toimuvat kontserti. Semjon rääkis, et enamus piletitest osteti ära venelaste poolt, sest pileti hind on võrreldes Venemaa kontsertitega umbes 5 või rohkem korda odavam. Lisaks on üks terve Kuldsete Liivade poolne Varna eeslinn praktiliselt ainult venelaste omanduses. Venelastele meeldivat ilus vaade lahele (seda see tõesti oli) ning kinnisvara hind olevat taas võrreldes Venemaaga odav. Peamiselt on tegu siiski suvitusrajooniga, aga suvi on sealkandis ka päris pikk: maist alates kuni oktoobri peaaegu keskpaigani on ilmad päris suvised, sealt edasi läheb tsipa jahedamaks. Lund tuleb Varnas väga harva, pigem on see sisemaa võlu. Üürihinnad olla ka suht odavad. Semjon rääkis, et 300 leeviga saab Varna kesklinnas kätte korraliku kolmetoalise korteri. Me rääkisime, et Eestis saab korraliku ühetoalise 300 euroga. Simeonil läksid silmad suureks. “Aga teil on ju kõrged palgad!” Bulgaarias olevat keskmine õpetaja palk 400 eurot kuus. Me rääkisime siis siinsetest palkadest ja Simeon jäi taas mõtlikuks. Näha oli, et ta veel päris hästi ei usu, et siinpool pole pudrumäed ja piimajõed nagu sealkandis põhja-eurooplastest mulje on jäänud. Tagasi tulles Kirkorovi juurde nentis Simeon, et kuigi armastatakse rääkida Kirkorovi Bulgaaria päritolust, sellest, et tema päris pisikese lapse iga ehk umbes 7 esimest eluaastat möödus Varnas ja senini on tal alles tema lapsepõlvekodu ei pea päris-varnalased teda ikka eriti linnakaaslaseks.

Sõites jalakäijate tänava poole näitas Simeon meile ka ühte tänavanurgal asuvat üpris kena ja moodsa välimusega kohvikut. See pidada olema kohaliku maffia lemmikkoht. “Õigemini vanasti oli maffia, nüüd on oligarhid”, naeris ta. Igatahes pidada nendesamuste käsi olema igalpool üpris kenasti sees. Seda me juba kuurortis ka arvasime putkamajandust vaadates. Semjon palus meil ikka talle helistada kui tagasi hotelli tahame minna ja andis ka oma visiitkaarti. Nagu hiljem selgus kulus see marjaks ära. Mitmes mõttes.

taksojuht.JPG
Soovitan soojalt helistada kui satute Kuldsetele Liivadele või Varna kanti, sest lisaks taksosõidule saate väga muheda jutukaaslase.

Alustasime oma jalutuskäiku sealt, kus asusid pealinnade sildid. Me saime vaevalt mõnikümmend meetrit kõndida kui ämm silmas kingapoodi ja teatas, et tuleb minna. Nii nad äiaga sinna kadusidki. Peale mõningast ootamist läksin ma poodi vaatama ja nägin säravat ämma, kes oli endale leidnud ilusad, täisnahast k/s kingad peaaegu olematu hinnaga. Vaatasin minagi seal mõnda saabast, aga no ei olnud seda “minu kinga” efekti. Jalutasime edasi ja nägime silti, mis juhatas “goth-rock-punk-leather” poodi. Präänik seljas läks T koos suuremate poistega poodi. Ma käisin moepärast veel ühes kingapoes ja läksin järgi. Pood oli aus: pisikesele pinnale oli mahutatud suur hulk nahktagisid, bändisümboolikaga pusasid, särke ja igasugu pisidvidinaid. Jussil silmad särasid ja ta oleks vist kõik vidinad läbi näppinud ning mangunud igat asja endale kui kuri emme poleks öelnud, et aitab küll. Teenindaja oli üsna pahura olekuga meesterahvas, kes meie tulles pani tagumisele ruumile, kus ilmselgelt oli veel ägedam tagide valik pulga risti ette. Jumal teab, võibolla need imelikud turistid tahavad veel midagi osta. T oli natuke õnnetu olemisega, sest seal tagaruumis paistsid olevat ka tsiklitagid, aga midagi polnud teha. Mehed leppisid olukorraga ja saime taas edasi minna. Umbes 10 meetrit, sest siis teatas Präänik, et tal on pissihäda.

Ma olin märganud nurga taga märki wc ja suunasin T koos Präänikuga sinnapoole. Tagasitulles oli T-l nägu nagu oleks kultuurišoki saanud ja kui mul tuli wc häda, siis ta vaatas mulle pikalt otsa ja küsis, et kas ma tõesti ei kannata. Kannatasin. Kõndisime tänava läbi, mis polnudki tegelikult nii pikk, nägime palju kingapoode, mõnesid tekstiilipoode, kus ämma hinnangul siiski enamasti Türgi toodang müügil oli ja päris mitut roosi-teemalist poodi. Roosivesi, roosiseebid, roosikreemid ja muu roosidega seotud värk on üks suuremaid turistide poolt ostetavaid kaubagruppe. Meie pere pole õnneks suurem asi lõhnavate toodete fännid ja meid jätsid need poed külmaks. Küll aga otsisime me kommipoodi, sest Jussil oli päev peale reisi lõppu sünnipäev ja oli plaan viia kooli bulgaaria kommi. Leidsime kommipoe, aga täieliku pettumusena oli seal müügil üsna sama sortiment, mis meil Maximas ja mida müüb ka Kommipomm ning mis on enamasti Ukraina, Valgevene või muud taolist päritolu. Ka müüja ütles, et bulgaaria kommidega on nadisti.

Bulgaaria september 18, 2017.jpg
Purskkaevudega nad Varnas ei koonerda. Jalakäijate tänava katedraali poolses osas asuv suur purskkaev.

Lahkusime poest ja T-l tuli mõte otsida üles turismiinfo punkt, et küsida, kas lähedusse jääb ka mõni muusikariistade pood. Meil oli (ja on ikka veel) tarvis 1/2 klassikalist kitarri. T otsis turismiinfot ja me leidsime pargiservalt mänguväljaku. Juss ja Riku olid kohe nagu naksti ronimas, liugu laskmas. Loomulikult oli ka see jupp pargist täis erinevaid kaupmehi, kes peaasjalikult müüsid roosivärki ja suveniire, kuid oli ka mingit vanemat kraami müüvaid inimesi. Samuti märkasime raamatukaupmeest, aga seal polnud mõtet peatuda, sest esialgu vähemalt pole bulgaaria keel meil päevakorras.

Bulgaaria september 18, 2017-3.jpg
Kanalisatsioonikaevu luukidega loodud mini-purskkaevud. Poiste jaoks väga äge, sest esmapilgul puudus loogika vee purskamises.

T saabus infopunkti otsingutelt ning saime teada, et tuleb ületada ristmik katedraali ees ja minna tänava vastaspoolel peaaegu järgmise pargini. Ristmik oli selline suuremat sorti ja võimalus oli minna jupp maad edasi ning siis üle sebra või maa-alt läbi jalakäijate tunneli. Valisime viimase. Tunnelis nägime ka jalutut kerjust, kerjavat muusikut ning saime arutleda Riku ja Jussiga teemal, miks ühel pole jalgu ja miks ta seal raha küsib ning miks teine pilli mängib.

Väljas valitses päris äge kuumus ja meie “lühike” jalutuskäik osutus üsna piinarikkaks. Mulle tegi pisut muret Präänik, kes oli väga sõnaahtraks muutunud ja ei tahtnud üldse enam issi seljast maha tulla. Muusikapood asuski peaaegu vahetult enne parki. Poodi sisse astumine oli nagu õnnistus: pisut jahedam kliima kui õues ja päike ei paista lagipähe. Sobiva suurusega kitarri ka leidsime, aga hinnavahe polnud eriti märgatav. Lisaks oleks tulnud juurde transport ja nii me lahkusime poest ilma kitarrita. Mõtlesime, mis edasi teha, sest olime arvatust lühema ajaga saanud oma jalutuskäiguga ühelepoole. Otsustasime, et kuna pargi juures oli just 409 bussipeatus ja 409 pidi sõitma Varna Grand Mall’i juurde, siis käime seal ka ära. Kuna eraldi pakutakse turistidele ekskursioonina ka selle keskuse külastamist, siis oli meil huvi näha, mis seal nii ägedat on. Bussini oli pisut aega (see tähendab, et ma polnud päris kindel, mis kell see buss tuleb, sest plaanil oli üks aeg, aga elektroonilisel tablool teine, kuid bussi veel ei paistnud 🙂 ) ja poisid ei suutnud vastu panna purskkaevu võludele. Iseenesest on tore, et vähemalt linna keskosas tundus olevat päris palju rohelust ja purskkaeve.

Bulgaaria september 18, 2017-5.jpg
Arheoloogiamuuseumi juures olev park.

Mingil hetkel saabus ka buss ja läksime peale. See buss oli lõõtsaga, mis poiste jaoks oli ülim eksootika. Nad polnud seni vist isegi Tallinnas lõõtsaga bussiga sõitnud ja nii me siis seisime lõõtsas ja õõtsusime bussi liikumise rütmis. Pilet tuli taas osta konduktorilt ja seekord läks pilet maksma 50 stotinkat näo pealt ja Präänik ning Riku sõitsid ikka tasuta. Üritasime aru saada, kus me täpselt oleme ja mina kui kaardilugeja pidin õigel ajal rahva maha kupatama. Suure kaubanduskeskuse sildid paistavad õnneks kaugele ja bussipeatus asus kohaliku bussijaama juures. Keskusesse minekuks oli kaks varianti: läbi bussijaama või ringiga ümber bussijaama. Me läksime läbi. Meenutas natuke pealinnas Lasnamäel mõnda keskust, kus palju värviliste uksesiltidega poekesi ja rahvas on üsna tüdinud nägudega.

Ostukeskusesse astudes tabas meid taas mõnus jahedus. Kui kedagi huvitavad uunikumid, vanad autod, siis Grand Mall’is on vanade autode muuseum Retro Museum, mis ei olnudki nii väga vanadest autodest koosnev, vaid selline meie mõistes tubli nõukaaja kollektsioon. Kuna pilet oli 10 leevi nägu ja me nägime eelmisel päeval kena väljapanekut Primorskoje pargis, siis jätsime selle vahele.

Aga poodlemise osas on see keskus minu arust jama. Kindlasti mõni ostuhuvilisem vaidleks mulle vastu, aga minu arust pole mõtet käia kuskil kaugel samades poodides, mis meilgi on. Ma algul natuke lootsin, et näiteks HM’is on rohkem värvilisi asju tulenevalt kultuurilisest erinevusest jne, aga kõige värvilisem asi, mida nägin olid tibukollased meestedressid, mida kaks kohalikku, tundub, et trenditeadlikumat noormeest usinalt proovisid ja siis peegli ees keerutades kommenteerisid. Jutust ma aru ei saanud, aga ühel läks soeng pisut sassi ja dresse heaks ei kiidetud. Niisiis kaup oli üsna sama, mitte väga värviline ja pigem igav. Mulle tundus, et sama oli ka teistes poodides. Kui keegi arvab, et Bulgaarias on tehnika odavam, siis selles vallas ka suurt erinevust pole. Ma olin tol hetkel nimelt uue telefoni otsingutel ja vaatasin huviga ringi ka vastavates poodides, kuid pilt oli sama, mis Eestis. Viimane jupp meie kaubanduseskuse külastusel oli toidupood. Nagu ikka ootasime midagi enamat, kuid ka toidupood peegeldas hästi kogu keskust: turistid, jookske siia!

Vaatasin Präänikut ja otsustasime helistada Simeonile, et saaks kiiremini hotelli, sest Präänik ei näinud väga hea välja. Lisaks oli tunda temperatuuri tõusu. Seni kuni ülejäänud jäätist sõid ja aega parajaks tegid Simeoni tulekuni läksin ma sealsamas asunud kotipoodi. Minu sisenemine ilmselgelt ärritas omavahel vestelnud müüjaid. Teine neist klõbistas oma pikki kunstküüsi kogu minu poes veedetud aja vastu lauda. Sain vihjest aru ja lahkusin. Kõrvalt leidsin tekstiilipoe, kus oli erinevat trikotaažkaupa. Selle ala ekspert, minu ämm (üle 40 aasta staaži Maratis) vaatas kaupa ja nentis, et mõned üksikud esemed olid võibolla Bulgaaria päritolu. Enamus kaupa oli pärit Türgist ja mitte nii hea kvaliteediga.

Simeon helistas, et asub mäepoolse väljapääsu juures. Kuna meil polnud õrna aimugi, kus see mägi asub küsisime infoletis olevalt näitsikult. Nagu oli arvata ei osanud neiu sõnagi vene keelt. Inglise keelest ta justkui sai aru ja juhatas meid sama ukse poole, millest olime sisenenud. Väljas ei näinud me ühtegi Simeoni. Keskuse kõrval olid taksopeatuses needsamad juhid, kes ennegi. Vaatasime vasakule ja paremale ning saime aru, et olime valest uksest välja tulnud. Paremal kõrgus suuremat sorti mägi ja nägime keskuse nurga juures vehkivat Simeoni. Tõttasime sinnapoole, sest ehtsa bulgaarlasena parkis Simeon ennast põiki kõnniteele ja takistas “pisut” liiklust. Kui me olime autosse pakitud sooritas taksojuht sellise manöövri, et me sõitsime pisut vastassuunas, seisime keset vastassuunda ja ootasime parempöörde võimalust ning kui pöörasime oli vastutulev auto väga lähedal. Kuna Präänik mu süles oli järjest kuumemaks muutumas ei pööranud ma suuremat tähelepanu manöövrile. Harilikult oleks adrenaliinilaks üsna korralik ja pulss ka laes olnud.

Eriliselt õnnelik oli Simeoni taksoga sõitmise üle Juss. Kui me hommikupoole linnas jalutasime avastas Juss äkki, et oli oma kaabu taksosse jätnud. Tagasi sõites kiikas Simeon peeglisse ja muigas: “poiss sai oma kaabu kätte”.

Sõitsime läbi Varna ja ma märkasin, et pea kõigil korteritel tundub olevat õhksoojuspump. Palusin ämmal uurida (ma ise ei valda nii hästi venekeelset sõnavara), et kuidas nad talvel sooja saavad ja kas neil on keskküte. Simeon jutustas, et keskküte on Varnas võõras teema. Enamusel on needsamused pumbad ja köetakse elektriga. Või siis kui on puuküttega maja, siis puudega, aga mulle jäi jutust mulje, et puuküte on ka pigem vähene. Kohalikud on üsna uhked oma tuumaelektrijaamade üle, sest need pidada hästi töötama. Üldjoontes. Vahepeal küll juhtub midagi, aga ikkagi on nad uhked. Simeonil endal olevat koguni kaks suurema võimsusega pumpa majas, sest tal olla suurem maja.

Veel soovitas Simeon käia Varna ja Kuldsete Liivade vahel asuvas St. Konstantin ja Helena kuurordis asuvates kuumaveeallikates ja proovida ka muid veeprotseduure. See pidigi olema kohalik nii öelda spade keskus, kus on rahulikum, vaiksem õhkkond ja orienteeritus pigem ravile kui pidutsemisele.

Jõudsime hotelli ja selgus, et Prääniku temperatuur oli pisut tõusnud. Andsime talle palavikualandajat ja ülejäänud päev möödus vaikses tempos: minul Präänikuga asjatades ja T-l pigem suurematega basseini ääres. Uurisime giidilt, et kui järgmise päeva ennelõunaks anname teada kahe inimese mitteosalemisest Nessebari ekskursioonil on võimalik ka raha tagasi saada. Hoidsime pöidlaid, et asi ikka laabuks. Kui nüüd järgi mõelda, siis võis Präänikul olla kõige tavalisem päikesepiste, sest tal on ikkagi ka  minu geenid ja ma suudan ka vilus päikesepiste saada parematel päevadel.

Edasi tuleb ekskursioonijutt Nessebarist

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol5.

Neljas päev, kus tehakse suurt mitte midagi või siis hoopis tehakse midagi: uuritakse erinevaid randu, leitakse nudistide plaaž ja katkine veetoru ning lõpuks ometi peesitatakse mere ääres.

Delfiinidest ja vanadest motikatest loe eelmisest peatükist

Käes oli meie reisi neljas  päev ja ühtlasi pühapäev. Mida teha pühapäeval? Poodlema ei kõlba nagu minna, järelikult tuleb lihtsalt veeta päeva. Otsustasime vaadata järgi, kus asub Nirvana beach. Meie hotellil nimelt polnud oma randa ja mainitud ranna reklaam oli nii adminni laual kui liftis – ju siis teevad koostööd. Samuti viis hotelli eest sinna buss, kuigi tegelikult polnud maa pikk, aga ju siis turistide mugavus on tähtsam. Me otsustasime sinna jalutada. Selleks, et saaks otsem läksime täpselt rannaäärsete hotellide tagant, kust ka buss sõidab nagu hiljem välja tuli.

Hotellide tagused on põnevad: näeb tööinimesi puhkehetkel. Nagu ma teada sain on ka neil seal palju sisserännanud hooajatöölisi Rumeeniast ja muudest lähimaadest ning samuti on palju töölisi Bulgaaria mägedest ja maapiirkondadest, kes siis rannahooaja  lõppedes suunduvad enamasti suusakuurortitesse, mis on Bulgaarias ka väga lahedad. Soovitan suusahuvilistel proovida kui veel pole seda teinud.

Esimene huvitav tööinimeste puhkenurk jäi tegelikult Edelweissi (meie hotell) ja Berlin Green’i vahele prügimajakese kõrvale. Meie hotelli töötajatel oli seal oma lauake ning laual üks viiene tünn tumepunase vedelikuga, näpus kõigil suitsud ja kaardimäng käis. See oli siis hommikul pool kümme. Aga ega see hotellitöötaja elu ongi võibolla selline, et juba hommikul on vaja toetada kohalikku viinamarjakasvatust. Teiste hotellide taga oli ka selliseid gruppe, kuid enamasti olid neil lihtsalt suitsud näpus ja ninad nutitelefonides. Siinkohal võib öelda, et bulgaarlased on hullemat sorti nuti- ja tubakasõltlased. Igal võimalusel on neil nina telefonis ja suits näpus. Ka poemüüjatel.

Peale hotellide taguse läbimist jõudsime tõkkepuuni. Idee poolest oli see justkui promenaadi lõpuosa. Seal asus “keskaegne kindlus” (ehitatud käepärastest vahenditest), mille keskel toimusid etendused ja showd õhtuti. Teisel pool oli ägedalt ehe mere-stiilis (no nagu paadikuuri moodi) kõrts, mille aknast paistsid enamvähem aimatavalt JackSparrow näoga piraatide kujud. Kõrts ise tundus suletud olnud terve hooaja ehk nagu üks taksojuht kurvalt nentis on kõik head kõrtsid oma uksed kinni pannud, sest järjest rohkem turiste valib “kõik hinnas” paketi ja väljas söömas käimisi jääb järjest vähemaks.

Tõkkepuu käis ka üles. Hotelli buss ja promenaadil sõitev rong said sealt näiteks läbi. Me jalutasime lihtsalt mööda ja jõudsime muulini. Paremal ehk lõunas oli ala purjekatele ja paatidele. Kõik need langevarjuga paadi taga hõljumist pakkuvad paadid seisid seal vabadel hetkedel (ehk siis need, mida ka Ärimees reklaamis). Pisut edasi oligi Nirvana beach. Tundus täiesti tavaline rand. Lihtsalt esmapilgul justkui peidus. Rahulikum oli ta küll võrreldes promenaadi äärse rannaga ja ranna tagumises osas näitas silt, et pisut veel edasi saab päris paljalt aega veeta. Rahvast oli omajagu, aga tühje lamamistoole oli ka palju. Kuna see rand jäi võrreldes teistega rohkem põhjapoole, siis mulle tundus seal laine pisut kõvem ja suurem ning vesi natuke jahedam. Keegi oli rannale teinud laheda tuulelipu.

bulgaaria-september-17-2017.jpg

Nirvanal me pikemalt ei peatunud, sest tahtsime jalutada natuke mööda promenaadi. Üsna ranna lähedal märkasime kunagi vist väga ägedat kinnise kardiraja hoonet. See oli lihtsalt ära tuntav, sest hoone oli ümbritsetud romudega ning lisaks sildile oli hoone küljel ka üks vana siks posti otsa lükatud.

Bulgaaria september 17, 2017-6
Taustal olev osaliselt võssa kasvanud hoone ongi see kunagine rallipark. Veel kaugemal, mäe otsas asuv kindlusetorn on lihtsalt kohalikke rikkurite ehitatud maja. Selline tagasihoidlik.
Bulgaaria september 17, 2017-7.jpg
Paremal on eespool mainitud kontserdite ja showde toimumise paik, vasakul vana paat söögikoha küljes, et oleks ikka peibutavam turistidele ning otse ees paistab hotell “Glarus”, mis on Golden Sandsi põhjapoolse otsa kõige viimane hotell. 

 

Bulgaaria september 17, 2017-9.jpg
Tuleb öelda, et “Glaruse” rand polnud üldse mitte paha olemisega. 

Me jätkasime teed ja ühest putkast otsustasime osta Präänikule liivamänguasjad. Mis see laps seda liiva niisama ikka passib, palju ägedam on ju kühveldada. Mänguasjad (ämber, paar vormi, kühvel, reha) maksid 6 leevi ja uhke Präänik kõndis sobivat kohta otsides komplekt näpu otsas edasi kuni me jõudsime ühe katkise veetoruni. Ma ei ole päris kindel, miks see toru katki oli, õigemini, miks selle toru ots liivast väljas oli, sest toru oli üsna suur, aga väljuv vesi polnud solk, vaid selge ja klaar. Kuna see koht oli pisut veepiirist promenaadi poole, siis oli see mõnus liivalosside ja plätserdamise paik. Kui me T-ga esialgu arvasime, et ainult Präänik satub vaimustusse, siis peagi oli terve meie järglaste kamp aktsioonis ja kaasati ka mingid teised lapsed, kes seal mängisid. Või noh tegelikkuses nägi see välja nii, et blondid poisid lendasid peale ja kukkusid mängu juhtima.

Bulgaaria september 17, 2017-16.jpg

Inimesed proovisid meres ka midagi ujumislaadset teha. Suuremas osas see ei õnnestunud. Enamus lihtsalt seisis jalgu pidi vees või proovis kükitada ja siis kilkas rõõmust kui laine tuli. Lapsed väga vette ei kippunudki, sest laine tundus vist päris hirmutav. See oli ka päev, kus ma kohustuslikus korras kreemitasin kamba sisse, sest päike tundus päris intensiivne. T pääses, sest ta istus promenaadi ääres puu all pingil koos teiste eakamatega 🙂 .

Ahjaa siinkohal tuleb mainida, et tänu intensiivsele päikesele oli mul vaja peakatet. Ma olen nimelt väga hea päikesepiste saaja, võiks kuskil lausa võita kui keegi võistelda sooviks. Leidsime üsna eelmise õhtu jalapesu koha lähedal putka, kus olid ka minu suurele peale sobivad kaabud ja uskuge või mitte, mul õnnestus saada kaabu viis leevi soodsamalt ja päikeseprillid ka viieka võrra soodsamalt. Sellist asja me rohkem ei näinudki. Ma saan mõnes mõttes aru, et tegelikult need putkamüüjad on ka lihtsalt alluvad ja raha korjab mees musta bemmiga (päriselt ka, ise nägime), aga ma natuke ei taipa, miks see mustabemmivend ei taha kaubast lahti saada. Suht viimane nädal käis ja milleks asju jälle lattu tassida… Või saab neid ka suusakuurortites müüa?

Lisaks mere ääres asjatamisele sai Juss proovida, kuidas on õppida merevaatega rõdul tuuleke puhumas blondi lokki. Jah, me oleme nii nõmedad lapsevanemad, et kui laps saab kooliajast reisil käia tuleb natuke ikka koolitööd ka teha.

Võib öelda, et rahvast oli juba vähemaks jäänud. Meie hotellis oli see päris hästi märgatav. Õhtusöögil polnud järjekorda eriti ja õhtul ei toimundki mingit diskot vms. Juss ja Riku said sel õhtul ilma Despacitota uinuda.

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol 4.

Kolmas päev, kus vaadatakse trikke tegevaid delfiine, jalutatakse väga suures pargis, leitakse seal midagi huvitavat ja nauditakse päikest.

Meenutuseks eelmisest päevast loe siit.

Laupäeval otsustasime minna omal käel delfinaariumisse ning tore oli giidi teavitus, et delfinaariumis just laupäevast piletid odavamad. Hooaeg ju lõppes reedel. Kuna me olime kahevahel, kas võtta takso või minna bussiga otsustasime proovida esialgu bussi. Jõudsime hotellist vaevalt suure tee äärde kõndida kui üks taksojuht kinni pidas ja küsis, kuhu me läheme ja pakkus, et viib ära. Ütlesime, et 20 leevi ja võib küll. Taksojuht oli kohe nõus. Kuigi enamusel taksodel on märge 6+1 lükati meie 7-liikmeline seltskond muretult autosse. See taksojuht oli pisut umbkeelne, see tähendab, et harilik bulgaarlane oskab ka vene keelt, aga temaga sai hakkama käed-jalad-vene keel komboga.

Ma ei pea vist mainima, et turvavöösid seal ei armastata kinnitada. See eest armastavad nad hoida aknaid pärani, et mitte kulutada asjatult olematu konditsioneeri peale. Korraks tuli umbes 30-aasta tagune emotsioon meelde kui suvel mossega maale sõitsime… Igatahes on ülipopid autod taksojuhtide seas Daciad ja Renault. Lisaks on takso reeglina kollane. See toon küll varieerub, aga põhimõtteliselt siiski kollane. Ja taksojuhiga saab kaubelda. Enamasti. Vähemalt Varnasse sõidu eest üle 20 leevi küll maksta ei tohiks.

Meid viidi otse Delfinaariumi ette parklasse. Olime jõudnud umbes pisut enne avamist ja esimese etenduseni oli üle poole tunni. Ostsime piletid ära, mis muide polnud üldse odavad, aga odavamd kui hooajal ehk täiskasvanu pilet oli 20 leevi, laps 2-12 oli 16 leevi, pildistamisõigus 5 leevi. Selle viimase osas T kommenteeris, et me olime ainukesed vist, kes selle ostsid 🙂 . Ausad eestlased. Lapse pileti osas see 2 aastat on selline kahtlane number, sest Präänik 2 aastat ja 4,5 kuud vana ning müüja konsulteeris teisega ja käis elav arutelu, kas saab tasuta või ei. Mina soovitaks selliste peaaegu kaks saanute puhul öelda, et homme on sünnipäev. Lähenegem asjale bulgaarlaslikult 🙂

Enne šõu algust jalutasime kõrval asuvas pargis pisut ringi. Sellest pargist ma veel räägin, aga olgu öeldud, et tegu oli Primorskoje ehk Seaside pargiga, mis on üüratu suur. Me jõudsime näha Varna randa ja ilusat lahte, mõningaid tervisesportlasi, paari jalgratturit ja jalutavaid kohalikke.

Bulgaaria september 16, 2017-4

Meil tekkis T-ga küsimus, kas bulgaarlased ei riisugi lehti, sest puudel olevad lehed olid veel rohelised, aga puualused olid pruune lehti täis. Lisaks kohtasime esimest korda hulkuvat koera. Nagu hiljem selgus on lisaks riisumata lehtedele ja suitsukonidele ka neid väga palju.

Bulgaaria september 16, 2017-7.jpg

Delfinaariumisse oli esimese šõu alguseks kogunenud pisike järjekord ja nii kui hakati rahvast sisse lubama kiirustasid inimesed paremaid kohti haarama. Me valisime vasaku ääre ja õnneks mitte esimesi ridasid. Esimestes ridades said inimesed hiljem ka pisut kastetud kui delfiinid pallidega möllama hakkasid.

Delfinaarium.jpg

Lastel oli tore vaadata, aga minule väga ei meeldinud. Kõigepealt selle pärast, et see bassein viis käigu kaudu treenerite selja taga oleva valge seina taha – moodustus ringjalt ujumise võimalus, aga rohkem ruumi delfiinidel polnud. Vaadates hoonet ennast ei usu ma, et kuskil oleks veel mingeid paremaid ja suuremaid liikumisvõimalusi olnud. Lisaks oli see bassein kuidagi nukralt rohekas ja suht räpane. Delfinaariumis oli võimalus ka ujuda koos delfiinidega, aga sellises basseinis… Delfiinide eluiga olevat vabaduses laias laastus 40 eluaasta kanti, need konkreetsed delfiinid olid kõik üle kahekümne. Kui arvestada seda, et vangistuses nad surevad nooremana, siis võiks öelda, et üsna eakad. Huvitav kui nad kõik ära surra otsustavad, mis siis sellest delfinaariumist saab?

Igatahes sai see etendus vaadatud, Juss polnud rahul, et ükski delfiinide löödud pall temani ei jõudnud kuigi ta tegi igasuguseid jõu ja ilunumbreid, et mõnda kätte saada (olgu ära mainitud, et mina pigem hoidsin pallide eest kõrvale ja ikka lendas üks mulle otse vastu kätt 🙂 ). Linnuke kirjas suundusime parki.

Ma juba mainisin bulgaarlaste arusaama autos määratud sõitjate arvust. Nüüd väike näide nende mõistes turvalisusest. Iseenesest nutikas lähenemine kui keegi on kulude kokkuhoiu mõttes jätnud piirde tegemata.

Bulgaaria september 16, 2017-3.jpg

Primorskoje park on tohutu suur. Meil oli üsna ülevaatlik turistidele mõeldud kaart, mida üritasime orienteerumiseks kasutada. Tegelikkuses seda kaarti päris kullana võtta ei tasu, sest teede suund on pigem ülevaatlik, aga üldjoontes saab orientiiri kätte.

DSC_0110
Primorskoje park ja jupp Varna linna

Esimene sihtmärk oli Kosmonautide allee ja kaardil hakkasime siis paremalt delfinaariumi juurest liikuma kõigepealt natuke mere suunas ja siis otse edasi. Bulgaaria on kontrastide maa. Näiteks jäi meile tee kõrvale maja, mille seinte ääres seisid uhked kujud, kuid mis ise kuidagi ei haakunud pargi ega ümbritsevaga.

Bulgaaria september 16, 2017-26.jpg

Kõndisime pisut edasi ja nagu mõnikord juhtub eksib teele ka suurepäraseid üllatusi. Me leidsime pika rivi vanaaegseid mootorsõidukeid, mis enamjaolt olid kaherattalised ja võib vist ette kujutada kui särama läks T nägu.

Bulgaaria september 16, 2017-29.jpg

Need rattad olid justkui suvaliselt paigutatud kuidagi muuseas kokku kantud kivide hunnikule seisma ja ma eriti ei usu, et neid sealt talveks ära korjatakse. Siinkohal võib öelda, et kui keegi juhtub talvisel ajal sinnakanti võib märku anda, kas rattad olid alles. Igatahes süttis tuluke T peas ja ei läinud kaua aega kui õhtune ajaviide hotellis oli kohalikelt sõidukite müügiga tegelevatelt saitidelt selliste ilusate rataste otsimine.

Pisut edasi jalutades olid ka mõned neljarattalised huvitavamad eksemplarid näha, kuid kahjuks polnud aru saada, kas nad olid korraks parkinud end parkimiskohale või peatusid pikemalt. Rõõmu neist sõidukitest oli tervel perel. Ämm jalutas ja uuris ning valis välja ühe ägedama rolleri. Mina avastasin puu otsa kasvanud ratta. Kahjuks polnud eriti võimalik tuvastada marki, üldist tegumoodi ja muud sellist, aga vähemalt oli aru saada, et motikas seal on.

Bulgaaria september 16, 2017-37.jpg
Peitepilt: otsi motikat ja tuvasta mark

Primorskoje pargis on tegelikult väga palju vaadata ja käia, aga kuna me ei viitsinud kuskile muuseumisse minna (see juhtus olema üks neist >30 kraadistest päevadest), siis jalutasime tuima näoga mööda loomaaiast. Kuigi ma värava taga küsisin Jussilt, et äkki ikka läheks. Juss vaatas mulle otsa ja teatas, et välimuse järgi on see veel õudsem kui Riia loomaaed (me juhtusime kord nimelt Riia loomaaias putukate ja ööloomade majja just siis kui ühel prussakakapil oli klaas puudu ja mõned neist sibasid vabalt ringi ning Juss tundis pärast veel tükk aega, kuidas keegi tal püksisääres ronib ja keeldus ise kõndimast), pileti hind polnud ka kõige odavam ja nii me jalutasimegi edasi kosmonaute otsima. Loomulikult ei tasu nüüd pelgalt meie eelarvamusliku suhtumise pärast sinna mitte minna. Kui on tahtmist tuleb ikka  igal pool ära käia. Pärast võib lahkelt muljeid jagada.

Kosmonaudid paistsid kaugelt. Kaardil on selle asja nimetus küll Pantheon, aga mulle meenutas see kõige pesuehtsamat nõukogudeaegset mälestusmärki millelegi.

Bulgaaria september 16, 2017-40.jpg
Pantheon Primorskoje pargis

Edasi võtsime suuna inglise keeles National Revival Alleyle. Taas oli suhteliselt kontrastne vaadata tuldud teele ning otse edasi. Tuldud tee oli lihtne pargitee, mille ääres võis näha ka jupp aega tagasi lagunenud pargipinke, kuid otse edasi terendas lai, keskel lillepeenraid täis rohe-alaga allee. Ma nüüd peast ei mäleta kui pikk kogu see allee oli, aga park ise oli vist 5 km kanti. Igatahes jõudsime päris pikalt kõndida, teha vahepeal Willemile võsapeatuse (hoolimata ilust allee keskel oli ääres siiski ka lokkavalt võsa), näha, kuidas üks keskealine naisterahvas müütas popkorni-laadset asja (naisel oli kaasas kraam suuremas kilekotis, kust ta oma üsna määrdunud kätega ladus portse topsikestesse ja kui vahepeal mõni kukkuski maha, siis pani ta ka selle kenasti topsikesse, et ostjad saaksid rõõmustada) ja siis jõudsime pargi järjekordsesse sõlmpunkti, kus paremale hoides jõudsime linna jalakäijate tänavale. Enne jalakäijate tänavat oli bulgaarlastel püstitatud üks tore vineerist ehitis, kus inimesed said riiulitelt võtta raamatuid ja neid lugeda. Arvatavasti oli tegu Varna 2017 kultuuriprogrammi raames töötava asjaga.

Bulgaaria september 16, 2017-47.jpg

Kohutav palavus niitis meid vaikselt ja oli vaja jahutavat jooki. Selle jalakäijate tänava pargipoolne ots oli üpris kärarikas ehk palju oli baare, kõrtse, söögikohti ja hotelle. Ühest väikesest poest ostis T meile jääjoogid ja vaatamata oma ülimagususele (ja ma ei taha mõeldagi sisule) oli see hea jahutus.

Kohas, kus jalakäijate tänav pöörab vasakule oli maas igasugu pealinnade nimedega plaate. Me otsisime üles Tallinna. Need lõvid olid üsna tõetruud, aga see krooniga objekt tundus mulle küll võõras.Bulgaaria september 16, 2017-48.jpg

Sel korral me rohkem linna ei avastanud, sest Präänikul oli uneaeg ja silm kippus kinni minema ning otsustasime proovida sõitu ühistranspordiga. Peatus oli kohe otse mööda tänavat edasi minna ja buss, mida meil tarvis läks oli 109. Ma pole päris kindel bussiaaegades, aga fakt on see, et ükskord midagi ikka tuleb ja  nii oli ka meie bussiga. Muide diagonaalis bussipeatusest üle tee asus Varna linnavalitsuse hoone. Seda vaadates tundsin, et meie KOV hoonetel pole häda küll midagi.

Bulgaaria september 16, 2017-52
Varna linnavalitsus

Bulgaarias on bussides veel konduktorid, kes ise vapralt kõnnivad läbi bussi ja kontrollivad iga pealetulnud inimese sõiduõigust ning vajadusel müüvad pileti. Meil oli tarvis 5 piletit ehk siis alla 7-sed said ilma rahata sõita. Ülejäänute eest tuli maksta 3 leevi pileti pealt. Konduktor oli nii umbkeelne kui veel olla sai, mis mõnevõrra üllatas, sest üle kolmekümnesed bulgaarlased saavad vene keelest ikka aru, alla kolmekümnesed saavad aru pigem inglise keelest või siis on nii umbkeelsed kui olla saab. Igatahes ei õnnestunud meil teineteisest aru saada, kuna täpselt meie peatus tuleb. Maad kuurortisse oli ligi 20 km ja sõit viis läbi ka Varna ja Golden Sandsi vahele jäävatest asumitest. Üks lahke (vist kohalik) meesterahvas seletas enne bussist väljumist, et meie peatus on enne Panorama peatust. Ootasime huviga. Selle sõidu ajal jäi Präänik loomulikult magama. Nüüd pean tegema vahepõike ja ennast kiitma, sest enne reisi oli meil T-ga vaidlus teemal, kas jalutuskäru tuleb kaasa ja T arvas, et Präänik on piisavalt suur jala kõndimiseks. Ma olin väga kahtleval seisukohal, sest läbitavad vahemaad tõotasid tulla pikad ja pakkisin kotti ka ErgoBaby kandekoti. Au ja kiitus mulle, sest sel jalutuskäigul nautis Präänik issi-takso teenuseid ja bussis jäi ka sealsamas kotis istudes magama. Soovitan soojalt kui käru ei taha kaasa võtta pista see kott endale kohvrisse.

WP_20170916_11_48_48_Pro.jpg

Aga jätkame bussisõiduga. Olles teinud ühe peatuse meie kuurordis tuli teine peatus ja konduktor hakkas eespool rahvast välja ajama, kes olid vist ka soovinud samasse kuurordisse jõuda. Meile vaatas ta korra otsa, ütles midagi ja oligi kõik. Siis nägime, kuidas buss möödus meie hotelli teeotsast ja T vajutas stopp-nuppu. Ma ei tea, kas see oli mingi bulgaarlaslik üleoleku demonstratsioon või mis, aga ettenähtud järgmises bussitaskus bussijuht ei peatanud, vaid sõitis paarkümmend meetrit edasi ja peatas nii, et bussist väljudes pidime astume tihnikusse. Teadupärast selline pisiasi eestlast ei heiduta ja suur oli meie rõõm kui avastasime, et bussitaskust veel vaid paarkümmend meetrit edasi viis tänavajupp otse meie hotelli tagumiste uste juurde.

Õhtupooliku otsustasime sisustada jalutuskäiguga promenaadil. Tahtsime jõuda kesklinna ja vaadata, kuidas sealpool elu käib. Minu soovitus on mitte minna hotelli ette jäävaid treppe mööda, sest need on õudsed, vaid pigem suunduda kõrvalasuva Berlin Green Parki poole ja vahetult enne seda pöörata “Animation” sildiga rajale. Sealtkaudu jõuab otsemat ja vähe viisakamat teed mööda alla ranna poole. Kui trepid seljataga, siis jõudsime ootamatult tühermaa servale. Silt aial näitas, et läbipääs on keelatud, aga aia taga seisis selline kena kahur. Mõtlesime T-ga, et Eestis poleks see küll kaua niisama seal seisnud. Oleks kütteks ära läinud 🙂 .Bulgaaria september 16, 2017-55.jpg

Esimesel käigul promenaadil nägime juba Ärimeest. Seegi kord polnud erand. Seal ta istus, ootas turiste, kes tahaks paadiga sõita ja tõmbas järjekordset suitsu. Kui hämaraks läks võttis päikeseprillid eest ja vastupidiselt loogikale viskas ka pintsaku seljast. Päevasel ajal oli prill ees, pintsak seljas ja suits näpus. Ärimees oli kohal iga päev kui me juhtusime jalutama. Ka kõige viimasel päeval kui suurem osa turiste lahkunud oli istus Ärimees vankumatult oma toolil.

Bulgaaria september 16, 2017-59.jpg

Lisaks Ärimehele olid igalpool kohal ka koerad. Neid oli tõesti palju ja nad olid ikka päris suured. See on ka põhjus, miks ma ei tahaks sealkandis õhtul hilja ringi liikuda. Iial ei või teada ju… Nagu me giidilt kuulsime, siis sellised hulkuvad koerad olla seal üldiselt aktsepteeritud nähtus ning inimesed toidavad neid ja hoolitsevad nende eest, nad on osa kuurortist. Märkasin, et koertel on kõrva küljes mingi lipik ehk siis keegi ikkagi peab nende üle arvestust.

Koerad liivadel.jpg

Mere ääres oli päris kobe lainetus. Me läksime suuremate poistega vett katsuma. Riku jättis kuulamata minu hoiatuse ja nii käis laine temast üle ning tulemuseks oli märg Riku. Kutt oli hirmus kuri kogu maailma peale, aga midagi polnud parata. Omad vitsad ja nii edasi. Kuna märgadele jalgadele hakkab liiv hirmus hästi külge olid poiste jalad promenaadile jõudes nagu liivakäkrad. Viisakamate hotellide ees oli õnneks mõnus jalgade loputamis koht, mida poisid usinalt kasutasid.MärgRiku.jpgMe jalutasime hotell “Admiralini” välja. Seal oli puha vaateratas ja mini-Eiffel ning turistide seltskond hakkas muutuma. Kui seni väga peoturiste ei näinud, siis Admirali juures hakkas neid juba päris palju silma. Selleks ajaks oli Präänik päris väsinud ja ega vanema generatsiooni jalad ka just rõõmust hõisanud. Otsustasime kasutada keskusest mööda promenaadi meie poole äärde sõitva rongi teenuseid. Pileti hind on suht krõbe: 4 leevi nägu olenemata vanusest, aga jalavaeva leevendab küll. Lisaks saab rahulikult ümbrust vaadata.

Seekord sai taas päev kenasti pinksilaua taga õhtusse saadetud.

 

 

Suve otsimas. Reisikiri Bulgaariast. vol3

Teine päev, kus tutvutakse väidetavalt lõunapoolse Euroopa suurima ja parima veepargiga.

Meenutuseks eelmine peatükk

Huvitaval  kombel oli reisiväsimus tabanud ka muidu väga varajast Präänikut. Me jõudsime sööma alles natuke enne üheksat. Selleks ajaks olid teised juba peaaegu söönud.

Hommikusöögiga oli veider lugu. Nimelt ei ole hommikul mitte ühtegi salatit. On kogu roheline ja köögiviljaline kraam igaüks eraldi kausis ja siis sega ise. Leidus neid valgeid kohupiimjaid asju ja õli, palju valget saia, klassikalised hommikusöögihelbed ja nende kõrval suht tüdinud näoga pannkooke küpsetav kokk. Pannkookidega oli selline lugu, et esimesed kaks hommikut läksid need nagu soojad said ja edaspidi oli hommikuti terve laadung kooke valmis tehtud, kuid erilist minekut neil polnud. Koogi juurde pakuti virsikudžemmi ja marjalist džemmi (džemm on lihtsalt äge sõna 🙂 ), šokolaadjat kastet ja keedukreemjat kastet. Veel oli valikus kreemikooke, mis olid lihtsalt erinevat värvi, aga sisu kõigil sama, küpsiseid, puuvilju. Nagu raudpolt olid igal hommikul keedetud munad (muide keedetud mune hoiti soola peal), munahüüve, mingi muna-juustu segust tehtud omleti moodi asi, väikesteks juppideks lõigatud viinerid, praetud keeduvorst, piimas ligunenud kaerahelbed (see polnud puder, aga samas supp ka polnud, Narvas Nooruse Spas pakuti kunagi analoogset asja) ja muud vist väga polnudki. Alguses tundus ok, aga peale kolmandat päeva täpselt sama menüüga hommikut hakkas juba igavaks muutuma. Huvitav oli ka see, et hommikuti pandi tööle söögisaalis asuvad mahla- ja kohviaparaat, lõunal töötas ainult mahlaaparaat ja õhtul tuli tuua juua lobby-baari juures asuvatest automaatidest.

Sel hommikul oli meil kell 9 kokkusaamine TezTouri kohaliku giidi Talviga. Meile jagati lennukist maha astudes kätte TezTouri reklaamvoldikud (NB! sellised voldikud tuleks alati korralikult läbi lugeda nagu hiljem selgus) ja ekskursioonide nimekiri, et äkki me leiame endale mingi huvitava tuuri. Sellega on nüüd nii, et maru palju soovitati netis võtta ekskursioon tänavalt, aga need soovitused jäid kõik paari aasta tagusesse aega. Värskem info ütles, et bulgaarlased on avastanud hea rahateenimisvõimaluse ja nii pakutaksegi odavamaid reise, kasseeritakse raha ja kokkulepitud ajal võib reisihuviline turist rahvuslike vaatamisväärsuste asemel hotellikõrval asuvat võsa imetleda. Kuna eelmisel õhtul esimese tänaval reise pakkunud tädi käest saadud reklaamleht olulist hinnaerinevust ei näidanud otsustasime giidilt täpsemalt asja uurida.

ekskursioon
Tädi reklaamleht, aga mida rohkem keskuse poole kõndida seda erinevamaid pakkujaid tekib. Hinnad ka langevad pisut.
tezt
TezTouri ekskursioonide nimekiri.

Meid huvitas Kivimets ja igaks juhuks uurisin ka Nessebari kohta kuna Maria käis suvel seal ja kiitis ilusat vanalinna. Lisaks rääkis giid veel pisut kohalikust elust, nentis, et hinnad on ka Bulgaarias tõusma hakanud. Eriti turistide jaoks. Kui sõita taksoga tuleb enne sisseistumist leppida kokku täpne hind ja sihtpunkt, mitte vahetada raha igas putkas, sest kursiga kiputakse tõmbama. Selle kohta ma ütleks, et kui lugeda korralikult silti (kas on “buy” või “sell”), ei tasu ka neid putkasid karta. Nagu hiljem selgus, ei tasu päris puhta kullana võtta ka seda giidi juttu, et osad ekskursioonid on TezTouri enda korraldatud. Samuti ei tasu võtta väga tõsiselt neid ajanumbreid, aga sellest juba edaspidi.

Teine päev oli reede, kuupäevaks 15. september ja ühtlasi oli see hooaja viimane päev. Olin netist lugenud, et Kuldsetel Liivadel asuv veepark “Aquapolis” sulgeb uksed 18. septembril ja nii otsustasimegi esimese hooga seal ära käia. Hiljem uuesti lehte vaadates selgus, et sel hooajal oligi meie külastuspäev viimane tööpäev. Ehk siis kui lõpeb hooaeg suleb ka veepark oma uksed. Kontrollida saab siit.

Leidsin netis ka mitmeid soovitusi, et äge park ja ootused lakke kruvitud asusime teele. Meie plaan oli minna jalgsi nii öelda kesklinna ja seal hotellide vahelt suunduda üles mäkke veepargi poole. “International” hotelli kõrvalt ronisime treppidest üles ja sattusime järjekordsele kaubatänavale. Tegelikult algas see tänav üsna “Admiral” hotelli kõrvalt ja suundus edasi Kuldsete Liivade nii öelda lõunapoolsesse osasse. Oma olemuselt oli see tunduvalt räpakam kui peatänav, tunduvalt rohkema hulga “täikakaubaga”. Me ei jätkanud teed mööda seda tänavat ja paralleelselt merega, vaid suundusime ikka üles mäkke. Jõudsime hotell “Varchava” juurde, mille kõrvalt näitas kaart teed minevat, aga me ei näinud seda. Lihtsalt polnud. Oli ainult võsa. Astusime hotelli sisse ja küsisime vastuvõtus olevalt kutilt, kuidas saab veepargi juurde. Kutt oli ninapidi telefonis (Juss kommenteeris hiljem, et “Clash Royale”, neljas level, kaugemal kui tema 🙂 ) ja pilku tõstmata tuli välja ja juhatas meid läbi selle sama hotelli kõrval oleva võsa suure tee äärde. Tuli välja, et taolisi radu on seal kõikjal võsades ja neid kasutatakse palju. Ma siiski soovitaks hämaras ja pimedas pigem kasutada suuremaid teid.

Suure tee ääres olles nägime juba vasemal “Aquapolise” silti ja peagi parki ennast. Kui algul arvasime naiivselt, et olimegi mäkke jõudnud, siis parki jõudmiseks tuleb läbida ikka väga palju treppe ja jõuda väga kõrgele. Piletikassa asus umbes poolel teel. Piletite eest tuli maksta üle 120 cm pikkusel inimesel 33 leevi ja 90-120 cm pikal 16 leevi. Alla 90 cm sai tasuta. Lisaks on alates kella kolmest päeval hinnad pisut soodsamad. Kui nüüd nii võtta, siis tasukski jätta külastus pigem soodsamale ajale, sest võrreldes meie ja lähinaabrite parkidega on erinevus märgatav.

Sisenedes saime igaüks käepaela, mis polnud mitte kapi jaoks, vaid lihtsalt sisenemiseks. Kappe igaküks niisama ei saagi. Riietumiseks on mõeldud sissepääsust pisut eemal hoones asuvad ruumid. Võtsin ämma ja Willemi näppu ning astusime naiste riietusruumi, mis nägi välja nagu tühi väiksemat sorti võimla. Seinte ääres olid pingid ja pinkide kohal seintel nagid ning oligi kõik. Suur, lage ruum. Sealt edasi sai minna duširuumi, mis olemuselt meenutas natuke loomalauta, sest iga dušš asus justkui latris. Osad vaheseinad olid kas ajale või mõnele külastajale jalgu jäänud. Meeste osas oli asi olnud nii, et T ei lubanud poisse üldse pesuruumi, vaid ütles, et hotellis pesevad. Võrreldes riietus- ja pesuruumiga oli wc suhteliselt kabe, ainuke miinus, et sinnasaamiseks polnud otseteed riietusruumist, vaid tuli minna üldisesse eesruumi. Riided ja muud vidinad sai jätta selles eesruumis asuvasse kappi, mis oli umbes nii suur, et kui hästi toppida mahtusid meie riided sinna ära. Mõned asjad jätsin ma kotti ja võtsin endaga kaasa. Kapp ei olnud niisama, vaid sinna tuli panna alla leevi kohalikku raha.

WP_20170915_13_34_17_Pro
Taamal paistavad veepargi väravad.
WP_20170915_13_45_36_Pro
Paremalt teine toru (pisut peidus) oli üsna kiire hooga ja sealt Präänik potsataski. Teine toru ja lahtine liutoru olid väga aeglased. Ikka sellised, kus pidi kätega hoogu andma 🙂

Kui kõik olid valmis läksime parki avastama. Väravate ees on kohe lastebassein, aga selline, et esimeses otsas saavad olla ka pisikesed, aga tagumises ääres liutorude avade juures peaks neid kinni püüdma, sest vesi on nende jaoks sügavam. Präänikul õnnestus eriarvamuste tõttu korra potsatada otse vette, sest Juss sai parasjagu millegagi hakkama ja T oli mõned sammud avast eemal. Mina olin pisut veel kaugemal krokodillide juures ja pidin saama peaaegu südari, uputama telefoni, millega pildistasin ja tegin üldse väga koledat häält. Õnneks oli Präänik nii äge tegelane, et vett sisse ei tõmmanud ja sulistas, T sai ta sülle ning mina bännisin need liutorud selleks korraks.

WP_20170915_13_46_57_Pro.jpg

Teine lastebassein asub söögikoha kõrval ja seal oli mingi lohe moodi liulaskmiskoht ja paar tavalist liumäge. Selle lohe trepp oli minu meelest pisut ettevaatust nõudev pisematel – libe. Samuti oli basseinipõhi kohati üllatavalt libe. Võib-olla oli see tingitud basseini kukkunud lehtedest, mida ilmselgelt keegi koristada ei viitsinud. Vesi ise polnud õnneks sügav ja Präänik sai mõnuga asjatada.

WP_20170915_13_10_10_Pro.jpg

Suuremad proovisid järgi kõik suured liutorud, mida ma isegi vaadata ei tahtnud. Nii hullud tundusid. Kommentaaride kohaselt olid need kinnised torud väga lahedad, see lahtine, nelja kõrvuti rajaga liumägi oli hull olnud isegi nende arust, sest jõnksude kohal viskas ka suured mehed korraks õhku.

WP_20170915_14_02_17_Pro.jpg

Veel oli pargis erinevaid täispuhutud rõngastega sõitmise kohti. Näiteks ümber suurema, 1.40 (või oli see 1.60) sügava basseini kulgev kanal, mis jooksis ka kose eest mööda. Ma pean ütlema, et kuna minu hooleks jäi Präänik ja lastebassein, siis suurt muud ei näinudki. Söögikoht oli kohe lastebasseini kõrval, selle nägin ka ära.

Bulgaarlased oskavad küsida raha. Selleks, et veepargis peale söögikoha kuskil tagumikku toetada olid lamamistoolid. Nende kasutamise eest küsiti aga raha. Meie tooli ei võtnud, aga nägin, kuidas üks noorpaar oli lamamistoolidele ennast sisse seadnud ja äkki oli justkui selgest taevast platsis teenindaja aparaadiga, kes kohe juhtis tähelepanu tasule tooli eest. Pärast märkasin, et tüüp käis pidevalt mööda parki ringi jahtides neid, kes proovisid ilma maksmata tagumikku toetada.

Lisaks oskavad bulgaarlased olla sahkerdajad. Või noh ma ei oskagi tegelikult seda nimetada: osavad äritegijad? Nimelt käis veepargis ringi kohalik piltnik, kes klõpsutas igal võimalikul juhul pilte. Ämm muutus kergelt juba ärevaks, et misasja see mees koguaeg meie Präänikut pildistab. Mul jäi tunne, et tüübil oli tekkinud aja jooksul hea nina, kellest ja kus tasub pilti teha ja kellest mitte. Need pildid pandi riietusruumi seina äärde kiletatuna üles ja siis said soovijad otsida ennast ning soetada pilte. Liutorus sõidupealt tehtud pilt maksis 7 leevi, portree oli nõks kallim. Me leidsime ka paar portreed Präänikust ja Rikust, aga portree hind oli 12 leevi. Ma mõtlesin küll, et ei hakka portreesid ostma, sest neid on mul tehtud küll ja küll, aga kui üks väike kratt vaatab suurte silmadega otsa ja küsib, kas me ikka venna pildi ka võtame on raske öelda ei. Andsin müüjale 32 leevi ja siis vaatas chick mulle otsa ning teatas süütult, et tal küll tagasi pole anda. Ma ütlesin, et no lase siis leevi võrra hinda alla, aga ei. Seda küll ei saa teha. T siis ütles, et jätku see leev endale kommirahaks. Ehk siis bulgaarlased on nahaalid. Vot seda sõna otsisingi.

Nägin veel, kuidas pargi töölised hakkasid täiesti õitsvat lillepeenart üles kakkuma ja prügikottidesse toppima. Hooaeg sai ju läbi. Ämmal oli kurb vaadata ja Riku pakkus, et võta siis lilled koju kaasa. Nii kaugele asjad õnneks ei läinud.

Pargist lahkuma sättides tuli mulle meelde, et “Aquapolise” juurde viib kuurordist tasuta buss. Ehk siis kui toob sinna, siis viib ka tagasi. Üles parki ronides vaatasin ma nii muuseas bussi kellaaegu ja tundus, et kui me käbe teeme jõuame ehk bussile ja saame natuke väiksema vaevaga tagasi hotelli. Kellaaeg oli täpselt Prääniku magamisaja lõpu suunas nihkunud ja see tähendas ühte väga väsinud väikest poissi.

WP_20170915_14_30_33_Pro
Vaade “Aquapolise” ülemistelt treppidelt. All paistab ka veepargi buss.

Trepist alla minnes avastasime kohale jõudnud hobutakso, kes üritas meid veenda tema teenuseid kasutama. Kuna meid oli piisavalt palju, hobutakso maksis üpris krõbedat hinda ja buss oli tasuta, siis küsisime bussijuhilt, et äkki ta on nii lahke ja viib meid otse meie hotelli juurde. Nii oligi. Bussijuht ja tema abi (või sõber või lihtsalt tuttav) sõitsid otse hotelli peaukse ette ja väsinud Präänik sai kiirelt tuttu.

Sel päeval jalutasime õhtupoolikul lihtsalt natuke rannas ja peale õhtusööki oli reisi kestel kohustuslikuks muutunud pinksi turniir.

Ja läheb järgmise päevaga edasi.